Artur Lemba 140 – helilooja, kontsertpianist, professor, dirigent, kriitik

Selline peabki üks anderikas professionaalne muusik olema. Artur Lemba oli edukaim pianisti ja heliloojana, aga tülikaim konservatiivse maitsega kriitikuna. Viimane saigi arvatavasti oluliseks teguriks, miks me seni väga marginaalselt tunneme Lemba kui helilooja tohutut loomeportfelli. Õigupoolest on meie teadvuses tänaseni kaks oopust, “Poème d’amour” viiulile ja klaverikontsert nr 1 – mõlemad on palju ja edukalt kõlanud mitte ainult meie lavadel. Tänaseni teatakse ju, et eesti esimese ooperi kirjutas Evald Aav ja esimese sümfoonia Artur Kapp, kuigi need märgid kuuluvad vaieldamatult Artur Lembale. Kuidas on saanud juhtuda, et enamik ta teostest on ette kandmata või piirdunud esiettekandega? Milline tööpõld teadlastele. Senine meetod jätab mulje, et kui ei meeldi, siis pole olemas, kusjuures ei ole teada, kas ei meeldinud mees või ei sobinud looming.

Kulus 60 aastat, enne kui läks käima tõsiseltvõetav töö meie tühistatud suurmehe taasavastamiseks. Protsessi käivitaja ja ka entusiastlik eestvedaja on pianist Sten Lassmann, kellele eesti klassikalise muusikaloo täismahus taastamine, kontserdilavale toomine ja tipptasemel salvestamine on interpretatsiooniline prioriteet.

Arvan, et on vaja toonitada veelkord mõningatid fakte Artur Lemba saavutustest tema särava karjäääri stardist Peterburis. Näiteks tema Peterburi konservatooriumi pianismi lõpueksami kava, mis tõi Lembale kuldmedali ja Anton Rubinsteini preemia “Schröderi” kontsertklaveri näol. Lemba esitas järgmised teosed: Bach-Tausigi “Tokaata ja fuuga”, I osa Beethoveni sonaadist op. 111, Chopini “Poloneesi” c-moll, Schumanni 1. sonaadi Andante ning Balakirevi “Islamei”. Lisaks soolokavale oli Lembal ette valmistatud kaks klaverikontserti: Tšaikovski esimene ja Liszti kontsert Es-duur. Selle kava esitus tõi Lembale niisuguse õpilaste tulva, et ta kohe pärast lõpetamist angažeeriti Peterburi konservatooriumi õppejõuks ja tema edukus selles ametis tõi talle professori nimetuse juba pärast seitset tööaastat. 1910 korraldati Anton Rubin­steini nime kandev pianistide konkurss, mida loetakse sarnaste konkursside alusepanijaks. Kaheksa finalisti hulgas olid Edwin Fischer, Artur Rubinstein ja Artur Lemba. Lõpptulemus oli soodne, tänasest vaatest lähtudes, sest Lemba edestas oma nimekaimust Rubinsteini.

Artur Lemba 140. sünniaastapäeva tähistaval kontserdil Arvo Pärdi keskuses kõlas kolm äärmiselt tähelepanuväärivat teost, mida pole tõenäoliselt pärast esiettekannet mängitud. Need olid keelpilli­kvartett (1934), klaverikvartett (1938) ja klaverikvintett (1946). Suured täismahulised kammerteosed, millised kaunistaksid ükskõik millise professionaalse tipp­kollektiivi kavu, ja nagu näha ja kuulda sai, siis kaks viimast nõuavad, et ansamblis osaleks pianist-virtuoos. Nendele kriteeriumidele vastavad esitajad olid sel kontserdil keelpillikvartett M4GNET ja pianist Sten Lassmann. Sellise kontserdi parim esituspaik ongi Pärdi keskus – aitäh, akustik Linda Madalik.

Väga põneva vormiga keelpillikvartett sai M4GNETilt just kõlaliselt suurepärase kujunduse ja ka sellele vastava vastu­võtu publikult. Seekord tahaks eraldi juhtida prožektori kvarteti nn teisele viiulile. On vana ja tuntud tees, et kvartett on nii hea, kui hea ja aktiivne on koosseisus just nimelt teine viiul, sest kvartetis ei olegi esimest ega teist, vaid on kaks viiulit. Aitäh, Katariina Maria Kits-Reimal ja muidugi tema käsutuses olev Henricus Catenari viiul (1670). Muidugi on kogu koosseis – Robert Traksmann (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello) – väärt kõrgeimat hinnangut teose värvimeisterliku esituse ja eriti variatsioonivormi raamides hoidmise eest, mis teatavasti ei ole lihtne ülesanne. Viimati kõlas see helitöö 1936. aastal.

Lemba klaverikvartett ei torka kõrva ainult klaveripartii virtuoossusega, vaid võrdväärselt kõlavate keelpillidega ja muidugi efektse Scherzo. Presto esitusega. Ansambel oli absoluutselt partituuri vääriline ja meie kammerrepertuaari on lisandunud üks tippteos. Kuid see pole kaugeltki kõik. Kõnealuse kontserdi viimane teos, Lemba klaverikvintett, valiti piduliku kontserdi kavva, millega avati pärast Teist maailmasõda (1947) Estonia kontserdisaal. Teos on ulatuslik, nagu siis arvustuses kirjutas helilooja Lydia Auster, kuid teises osas lühikeses episoodis kõlav rahvalaul ei sobivat üldisesse romantilisse meeleollu. Naljakas on see, et Lemba sai ikka etteheiteid, et tema muusikas puuduvad rahvuslikud tunnused. Lassmanni ja M4GNETi interpretatsioonis ei kuulnud ma küll midagi, mida teosele ette heita. See on võimas ühik meie kammermuusikas ja esitus teenis publikult “braavod” ja kõik tõusid üksmeelselt esinejaid tänama.

Kogu kontserdi jooksul oli suure­pärane nii kuulda kui näha, kuidas artistid nautisid esitatavat ja tundsid end hästi virtuoossete partituuride esitamisel. Muide, kvintetis on fantastiline episood, kus klaveri ülehelikiirusel passaažid esitatakse unisoonis viiuliga – sellist trikki polegi varem kohanud. Kogu kontserdi eest suur aitäh ning Sten Lassmannile jõudu ja energiat Lemba renessanssi jätkata.