Eduard Tubina loomingu disko­graafia on saanud suurepärase täienduse. Musikproduktion Dabringhaus Und Grimmi vahendusel on välja antud valik meie suurima sümfooniku kammermuusikast. Plaadil musitseerib kõigis lugudes Kärt Ruubel klaveril, tema partnerid duodes on Triin Ruubel viiulil ja Xandi van Dijk vioolal ning lõpusuurvormis ühineb nendega Theodor Sink tšellol.

Välja antud helikandja on mõneti ebatavaline. Nimelt ei ole mindud sellist klassikalist teed valida teosed mingi üldise printsiibi järgi (nt teatud tüüpi või žanri lood, mingi perioodi palad vmt), vaid kuulajale pakutakse justkui omapärast, valitud teekonda Tubina loomingu radadel. Mida see siis tähendab? Noppeid on siit ja sealt, eri koosseise helilooja kogu loometeelt. Plaadi “soojendab” sisse klaveripala (“Sarkasm”, 1930), et siis selle pisut skrjabinliku ja puhangulise miniatuuri pinnalt jätkata üpris sarnase meelelaadiga algava suurema teosega (sonaat altsaksofonile ja klaverile vioola-klaveri versioonis), mis aga pärit hoopis kaks kümnendit hilisemast ajast. Järgnev lüüriline sonett (1928?) saab jätku vioola-klaveri sonaadi (1965) näol. Siis tulevad kaks viiuli-klaveri pala (“Ballaad”, 1939 ja “Pastoraal”, 1956) ning lõpuks taas ulatuslikum vorm – klaverikvartett (1930).

Kõige üllatavamaks osutuski just see eri aegadel loodud teoste omavaheline sidusus: kuivõrd küps on Tubin juba oma esimesis teoseis ja kuivõrd romantiline ja lüüriline endiselt palju hilisemates oopustes. Kokku pandud kompositsioon oli suurepärane: millised teosed üldse valiti ja kuidas järjestati, nii et tekkis ilus omamoodi jutustus.

Suurepärane on ka ette­kanne. Paigas on kõik, mastaapsest plaanist pisimate detailideni, iga kooskõla, fraas, lõik, osa on hoolega läbi mõeldud, osa suuremast süsteemist. Ja ehkki igal hetkel muusikas midagi “juhtub” – Tubin on ju teada oma ande poolest teoste materjali väikestest kildudest töötluse kaudu samm-sammult üles ehitada ja interpreedid on olnud varmad kõike nüansseeritult edasi andma –, siis siin ei ole detailide kallal pusimist, vaid need ongi kõik nagu väikesed ehituskivid ühest suuremast pannoost. Siin ei kuule tehniliselt korrektselt läbi viidud “üleüldist musitseerimist”, vaid kogu materjal on sisse mängitud erakordselt ilmekalt, õrn-kirgastest hetkedest massiivsete-maskuliinsete kulminatsioonideni – dünaamiline skaala on muljetavaldavalt lai ja mitmekesine. Ma ei oskaks soovida mitte ühtegi parandust mitte üheski detailis. Imetled Tubina fantaasiaküllust, klassikalises maneeris jutustamisoskust, kirgastavaid kõrghetki. Selle üllitise taga on näha ja tunda suurt eel- ja mõttetööd alates materjali valikust kuni helikandjale vormimiseni.

Samal teemal

Triinu Piirsalu: õppides peab meeles pidama, et oled ka juba keegi
Triinu Piirsalu.
Foto Tiit Blaat

Triinu Piirsalu: õppides peab meeles pidama, et oled ka juba keegi

Praegu on aeg, mil Eesti noored instrumentalistid…
Metamorfoosid: Pillifond 10
Juubelikontserdi esinejad, mängijad, kes kasutavad Eesti Pillifondi pille.
Foto Rait Tuulas

Metamorfoosid: Pillifond 10

SA Eesti Pillifondi asutamisel said raamatusse raiutud asutajate professor Marje Lohuaru ning maestrote Eri Klasi…
Kuidas jagada vaimustust?
Mihhail Gerts esitlemas oma projekti Tartu Tamme Gümnaasiumis.
Foto Anneli Leima

Kuidas jagada vaimustust?

Kultuuriministeeriumi loovuurimuse programmis läbi viidud projekt ja selle tulemused

Enam mitte nii anonüümne Tubin

Enam mitte nii anonüümne Tubin

Mihhail Gerts, “Eduard Tubina kujunemisaastad”. Toimetaja ja konsultant Virge Joamets. Heino Elleri Muusikakool, 2025,…
Ajakiri Muusika