Eesti muusika nädala peegeldusi

Eesti muusika nädal tõi viiendat korda kuulajani seeria kodumaise kammermuusika kontserte. Aastate jooksul on kuulajad saanud osa nii Tobiase, Lemba, Tubina, Mägi, Tambergi, Kõrvitsa, Reinvere kui veel paljude heliloojate kammermuusikast. Sel korral oli fookuses neli eesti heliloomingu suurkuju: Veljo Tormis, Urmas Sisask, Heino Eller ja Arvo Pärt, kelle autorikontsertidel kõlas valik soolo- ja kammerteoseid, mis avasid eesti muusika eri aegu ja arengujooni.

Kahele kontserdile, Tormise ja Sisaski autoriõhtule eelnes vestlusring, kus interpreedid jagasid oma isiklikke mälestusi heliloojast ja loomingust. Neljale autoriõhtule lisaks olid kontsert kooliõpilastele Urmas Sisaski loomingust ning EMTA tudengite eri. 27 eesti tippinterpreedi esituses sai kuulata valikut heliloojate erinevatel loomeperioodidel loodud kammerteostest. Kavad olid vaheldusrikkad, sisaldades nii armastatud pärle kui ka vähemtuntud noorpõlveteoseid.

Festivali avakontserdiga tähistati Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva. Esinesid metsosopran Karis Trass, tenor Mati Turi, trompetist Indrek Vau ja pianist Peep Lassmann, avades meie võimsa koori­komponisti kammerlikku külge valdavalt tema noorpõlveloomingu kaudu.

Tormise napp klaverilooming on koondatud tsüklisse “Kolm prelüüdi ja fuugat klaverile” (1955/1958), sisaldades noore helilooja muusikalisi sünnipäeva­kingitusi oma abikaasa pinginaabrile Lilian Semperile. Abikaasa Lea kaudu puutus Tormis tihedamalt kokku nii poeetide kui poeesiaga. Nõnda sündisid “Neli kildu” (1955) ja “Kolm lille” (1960) Juhan Liivi sõnadele, “Nukrad viivud” (1958) Minni Nurme ja “Kimbuke tähti” (1963) Aleksander Suumani tekstidele. Neis imeliselt kaunites vokaalminiatuurides katsetas Tormis, kui lühidalt saab üldse muusikat teha, kuidas minimaalsete joontega anda muusikaline kujund. Kuuekümnendatel oli paljudel heliloojatel kiusatus katsetada ka uusi tehnikaid. Kui näiteks Pärdi dodekafoonia harjutus oli “Nekroloog”, siis Tormis katsetas dodeka­fooniaga “Kümnes haikus” (1966) Jaan Kaplinski luulele. See kõik eelnes tema rammusatele rahvalaulule tuginevatele koorioopustele.

Karis Trassi ja Mati Turi esituses hea diktsiooniga ilusas selges eesti keeles nauditavalt kõlanud laulutsüklite järel virgutas tähelepanu “Kümme tegemist trompeti ja klaveriga”, mille eel sai kuulata näidisena mõnd laulu ka trompeti­oopuse aluseks olnud tsüklitest “Kuus eesti jutustavat rahvalaulu” (1969) ja “Neli eesti jutustavat rahvalaulu” (1970). Teatavasti tegeles Veljo Tormis oma tee lõpuaastatel palju elu jooksul kogunenud materjali ülevaatamisega ning valmisid ka mõned seaded. “Kümme tegemist trompeti ja klaveriga” (2012) valmis trompetist Indrek Vau tellimusel ja kõlas kontserdil tema uhkes esituses. Indrek Vau kommentaar: “Kogu meie eesti elu on selles teoses koos. See on nii sügavalt Eesti kui veel olla saab!” See teos koos orkestriseadetega “Reminiscentiae” sarjast annavad ka instrumentalistidele võimaluse Tormise loomingu esitamisest rõõmu tunda.

Urmas Sisaski sünnist möödus tänavu 65 aastat. Festivali tutvustusest: “Sisaski looming on inspireeritud universumist ja looduse rütmidest, luues heliruume, kus põimuvad kosmiline avarus ja sügav inimlik tundetoon.”

Sisaski autoriõhtut vaatasin veebi­salvestusest ega kaotanud sellega kindlasti midagi, pigem võitsin. Saalis oli tekitatud kosmiline tähistaeva atmosfäär valgusemängu ja videoga. Kaamera näitas kord kaugeid, kord lähiplaane muusikutest. Videoülekanne on suurepärane võimalus kontsertidest osa saada ka neil, kes ei saa kohale tulla!

Urmas Sisaski rikkaliku loomingu peamised valdkonnad olid klaver ja koor. Seekordne autorikontsert oli valdavalt klaverikeskne. Esinesid pianistid Auli Teppo, Jakob Teppo, Lauri Väinmaa, Piret Väinmaa, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Tiiu Sisask, Maila Laidna, sopran Arete Kerge, Kristin Müürsepp (flööt) ja Kirill Ogorodnikov (kitarr).

Oma loomingu keskpunktiks ja inspiratsiooniallikaks nimetas Urmas Sisask universumit, planeetide harmooniat. Klaverile aastatel 1980–2018 loodud suurteost “Tähistaeva tsükkel” pidas ta oma elutööks. See suurejooneline klaveri­palade sari annab muusikalise vaste 88-le tähtkujule, kogu teadaolevale tähistaevale. Suurtsüklist olid kavas mõned palad “Lõunataevast”, mõned “Põhjataevast”.

Helilooja tütre Tiiu Sisaski ja Maila Laidna esituses sai nautida osi “Spiraalsest sümfooniast” – selles teoses on muusikaliselt käsitletud tuntumaid spiraalseid galaktikaid.

Meditatiivne “Hale Bopp’i komeet” flöödile ja kitarrile on nime saanud kahe ameerika astronoomi järgi, kes avastasid selle taevakeha 1995. aasta juulis üks­teisest sõltumatult.

Sopran Arete Kerge ja pianist Auli Teppo esituses kõlas kolm laulu üheksast Marie Underi sõnadele loodud armastus­laulude tsüklist “Ganymedes”. Jupiteri kaaslane Ganymedes oli heliloojale truu armastuse sümbol. Millised kõlakujundid, fantaasiarikkus ja võimas dünaamika! Need põnevad laulud ärgitasid internetiavarustest üles otsima tervik­tsükli salvestisi. Oma sisukuselt ja ulatuselt on see ainulaadne vokaal­tsükkel eesti muusikas. Lõppenud aastal ilmus ka heliplaat, kus kogu teose esitavad Karmen Puis ja Piia Paemurru.

Urmas Sisaskile oli muusika maailma tajumise viis ja musitseerimine elamise ja olemise loomulik olek. Klaveri taga nautis ta selle instrumendi rikkalikke kõlavõimalusi, lasi pillil kogu tema ilus heliseda. Armastus nii galaktikate kui klaveri vastu on leidnud väljenduse “Universumi häältes” – sümfoonias neljale klaverile, 8 pianistile, 16 käele. Märgiline on teose oopuse number 88: klaveril on sama arv klahve ning tähistaevas sama palju tähtkujusid. Teos sai esiettekande 2002. aastal festivalil “Klaver”. Nüüd oli taas haruldane võimalus seda kuulata – EMTA suure saali laval oli neli klaverit ja esinduslik pianistide plejaad. Helilooja noodinopped Universumi ajaskaalalt, käsitledes selles suurteoses Kõiksust kui tervikut, pani võimsalt lummavas esituses Sisaski autoriõhtule suurejoonelise punkti.

Tegelikult on Urmas Sisask väljendanud mõtet: “Inimene sünnib tähtedest ja tähtedeks ta ka saab. Seega ei pea ma ennast mitte heliloojaks, vaid pigem muusika üleskirjutajaks.”

Heino Elleri autoriõhtu kujunes ootuspäraselt hõrguks instrumentaalkammergurmeeks. Kui laval on nii suurepärased muusikud nagu pianist Irina Zahharenkova ja keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann, Katarina Maria Kits-Reimal, Mart Kuusma ja Siluan Hirv­oja, siis ei saagi see teisiti olla.

Festivali tutvustusest: “Eesti klassikalise muusika suurkuju Heino Elleri helikeeles peegelduvad eesti looduse avarus ja hingeline sügavus, mida iseloomustab poeetiline meloodia ja helge tundlikkus.”

Erinevalt tänavuse festivali teistest heliloojatest ei olnud Eller n-ö tähtpäevaline, aga seoses tema õpilaste Eduard Tubina ja Arvo Pärdi juubeliaastaga on olnud palju juttu Ellerist kui kompositsiooniõpetajast, kes on loonud tugeva vundamendi, millele toetub kogu praeguse eesti muusika rahvusvaheliselt tunnustatud kõrge tase.

Elleri muusikutee oli alanud viiuldajana, sestap on ta põhjalikult viiuli võimalusi tundes loonud sellele palju meisterlikult viimistletud muusikat. Autorikontserdi kavas olid Elleri tuntuimad viiulipalad “Avarused” ja “Männid”, hiljuti taasavastatud tšellopala “Poeem”, varasesse loomeperioodi kuuluv fantaasia g-moll viiulile ja klaverile ning keelpillikvartett nr 2, mis on muusikateadlase Mart Humala hinnangul Elleri üks kunsti­küpsemaid teoseid, kus kaasaegsele helikeelele ja meisterlikule tehnikale lisandub isikupärane väljenduslaad.

Elleri rikkalikust klaveriloomingust kõlasid majesteetlik “Kellad”, “Viis prelüüdi” ja õrnalt lendlev “Liblikas”. Kontserdi lõpetas tsükkel “Neli pala keelpillikvartetile” varem kirjutatud viiuli- ja klaveripaladest. Neist viimane, Larghetto H-duur jäi kaunilt kõrvus helisema veel koduteelgi.

Eesti muusika nädala lõppkontsert oli Arvo Pärdi autoriõhtu. Esinesid ­E­ndrik Üksvärav (tenor), Mari Poll (viiul), Mariia-Sofiia Dyka (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello) ja Maksim Štšura (klaver).

Septembris 90. sünnipäeva tähistanud Arvo Pärdi loomingust on sel aastal üle ilma kontserdisaalides esitatud kõik­võimalikes variantides kavu. Kas on veel võimalik millegagi üllatada? Tundub siiski, et variatsioone jagub.

Muheda meeleolu lõi juba kontserdi avalugu “Estländler” sooloviiulile. Selles mängulise karakteriga loos on põimunud austria rahvatants lendler eesti rahva­toonis meloodiaga.

Kava jätkus Pärdi esimesel tudengi­aastal loodud partiita särtsaka esitusega. Avastuslikult mõjus keelpillikvartett op. 4, mille autor on tegelikult oma loomenimistust kustutanud. Edasi jätkus kava juba tuntud tintinnabuli-teostega, kus varieeritud koosseisudega esitatud instrumentaalpalad (“Summa”, “Passacaglia”, “Fratres”) vaheldusid vokaalsolistiga teostega (“Ein Wallfahrtslied”, “My Heart’s in the Highlands”, “Es sang vor langen Jahren”, “Vater unser”). Tore vaheldus­rikas kava!

Publiku poolelt tänan sisukate ja professionaalsel tasemel kontsertide eest, mis laiendasid silmaringi ja avasid armastatud heliloojate loomingust nii mõnegi uue tahu. Usun, et see oli tore rännak ka neil kontsertidel üles astunud 27 interpreedile, igatahes võis seda aimata nende pühendunud musitseerimisest.