Aasta 2026 klassikaalbum; aasta Eesti heliloomingu album. Esmamulje – kosmoloogia helides. Plaadi keskmes on orkestrižanritest kõige mastaapsem, sümfoonia nr 10 “Æris”, German Hornsoundi metsasarvekvartetile ja orkestrile loodud teos, mille helilooja lõpetas 10. veebruaril 2021. Salvestus toimus 2022. aasta septembris. Helilooja enda märkus metsasarvedest kui “sõnumitoojatest horisondi tagant, mis toovad ettekuulutusi peatsetest pöördumatutest muutustest”, tekitab paratamatult seose “aja vaimu” mõistega ning sellest kumab vastu kunstniku prohvetlikkust, intuitiivset maailmatunnetust.
Selles sümfoonias avalduvat helimaailma tajusin kui tohutute energiavoogude liikumist, mis tihenevad ja hõrenevad, põimuvad ja hargnevad, keerduvad kokku ning taas sirgenevad. Energilisemad ja tihedamad väljad ei too traditsioonilises mõttes kulminatsiooni ega selle lahendust, vaid hajuvad õhku, lagunevad osakesteks – justkui kosmiliseks tolmuks –, mis tõmbuvad seejärel jälle kokku uueks arenguks.
Kaoseks muutumast hoiavad helimaailma justkui saatuslike niitidena neli metsasarve, mis annavad kogu struktuurile arenguimpulsse ja tekitavad sündmusi. Klasterlik, mikropolüfooniline faktuur, komplitseeritud rütmika ja polürütmika, kujundlikud helivõtted, laiendatud perkussiooni valik (22 erinevat tämbrit!), pingestatud dissonantne kulgemine koos “gravitatsioonilise” bassi raamistikuga loovad maailma, milles näen sarnasusi viikingiaja ornamentides jutustatud kosmoloogiaga: maailmaga, kus puudub hea ja halva vastandumine, kus sama jõud võib olla nii loov kui ka ähvardav ning kus pinge hoiab tasakaalu. Nii ei maksa ka sümfoonias “Æris” oodata konsonantsi kui lunastust; helikeel ei liigu lahenduse, vaid pideva transformatsiooni suunas “õhu” ja “vase” vahel.
Sümfooniat ümbritsevad plaadil Tüüri varasemad teosed “Phantasma” (2018) ja “De profundis” (2013), luues loogilise ajalise terviku. Kui “Phantasma” on inspireeritud mineviku mõtestamisest (helilooja isa tähtsus ja kummardus Beethovenile), siis “De profundise” aluseks on Vana Testamendi 130. psalmi orkestraalne tõlgendus, millega on kokku sulanud helilooja enda isiklik, tulevikule avatud palvekogemus: ““De profundis” on nagu vaikne palve, mis kogub jõudu järk-järgult kasvades, muutub üha intensiivsemaks ja pärast kulminatsiooni aurustub säravatesse kõrgustesse.” Loo lõpus kõlavärvide kaudu kujunev “valguse” semantika lubab ümber mõtestada kogu eelnevalt kuuldud muusika ning leida valguse igas plaadi teoses.
