Eesti Kontserdi hooaja avakontsert I: “Ringlemisi” – muusikalavastus Veljo Tormise muusikast. Osalejad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, muusikajuht ja dirigent Kaspars Putniņš, lavastaja Teet Kask, laiendatud kõlaruum Sander Mölder, Ülo Krigul, visuaal Taavi Varm. 26. septembril Vanemuise kontserdimajas.
Veljo Tormise looming on justkui poole sajandi jooksul meie rannikumerre voolitud abajas, millesse on voolanud rahvalaulujõgi, luuleojad, ookeanikohin, kalapaatide podin, skuutrite undamine ja suvitajate hõiked. Juba mõnda aastat läheme sellele rannale, ilma et helilooja ise saaks juhendada, kuidas meil oleks seal sobivaim käituda.
Sander Mölder ja Ülo Krigul, Kaspars Putniņš ning Teet Kask koos meeskonnaga võtsid allakirjutanu hinnangul ette pöörase tüki – tempida maestro eri aegade teostest uus tervik, panna lauludest ja laulutsüklitest omakorda kokku tsükkel.
Helilooja rahvalauluseaded, ta koorilooming ja soololaulud on päris erineva käekirjaga ja ka erinevatel eluetappidel tehtud, seetõttu oli hea mõte seada lava-, valgus- ja videokujundus neid ühendama. Üksi rahvalauluseadetest jäänuks aastaring ehk liiga napiks – rahvaluulearhiiviski on n-ö laulude aasta katvus väga ebaühtlane, näiteks otseselt aastaaegadest on laule väga vähe (ent mõnest pühast, näiteks jaanipäevast jälle palju). Lisades veel ka heliloojat kõnetanud valiku, siis ongi tänuväärne, et Tormise teised teemasse sobivad koori- ja soololaulud pakkusid solistidele nii sisulist tuge kui ka lavaruumi. Kontserdi kogumuljes jäid siinkirjutajale kõlama rohkem suvi ja sügis, seevastu talv ning kevad möödusid kuidagi märkamatumalt.
Lavakujunduses oli keskmesse seatud valge klaver, mille taga sellest justkui välja kasvav puu paberlehestikuga. Kaaneta klaver – avatum kui klassikalise muusika kontserdil oleme harjunud nägema. Pill, mille juurde muusikud ikka ja jälle naasevad, et anda või võtta häält, mille toel ja saatel laulda, millest noppida ja võimendada ebamaiseid helisid.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja selle solistid, Liisi Koikson – kõik andsid publikule oma osa täpselt ja kvaliteetselt. Iseäranis tervendav oli näha peastlaulmist, mis annab esitusele, ükskõik mis žanris, alati justkui ühe mõõtme juurde. Helivõimenduse meeskond oli tasemel, vaid mõnes episoodis kadus solisti ja koori tasakaal. Põhjuseks võis olla ka ruum – minu kuuldu ja -nähtu Vanemuise kontserdimajas pani soovima, et sedavõrd keeruline ja ambitsioonikas projekt peaks valmima ja ette kantama just selleks kohandatud ruumis, kus näiteks sambad või valgussillad videopanoraami ei hakiks ja ka naturaalne vokaal kõlaks kadudeta kõikide istmeridadeni. Ent viimane ongi üks aina esile tulev dilemma “koor-elektriliste-pillide-võimendusega” – ilma ei saa, aga seda teed minnes kannatab enamasti loomulik heli.
Teet Kask lavastaja ja koreograafina ei olnud loonud lavale tantse, vaid pannud lauljad liikuma ja sellega üksteisega suhtlema. Nagu Tormise laulutsüklite rikastamiseks on varem teinud paljud koorid, nii professionaalide abiga kui dirigentide-lauljate enese fantaasiale tuginedes (kas ei olegi just eriti Tormise muusika meie koore endid liigutama inspireerinud?). Oli sümpaatne, et liikumised ei varjutanud põhilist, st laulmist ka kõige elavamatel hetkedel või kui lauljate ülesandeks oli vaat et näitlemine. Kui, siis mõnedel harvadel hetkedel.
Püüdmata siin kriipsugi kahandada “Ringlemisi” muusikalist ja visuaalset elamust, tükkis ka seekord, sarnaselt varasemate Tormise uustõlgendustele, pähe küsimus: kui võtta seada teise helilooja loodud seadeid, siis mis võis olla neis vajaka? On’s Tormise loodu vananenud? Vajab praegune publik tõepoolest värskemat versiooni? Või on muusikud ise “traditsioonilisest” Tormisest väsinud?
Kindlasti on see tribuut, kummardus, ent siinkirjutajale tundub kõige tõenäolisem, et Tormise rahvalauluseaded on ise saanud osaks pärimusest! Allhoovusena tulevad seal kaasa Tormise teavitustöö, eeslaulmised, loengud, näpunäited, salvestused, varasemad esitused, laulupeod, kuulajate ja hindajate tähelepanu …, ehk on tema rahvalauluseadetesse kogunenud tähendusi, mida arhiiviriiulitelt ilma kaevamata ei leia?
“Ringlemisi” väärtus on ka see, et nautinud seda lavastust, kuulanud lauludega koos ja nende vahel ringlevaid ämbientlikke kõlamaastikke, näinud valgusvihke ja ekraanielu, võis publiku seas mõnelgi tärgata huvi pöörduda tagasi juurte juurde ja kuulata neid laule sellistena, millisteks helilooja nad loonud on. Ja sealt ehk edasigi – millistena Tormis need rahvasuust leidis?
