Näitleja, helilooja ja lavastaja Astra Irene Susi on hoos: kirjutab heliteoseid ja loob muusikateatrilavastusi, lõpetab heliloomingu magistrantuuri, mängib Endla laval suuri rolle ja teeb muusikalisi kujundusi ka teistes Eesti teatrites. Saime Astraga kokku, et rääkida mõtetest ja tunnetest, kahtlustest ja veendumustest tema tegususe taga.
Kui seda intervjuud kokku leppisime, siis ütlesid, et ei taha, et see mõjuks sinu laiendatud CV-na. Sellegipoolest palun sul alustuseks rääkida natuke oma loomingulisest kujunemisest. Mida sa ise pead kõige olulisemateks hetkedeks?
Olin eelmisel aastal sunnitud korra oma loometööle tagasi vaatama ja mõtlema, kuidas ma olen kuskile jõudnud. Kristel Pappel palus EMTA muusikateatriloengus teha mul ja Sveta Grigorjeval oma loomingust ettekanded. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist teinud. Ja nii ma jõudsin seosteni, millest ma ei olnud enne aru saanud – kust on pärit impulsid, millega ma parasjagu oma loomingus aktiivselt tegelen.
Õppisin Tallinna Muusikakeskkoolis kahel erialal korraga. Esimesse klassi läksin klaveri erialale ja alates kolmandast klassist õppisin lisaks ka heliloomingut ehk siis olen sellega tegelenud peaaegu 20 aastat. Alguses oli see nii, et istusime isaga klaveri taga, mängisin talle ette ja tema kirjutas noodipaberile. Paari aasta pärast hakkasin ise noodistama. Lõpetasin muusikakeskkooli kahel erialal ja läksin muusika- ja teatriakadeemiasse Helena Tulve juurde heliloomingut õppima. Minu head sõpra Martin Kirsistet oli tollal hakanud huvitama eksperimentaalne muusikateater, tegime sõpradega rühmituse Maag ja tõime välja Martini lavastuse, mis põhines “Dekameronil”. Veel tegime kaasaegse kunsti muuseumis mõned performance’id. Sealt sai alguse selline väike seeme ja siis läksin õppima Berliini Kunstide Ülikooli. See on kool, kus oleks nagu Eesti mõistes muusikaakadeemia, lavakas ja kunstiakadeemia kokku pandud. Kõik osakonnad said teha päriselt koolitöö osana koostööprojekte. Saksamaal on väga tugev muusikateatrikoolkond, sellega tegeldakse koolis ka.
Mu õppejõud Mathias Hinke süstis minusse väga palju sellist suhtumist, et sa oled helilooja, sa oled autor – mis on sinu autoripositsioon, miks sa midagi teed, mis on su kontseptsioon, mida kõik elemendid kokku tähendavad. Seal tegin oma esimese lavastatud heliteose. Kirjutasin kõik liikumised kuni peapööreteni partituuri sisse. Selles lavastuses oli video ja laulja, kes esitas Sylvia Plathi luuletust “Rivaal”. Hiljem astusin sellesama luuletusega lavakasse. Sylvia Plathi luule avastasin XII klassi lõpus, sealt alates on ta minuga jäänud ega lähe mitte kuskile. Mul on tunne, et saan temast nii, nii hästi aru. Väga paljud mu teosed on võrsunud tema tekstidest. Isegi kui neist ühtegi sõna lõpuks ei kõla, siis motiivid on kuidagi ikka sees.
Sattusin Berliinis ühte lühifilmi, kus mängisin koos sealse teatrikooli tudengiga. Siis tuli koroona, samal ajal olid lavaka katsed ja mul oli aega … Mõtlesin, et okei, lähen vaatan, kas saan sisse. Ilmselt oli mul mingi salajane soov, aga ma ei olnud varem näitlemisega tegelenud; ma ei teadnud, kas lihtsalt mina arvan, et ma võiksin näidelda, või see on päriselt nii.
Sain lavakasse sisse ja käisin mitu aastat EMTAs kahel erialal. Lavaka viimasel aastal tegin oma esimese muusikateatrilavastuse “Vankumatu”. Mulle oli kõige olulisem tuua kokku inimesi eri aladelt. Seal osales nii nooremaid kui vanemaid, eri koolides õppinud näitlejaid, tantsijaid, muusikuid, kes olid omakorda eri valdkondadest: pärimusmuusik, klassikaline viiuldaja, improlaulja, poplaulja. Mind huvitas, kuidas nad kõik koos laval tööle panna. Muusikateatris on tihti nii, et etendajad on lava peal ja muusikud kuskil nurgas. Mind oli see pikalt häirinud, ma tahtsin saada kõik päriselt trupina tööle. Igaühel on küll oma spetsialiteet, aga kõik on võimelised olema laval koos ja otsima sarnaseid kvaliteete. Ettevalmistuse käigus sain aru, kui erinev on muusikute ning näitlejate ja tantsijate töötegemise praktika. Näitlejad ja tantsijad on selles suhtes üsna sarnased, nad on harjunud pikemate prooviperioodidega, aga muusikute puhul on tavaline, et kõik saavad oma noodi kätte, proovis harjutatakse kokku ja siis minnakse järgmisse. “Vankumatuga” töötades tegelesin kaua sellega, kuidas üldse tekitada sellist ruumi, kus on võimalik piire ületada.
Kuidas sellist ruumi tekitada?
Ma andsin ülesandeid, kus keegi ei tunneks ennast sada protsenti mugavalt. Ma ei taha oma lavastuste puhul ise kõike algusest lõpuni juhtida. Mulle meeldib, kui kõik saavad üksteiselt õppida. Äärmiselt oluline on just see, mida me saame üksteisele anda. Samuti on tähtis lihtsalt koos olla ja omavahel rääkida, et saaks tekkida trupitunne.
Varem noteerisin oma teosed ülitäpselt. Nüüd olen aina rohkem läinud seda usku, et igaüks, kes on laval, on ülioluline ja ilma temata ei saaks see teos sündida. Seetõttu ei taha ma enam viimseni kõike ette kirjutada, pigem suunan ja katsetan koos esitajatega. Muusikalised etteasted on küll struktureeritud, aga nende sees on võimalik midagi pikendada või kuhugi varem jõuda vastavalt hetkele ja olukorrale, kus seda esitatakse. Esitajad saavad teoste sees elada.
Millal said aru, et võid olla looja?
Ma arvan, et olen terve elu selle sees kasvanud, käisin kaheaastasest peale balletis, kolmesena kunstiringis ja tsirkuses, mind viidi palju loomingulistesse keskkondadesse, mis olid kõik väga erinevad. Üheksa-aastaselt, kui hakkasin heliloomingut õppima, hakkasin ühtlasi ise looma.
Ahjaa, teises klassis tegin oma klassiõdede Luisa Lõhmuse ja Rebekka Siimeriga ooperit! Selle nimi oli vist “Sõprade ooper”. Meil olid plastiliinist kujukesed ja minu mäletamist mööda oli see lugu sellest, kuidas hüljes on jäänud kuhugi võrku kinni ning pingviin ja delfiin lähevad teda päästma. Lõpus oli meie kirjutatud sõprade laul, mida Mart Siimer klaveril saatis.
See oli sinu esimene muusikateatrilavastus?
Tuleb nii välja.
Kui vanalt tavaliselt heliloomingut õppima hakatakse?
Üldiselt põhikooli lõpus või gümnaasiumis. Alo Põldmäe oli just tulnud muusikakeskkooli õpetajaks, me läksime koos mu parima sõbrannaga kahekesi 9-aastastena tema juurde õppima. Ta töötas sel ajal ka teatri- ja muusikamuuseumis, ma käisin tihti seal tundides.
Algul oli helilooming minu jaoks põhimõtteliselt kuuldud teoste matkimine. Huvitav oli see, kuidas ise ära tunda, et oled kuhugi jõudnud – kui sa enam ei matki.
Nüüd õpetad ise ka?
Jah, alustasin eelmise aasta jaanuaris Pärnu muusikakoolis kompositsiooni õpetamist. Kui ma Endlasse tööle läksin, siis uurisin, kuidas on Pärnus lood heliloominguga ja tuli välja, et seda ei õpetatud seal mitte kuskil. Mulle oli noores eas võimalus õppida muusikalisi vorme äärmiselt oluline ja sellest kantuna pakkusin muusikakoolile, et võin teha kompositsiooniklassi.
Kuidas läheb?
Lahedalt! Mu kõige noorem õpilane on 13-aastane, põhiliselt on gümnaasiumiealised. Õpetan eelkõige kontseptuaalselt ja vormiliselt mõtlema. Kuna ma annan individuaaltunde, siis teen kõigi õpilastega erinevaid asju. Lähtun paljus sellest, millega inimene ise tahab parasjagu tegelda, ja pakun vastavaid ülesandeid. Ühe õpilasega tegeleme laulusõnadega, teisega klassikalise heliloominguga. Olen märganud, kui raske on välja murda vormidest, millega oleme harjunud. Kui inimene on näiteks harjunud improviseerima klaveril nii, et ta vasak käsi mängib akorde ja parem meloodiat, siis ta läheb loomulikult kohe sinna ja jääbki sellesse ühte ringi kinni. Minu töö õpetajana on sellele tähelepanu juhtida, pakkuda viise, kuidas võiks ka teistmoodi teha. Räägin päris palju ka seda, et ei tasu peljata vaikust või pausi. Kui on paus, õhk, siis see on ka muusika, kõik ei pea olema kogu aeg täidetud. Ja seda õpetan, kuidas võtta üks väike detail, motiiv ja hakata seda väikeste lisanditega arendama, mitte kogu aeg midagi uut teha. Kui minna edasi, siis võiks vaadata ka tagasi, et näha võimalusi juba loodud materjalist midagi tuletada.
Oleme õpilastega mänginud selliseid tuletamismänge: kuidas saab muuta olemasoleva materjali dünaamikat, rütme, teha meloodiast akordid – mitte mõelda ainult helikõrguste, vaid ka kõigi muude parameetrite kaudu. See annab ka mulle endale päris palju.
Eelmisel aastal tahtis enamik mu õpilasi tegelda sõnadega. Sain aru, et okei, järelikult on see mulle märk, et ma peaksin ka rohkem sõnadega tegelema, sest mulle on sõnad olnud siiani kõige kaugem väljendusvahend. Kui lavakoolis Jan Kausi kirjandusloengus viimast tööd kirjutasin, sain aru, et võin kirjutada teksti samamoodi nagu ma loon heli – täpselt nii nagu ise tahan. Mulle oli jäänud sisse mingi õpitud vorm, kirjandi vorm, ma ei osanud sellest edasi minna. Muusikas oli mulle täiesti loomulik, et võin luua nagu ise soovin. Need on tegelikult ülilihtsad asjad, aga ma ei osanud neid varem kirjutamisse üle kanda, tekstiloome tundus mulle nii tehnilisena. Ülekandevõime ühest kunstiliigist teise on hästi oluline: kuidas ma saan teadmist, mille olen ühes kohas saanud, kasutada mujal. Näiteks dünaamika: kuidas seda näitlemises rakendada, kuidas kasutada lavastades kontraste jne.
Sinu töid iseloomustab piiride kompamine ja ületamine, rääkisid, kuidas annad etendajatele ülesandeid, mis ei oleks kellelegi mugavad. Samas on mulle jäänud mulje, et sa väga hoiad inimesi, jälgid nii inimese kui loojana, kuidas teised end sinu ümber tunnevad, ning püüad tekitada pehmet ja turvalist ruumi. Kumba ise olulisemaks pead, kas piiride ületamist või inimeste hoidmist?
Inimeste hoidmine muutub aina olulisemaks, mulle tundub, et see on tegelikult number üks. Olen oma viimaste lavastustega väga palju õppinud. Mulle on tähtis, et algusest peale oleks paika pandud reeglid, et ei ole mingit allahindlust või vähem tegemist, aga kui kellelegi on mingi asi vastumeelne, siis tuleb sellest kohe rääkida. Ma tahan, et inimesed teadvustaksid ise oma piire. Piiride kompamine toimub läbi hoole. Minu meelest saab seda teha ainult siis, kui tunned end mugavalt. See ei käi nii, et keegi ütleb, et hakka nüüd piire kompama! See lihtsalt ei tööta.
Küsin inimestelt tihti, kas neil on midagi, mida nad tahavad, aga ei ole veel saanud laval teha. Sealt võib tulla väga huvitavaid ja eriskummalisi assotsiatsioone. Need ideed ei pruugi alati üks ühele teostuda, aga neist võib välja kasvada mõni lavastuse element. Isegi kui see pole täpselt see, mida inimene algul kirjeldas, tuleb see ikkagi kuskilt sisimast.
Oma lavastuste alusmaterjali luues olen laias laastus teadnud, kes on selles maailmas tegelased, aga lõpliku kuju annab inimene, kes hakkab seda tegelast kehastama.
Ma kirjutan oma teoseid kindlatele isikutele. See on hoopis teine asi võrreldes valmisdramaturgiaga. Ma ise tunnen näiteks “Juulikuu lund” (lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner, Endla 2025) mängides, et see roll on mulle kirjutatud. Ja mul on seda nii hea mängida! See tuleb kuskilt teisest kohast.
Oma viimase lavateose, Eesti muusika päevadel ette kantud “Valguse sünni” puhul oli mul algusest peale kindel visioon, et seal peab osalema üks poisslaps. Just hääle mõttes. Käisin sügisel ridamisi kooriproove vaatamas ja Joonas Mikk jäi mulle kohe silma. Ma ei suutnud enam ühtki teist varianti ette kujutada. Alles hiljem sain teada, et ta teeb ka Estonia lavastustes kaasa. Mina ei teadnud temast enne midagi, aga ta annet oli kohe näha – seda, et temas on midagi. Tema kõrval on mu kursusevend, näitleja Richard Ester – mul tekkis visioon ühest liikumisest, ühest valsist ja sellest, kuidas Richard seda tantsib. Mul on iga lavastusega uued muusad. Ei ole nagu mitmesaja aasta eest, et kunstnikul on üks muusa, kelle poole ta eluaeg õhkab. Mul nad kogu aeg muutuvad.
On sul ka neid, kes on su mitmes teoses kaasa teinud?
On küll. Olga Bulavina, kes õppis improlaulu, on mitmes mu töös osalenud. Olen kasutanud teda natuke nagu enda peegeldust. Me oleme inimtüüpidena hästi sarnased, tunnetame teineteist ülihästi. Ta on ka ülijoviaalne, aga samas äärmiselt tundlik. Ja tal on samuti suur huvi tuua inimesi kokku.
Ma tahaks kindlasti veel töötada inimestega, kellega olen seda juba teinud. Aga selleks peab olema täpselt õige hetk.
Kui mõtled neile inimestele, keda oled oma töödesse kutsunud, siis kas oskad välja tuua mingeid ühisjooni?
Ma arvan, et otsin inimesi, kes on ise ka otsingulised. Inimesi, kes ei taha jääda ühte kinni, vaid tegelevad eri asjadega ja tahavad katsetada. Inimesi, kes on altid oma mugavustsoonist välja astuma. See on, ma arvan, kõige tugevam ühisnimetaja – avatus.
Ma annan lavastades märksõnad, mingi tunnetuse, aga tahan, et impulsid tuleksid etendaja enda seest. Kui ma proovis ülesandeid annan, siis üritan võimalikult vähe rääkida, sest sõnad võivad võtta võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kui tegelasele öelda, mida miski tähendab, siis ta hakkabki mängima seda tähendust, mitte potentsiaali tähendust leida. Aga ma tahaks, et ta täidab lihtsalt ülesannet ja selle kaudu tekivad erinevad mõistmisvõimalused või kontekstid. Kui vähem öelda ja õigesti suunata, siis on tulemus palju kihilisem.
Veel üks printsiip, millest inimesi kutsudes lähtun, on see, millist kooslust ma ise tahaks laval näha. Mis tunduks mulle intrigeeriv. Mille puhul ma ise vaatajana mõtleks: vau, kuidas see võimalik on, lähme vaatame! Ma tahaks teha asju, mida keegi teine ei tee. Järgmisel aastal lavastan Endlas, selle töö puhul püüan hästi teadlikult hoiduda tundest, et nüüd peaks tegema nii, nagu repertuaariteatri töö käib. Ilmselt tuleb see sõnakesksem kui mu eelmised lavastused, aga ma tahaks ka seda tehes minna oma teed mööda edasi.
Kas sul endal on näitlejana töötades vaja teada, mis on lavastuse pealisülesanne? Või vähemalt seda, miks lavastaja seda lugu teeb, millest see talle räägib?
Ei. Mul on olnud rõõm, et neilt lavastajatelt, kellega olen viimasel ajal koostööd teinud – Ingomar Vihmar, Juhan Ulfsak –, ei ole mul olnud vaja neid küsimusi küsida. Ma saan neist intuitiivselt aru. Need küsimused tekivad siis, kui sa ei ole lavastajaga samal lainel. Kui on usaldus, siis ei ole vaja neid asju küsida.
Usaldus saab ju tekkida millegi pinnalt, mingi ühise kogemuse, varasema koostöö kaudu.
Nii ja naa. Kui ma kutsun inimesi oma projektidesse, siis on midagi mind neis või nende töödes puudutanud ja huvitanud. Keegi on end mingis teoses kuidagi ilmutanud. Isegi kui me üksteist väga lähedalt ei tunne, siis midagi on meie vahel ikkagi juba olemas. Ja kui me otsustame, et hakkame koos tegema, siis see tähendab, et me otsustame, et usaldame teineteist. Lihtsalt usaldame. Ma ei oska muudmoodi.
Kui heliloomingu kõrvalt lavakooli astusid, siis mida sa otsima läksid?
Helilooming on hästi üksildane ala, teised käivad orkestris, ansamblites, aga sina oled üksi. Ma tahtsin rohkem inimestega koos olla, tahtsin, et mu igapäevane töö ei oleks ainult üksinda.
Ma ei olnud enne lavakat liiga palju sõnateatris käinud, rohkem balletis ja ooperis, Kanutis performance’eid vaatamas – need olid meediumid, millega olin tuttavam. Ma ei teadnud päris täpselt, mis saama hakkab.
Mida sa lavakast said?
Ma sain väga palju, siin ei ole mingit küsimust. Mõnest asjast saan ilmselt veel tagantjärele aru. Sain mingi eneseusu ja innu asju teha. Kindlasti uue töörütmi ja distsipliini, just kollektiivse distsipliini, mida ma ei olnud varem kogenud. Ja veel … ma ei tea, Priit, ausalt öeldes. Veel ei tea.
Pärast lavakat sain aru, et kõike muud võin teha, aga kõige olulisem, mida ma pean oma elus hoidma, on võimalus tegelda oma loominguga. Kui ma seda saan, siis suudan adekvaatselt tegelda ka kõige muuga. Kui seda ei ole, siis ma ei saa muude asjadega ka hakkama. See lihtsalt peab olema.
Kas teatritöö, näitlemine on su oma looming või ei?
(Peab pausi.) Ei ole. See on eneseväljendus, mulle meeldib see olek, mulle meeldib seda teha, aga see ei ole oma looming. Oma loomingu all mõtlen ma teost, kus ma olen ise terviku kokku pannud. Näitlejana ma ei näe tervikut, ma ei vastuta selle eest, ma olen osa sellest. Ma saan küll luua maailma, mis on mu sees, aga ma loon seda lähtuvalt trupi või lavastaja visioonist. Vormi on andnud keegi teine, ma ei saa minna ükskõik mida tegema.
Teen teatrile ka helikujundusi, siis tajun end samuti tükikesena suuremast tervikust. Oma loomingus on lähtepunkt teine, aga selleks, et teise lavastaja tervik töötaks, peab seal olema kindla kujuga tükike, ja minu asi on see sinna panna.
Kui palju on su muusikalistes kujundustes seda, mida ise teeksid täiesti teistmoodi?
Muusikaliselt olen alati saanud teha asju, mida ise tahan, küsimus ei ole selles. Pigem erineb lähenemine sellele, mis hetkel ja kui palju lavastuses muusikat kasutada. Ja see on lihtsalt maitsete erinevus.
Kas su helikujundused on lavastustest lahutatavad? Kas neid võiks ka eraldi kuulata?
Muusikalised kujundused on kirjutatud spetsiaalselt lavastuste jaoks ja on minu silmis funktsionaalsed. Erinevalt mõnest teisest helikujundajast ei ole ma neid materjale kunagi kuskile eraldi üles riputanud. Ma võiks seda teha ehk mitme aasta pärast, kui mul on rohkem töid kogunenud – panna üles kogu materjal, mis sai lavastuste jaoks tehtud, aga ei läinud kasutusse.
Kõik küsivad, kuidas ma saan nii erinevate asjadega tegelda. Ma tunnen, et see ongi hea ja õpetab väga palju. “Vankumatut” tehes mõistsin, mida tähendab olla lavastajale olemas. Lavastaja ei ole üksik jumal, kes mõtleb ja haub ja siis tuleb proovi ja teab kõike. Tegelikult tahab tema aidata neid, kes on laval. See lihtne arusaam oli mulle sel hetkel täiesti revolutsiooniline.
Mu sõber Kirill Havanski, kes on, nagu sinagi, õppinud näitlejaks ja teinud helikujundusi, rääkis, kui huvitav on istuda helikujundajana proovis ja jälgida, mida näitlejad teevad. Näitlejal ei ole ju tavaliselt sellist võimalust – vaadata nii kaua kõrvalt oma kolleegide tööprotsessi.
Kõige keerulisem oli, kui tegin “Juulikuu lumele” muusikat ja olin ka ise laval. Pidin tajuma tervikut, aga samas olema selle osa.
Tehes helikujundusi suure saali lavastustele ja vaadates saalist näitlejate tööd, olen õppinud, et ka suurel laval on kõik nüansid näha. Midagi ei saa varjata, kõik on näha – see, kuidas inimene mõtleb.
Ma püüan helikujundajana mitte mõelda, kuidas ma ise näitlejana midagi teeks. Kui mulle tundub, et miski ei tööta, siis mõtlen, kas saan pakkuda muusikaliselt tuge, et seda muuta.
Olen vahel mõelnud, et inimesi saab laias laastus kaheks jagada selle järgi, keda inspireerivad rohkem ideed ja keda inspireerivad teised inimesed. Kuidas sina tunned, kas sind huvitavad rohkem ideed või inimesed?
Mul käib see lainetena. Tundsin, et eelmisel aastal huvitasid mind ainult ideed, ma kümblesin ideedes. Aga see viis lõpuks isoleerituse tundeni. Sain aru, et ideed tekivad ka teiste inimestega suhtlemisest. Ei pea olema üksik geenius, kes kuskil istub ja asju välja mõtleb. Nüüd olen üritanud inimestega rohkem vahetult kokku puutuda. Püüan lihtsalt nendega rääkida, ilma mingi eesmärgita, üksnes vaadata, mis vestluse käigus juhtub.
Aga kas sa loomingus tegeled rohkem inimestega või ideedega?
Loomingus tegelen rohkem ideedega. Aga ideed on tulnud tihtipeale millestki, mida olen teiste inimestega koos kogenud. Kirjutasin eelmisel aastal akordioniteose “Per aspera”. See sündis pärast “Suvekooli” (autor Vaino Vahing, lavastaja Ingomar Vihmar, Endla 2025) prooviperioodi lõppu – see oli väga hea kulgemine, tekkis ühise mulli tunne, ja ma tahtsin selle hetke kinni püüda. Olin enne seda tegelnud väga palju lineaarse vormiga, mis liigub kogu aeg edasi, edasi, edasi. Selles teoses tahtsin mängida ajaga, ollagi helipilves. Ja ma lõin “Per aspera” vormi ka sellisena, et kõik esitajad peavad olema üksteisega kontaktis, lugema üksteise pealt märke ja vastavalt sellele reageerima – nad peavad päriselt tegutsema ühe organismina. Mind huvitas tõesti koos-mäng ja koos-olemine. Mu teoste vorm lähtub tihti kontseptsioonist, ma ei ürita alati kõike samasse vormi panna. Vastavalt ideele valin vahendid.
Eelmisel aastal tegelesin oma loominguga nii palju, et ei saanud kuude kaupa magada. Kui ma midagi loon, siis mul tuleb hästi kergesti loomepalavik, sõna otseses mõttes. Mu 27. eluaasta oli loominguliselt üliviljakas, aga samal ajal pidin ka rohkem puhkama kui varem. Nüüd üritan uuel eluaastal balanssi leida, et ei peaks kogu aeg palavikus olema, aga samas saaks ka ideedega tegeleda.
Kas muusika on sinu meelest teistest …
… kunstidest kõrgem?
Mitte isegi kunstidest, vaid üldse suhtlemisviisidest, kokkusaamisvormidest.
Minu arvates on see kõige ausam. Muusikas ei ole mingit maski, sa lihtsalt tajud ja koged seda. Ei pea kellenagi näima, ei pea midagi analüüsima. Kogemus määrab nii palju.
Kas tunned, et saad koos musitseerides inimestega sügavamal tasandil kokku, kui niisama rääkides?
Millegipärast me ju käime üle viie aasta kõik laulupeol koos laulmas, midagi seal on. Me ei pruugi alati aru saada, mida keegi üritab sõnadega seletada, aga kui olla muusikas koos, siis see teadmine tuleb kuidagi teisiti kätte. Ma ise olen hästi tunnetusepõhine inimene, õpin praeguses eluetapis end aina rohkem sõnadega väljendama, kuigi see ei tule mul alati kõige paremini välja.
Kui tahta nüüd küüniline olla, siis võiks küsida, kas kooslaulmine ei ole lihtsustus. Helikõrgused, rütm ja sõnad on kõik ette antud, kõik on allutatud ühtsele süsteemile. Siis ongi ju hea ja lihtne olla, kui erinevused ja isikupära ära taandada.
Jah, võibolla, aga samas ei kesta laulupidu kogu aeg, see toob meid korra kokku ja siis liigume jälle edasi. On asju, mis on eriarvamustest suuremad. Ma ei taha esitada praegu mingit oodi, kuidas muusika on kõige kõrgem kunst. Ma olen lihtsalt selle sees elanud.
Sellest sain ka alles lavakas aru, et olin terve eelneva elu elanud muusikas. Märkasin seda alles siis, kui see polnud enam kogu aeg minu ümber. Olen klaverit harjutades nii palju läbi elanud: see frustratsioon, mis seal võib tekkida, ja see, kuidas peab endaga hakkama saama, ennast üksi motiveerima. Kui raske on saada endast võitu. Üksinda pilliga koos olles on võimalik nii palju läbi elada.
Nägin täna unes, et pean su käest küsima, mida sa kõige rohkem kardad.
Oo, mega! Ma kardan seda, et mulle tundub, et ma tean, kuidas asjad on, ja siis saan kuskilt mujalt teada, et mulle on valetatud.
Kas sa oled seda kunagi kogenud?
Jah. Olen õppinud inimestest mitte midagi kindlat ootama. Püüan elu võtta hästi situatsioonipõhiselt. Ma kardan palju vähem kui varem. Elu peab tõsiselt võtma, aga mitte nii tõsiselt. Kui aru saada, et elu on tegelikult ülimänguline, megamänguline, siis on väga tore elada.
Kas loeksid lõpetuseks selle Sylvia Plathi luuletuse, millest enne rääkisid?
Praegu või?
Jah.
Jah, ma võin seda lugeda, mul on see peas.
(Astra loeb Sylvia Plathi luuletuse “Rivaal” Tiina Augi tõlkes. Loeb vaikselt, omavahelise vestluse loomuliku jätkuna, ilma igasuguse pidulikkuseta. Mul on tunne, et midagi selles tekstis tuleks nagu otse tema seest.)
Kui kuu naerataks, meenutaks ta sind.
Jätad samasuguse mulje millestki,
mis on kaunis, kuid mõjub hävitavalt.
Teie mõlema valgus on vaid laenatud.
Tema O-suu kurvastab maailma üle; sinu oma on tundetu.
Ja su esmane anne on kõike kiviks muuta.
Ärkan nagu mausoleumis; oled kohal,
trummeldad sõrmedega vastu marmorlauda, otsid sigarette –
kihvtine nagu naine, aga mitte nii närviline –,
ning põled soovist öelda midagi vaieldamatut.
Ka kuu alandab oma ohvreid,
kuid päevavalgel on ta naeruväärne.
Sinu pahameelepursked jällegi
saabuvad posti teel armatseva järjekindlusega,
nad on valged ja tühjad, laialivalguvad nagu vingugaas.
Ükski päev pole kaitstud uudiste eest, mis toovad teateid sinust,
sinust, kes sa uitad ringi vahest kusagil Aafrikas, ent mõtled minust.
Astra Irene Susi
• Sündinud 28. veebruaril 1998
• Lõpetanud 2017. aastal Tallinna Muusikakeskkooli klaveri erialal (õp Kai Ratassepp ja Mati Mikalai) ja heliloomingu erialal (õp Tauno Aints)
• Lõpetanud 2023. aastal EMTA heliloomingu erialal (õp Helena Tulve) ja 2024. aastal lavakunstikooli näitleja erialal (kursuse juhendajad Külli Teetamm ja Jaak Prints)
• Alates 2024. aastast õpib EMTAs heliloomingu magistrantuuris ja töötab Endla teatris näitlejana
• Lavastused: “Terra nullius” (2021), “Vankumatu” (2024), “Un_stus” (2025), “Valguse sünd” (2026)
• Olulisemad heliteosed : “The Crash” (2017), “Rivaal” (2020), “Montagna Verde” (2023), “Ülestõus” (2023), “Tõusnud” (2024), “Per aspera” (2025), “Lullaby for a Change” (2026)
• Muusikalised kujundused lavastustele “Women who Rage” (2024), “Venus karusnahas” (2024), “Kõrblik kuni” (2025), “Juulikuu lumi” (2025), “Palavik” (2025), “Kuum suvi ’93” (2026)
• Tunnustused: tuleviku meistri stipendium (2024), Eesti teatri auhinnad 2026 – Kristallkingakese auhind noorele etenduskunstnikule
