Eduard Tubina loomingu diskograafia on saanud suurepärase täienduse. Musikproduktion Dabringhaus Und Grimmi vahendusel on välja antud valik meie suurima sümfooniku kammermuusikast. Plaadil musitseerib kõigis lugudes Kärt Ruubel klaveril, tema partnerid duodes on Triin Ruubel viiulil ja Xandi van Dijk vioolal ning lõpusuurvormis ühineb nendega Theodor Sink tšellol.
Välja antud helikandja on mõneti ebatavaline. Nimelt ei ole mindud sellist klassikalist teed valida teosed mingi üldise printsiibi järgi (nt teatud tüüpi või žanri lood, mingi perioodi palad vmt), vaid kuulajale pakutakse justkui omapärast, valitud teekonda Tubina loomingu radadel. Mida see siis tähendab? Noppeid on siit ja sealt, eri koosseise helilooja kogu loometeelt. Plaadi “soojendab” sisse klaveripala (“Sarkasm”, 1930), et siis selle pisut skrjabinliku ja puhangulise miniatuuri pinnalt jätkata üpris sarnase meelelaadiga algava suurema teosega (sonaat altsaksofonile ja klaverile vioola-klaveri versioonis), mis aga pärit hoopis kaks kümnendit hilisemast ajast. Järgnev lüüriline sonett (1928?) saab jätku vioola-klaveri sonaadi (1965) näol. Siis tulevad kaks viiuli-klaveri pala (“Ballaad”, 1939 ja “Pastoraal”, 1956) ning lõpuks taas ulatuslikum vorm – klaverikvartett (1930).
Kõige üllatavamaks osutuski just see eri aegadel loodud teoste omavaheline sidusus: kuivõrd küps on Tubin juba oma esimesis teoseis ja kuivõrd romantiline ja lüüriline endiselt palju hilisemates oopustes. Kokku pandud kompositsioon oli suurepärane: millised teosed üldse valiti ja kuidas järjestati, nii et tekkis ilus omamoodi jutustus.
Suurepärane on ka ettekanne. Paigas on kõik, mastaapsest plaanist pisimate detailideni, iga kooskõla, fraas, lõik, osa on hoolega läbi mõeldud, osa suuremast süsteemist. Ja ehkki igal hetkel muusikas midagi “juhtub” – Tubin on ju teada oma ande poolest teoste materjali väikestest kildudest töötluse kaudu samm-sammult üles ehitada ja interpreedid on olnud varmad kõike nüansseeritult edasi andma –, siis siin ei ole detailide kallal pusimist, vaid need ongi kõik nagu väikesed ehituskivid ühest suuremast pannoost. Siin ei kuule tehniliselt korrektselt läbi viidud “üleüldist musitseerimist”, vaid kogu materjal on sisse mängitud erakordselt ilmekalt, õrn-kirgastest hetkedest massiivsete-maskuliinsete kulminatsioonideni – dünaamiline skaala on muljetavaldavalt lai ja mitmekesine. Ma ei oskaks soovida mitte ühtegi parandust mitte üheski detailis. Imetled Tubina fantaasiaküllust, klassikalises maneeris jutustamisoskust, kirgastavaid kõrghetki. Selle üllitise taga on näha ja tunda suurt eel- ja mõttetööd alates materjali valikust kuni helikandjale vormimiseni.
