Aleksei Ljubimov: sümboolselt võttes minu karjäär Eestis algas ja siin ka lõpeb

Eelmise aasta 29. novembril astusid Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses kavas “Sõbrad muusikas” lavale helilooja pikaaegsed kaasteelised muusikas ja elus: tšellist Anja Lechner, kontratenor David James, organist Christopher Bowers-Broadbent ja pianist Aleksei Ljubimov koos Tallinna Kammerorkestri, metso­sopran Iris Oja, pianist Marrit Gerretz-Traksmanni, viiuldaja Harry Traksmanni ja dirigent Tõnu Kaljustega.
Juba pikki aastaid Pariisis elav, üks omanäolisemaid nüüdismuusikuid Aleksei Ljubimov (81) on neist vaieldamatult kõige kauem ja üks esimesi Pärdi teoseid ette kandnud interpreet. Ljubimovit seovad Eestiga nii soojad mälestused, arvukad esinemised kui ka lähedased suhted paljude meie muusikutega. Eestil on maestro südames eriline koht – ta esines siin oma pianistikarjääri päris alguses ja siin ta selle ka lõpetas. Viimase ülesastumise kontsertpianistina tegi ta oma sõnul teadlikult just Laulasmaal kummardusena Arvo Pärdile.

Olete Eestis, eriti Tallinnas käinud ja esinenud pikki aastaid. Kas veel mäletate oma esimest külaskäiku?

Aleksei Ljubimov: Väga hästi mäletan! Noore muusikuna osalesin 1965. aastal rahvusvahelisel konkursil (I preemia Rio de Janeiro rahvusvahelisel klaverikonkursil – R.L.) ja pärast seda hakati mulle pakkuma kontserttuure. Üks esimesi neist tõi mind 1967. aasta lõpus Eestisse, andsin kontserdid Rakveres ja Tallinnas. Tallinna kontserdi salvestas isegi Eesti Raadio, see on mul tänini isiklikus arhiivis olemas. Sellel esimesel külaskäigul tutvusin Arvoga. 1968. aastal asutasin XX sajandi muusikat esitava ansambli ja juba samal aastal andsime kaks kontserti – Tartus ja Tallinnas. Pärast seda hakkasin Eestis käima praktiliselt igal aastal, tutvusin väga paljude inimestega ja mitte ainult muusikutega. Mitmetega tegime vahetult koostööd, kuid oli ka elavaid mõttevahetusi ja läbikäimist. Korduvalt olen laval olnud Neeme Järvi, Andres Mustoneni, Taivo Niitvägi ja Neeme Punderiga. Mind viidi kokku äärmiselt huvitavate inimestega, teiste seas helilooja Sven Grünbergi ja budist Linnart Mälliga.

Eesti ja Armeenia on riigid, millega mul seonduvad kõige soojemad tunded ja mälestused ning kus mul on kõige rohkem sõpru. Sümboolselt võttes – Eestis minu karjäär algas ja siin see ka lõpeb, sest rohkem pole ma kontsert­esinemisi plaaninud.

Kuidas publik teid 60 aastat tagasi vastu võttis?

Mulle olid need väga vastutusrikkad esinemised – minu nimi ei öelnud toona publikule midagi, olin kõigest 24-aastane ja tajusin muuhulgas, et saabusin Euroopasse – justkui teise kultuuriruumi. See oli ühest küljest meeldiv tunne, teisalt oli risk suur, sest kava oli väga ebastandardne – ei olnud Chopini, Beethovenit, Rahmaninovi ega midagi taolist. Kava üks osa oli küll klassikaline: Bach ja Mozart, teises osas aga kõlasid Arnold Schönberg, Arvo Pärt, Andrei Volkonski ja Claude Debussy. Näiteks Schönberg oli kuulutatud autoriks, keda toonase kultuuriideoloogia kohaselt peeti “mittesoovitavaks”. Kuid mulle oli äärmiselt oluline näidata klassikuid ja nüüdisautoreid koos ühes kavas. Minu repertuaaris olid lisaks Arvo heliteostele Volkonski, Edisson Denissov, samuti ukraina heliloojad Valentõn Sõlvestrov ja Vitaliy Hodziadsky, veidi hiljem tulid kavva Kuldar Sink ja armeenia helilooja Tigran Mansurjan.

Jätsite nimetamata John Cage’i! Kuskohast tema teie repertuaari ilmus – ja seda ideoloogiliselt nii pingelisel ajal?

(Muigab.)Mulle pakkus kõik huvi, sealhulgas Ameerika nüüdismuusika. Sattusin Cage’i nimele ühes toonases täiesti ametlikult välja antud lääne muusikat ülikriitiliselt käsitlenud raamatus “Elavast ja surnud muusikast” (sellised raamatud oli omaette kategooria: sõimuraamatud, mille ainus mõte oli kedagi või midagi maha materdada ja ülimalt halvustada – R.L.). Elav muusika oli teadagi kelle muusika, surnud muusika oli enesestmõistetavalt lääne muusika. Selles raamatus olid kenasti kirjas kõik avangardsed heliloojad, alates John Cage’ist, Karlheinz Stockhausenist ja teistest. See oli nii inspireeriv, et hakkasin kohe nende noote otsima. Cage’i “Amorese” (1943) partituuri, mis oli kirjutatud kolmele löökpillimängijale, leidsin, muide, konservatooriumi raamatukogust!

1968 oli mulle väga oluline aasta, sest toimus kaks väga olulist sündmust: olin kutsutud külalisena “Varssavi sügisele”, kus kohtusin mitmete huvitavate muusikutega, ja sain väga palju uusi partituure. Samal aastal esinesin oma ansambliga Brüsselis nüüdismuusika festivalil, kus mängisime ka Stockhausenit ja kohtusin heliloojaga ka isiklikult. Need kaks sündmust olid stardipakuks edasisele rahvusvahelisele koostööle – noodid hakkasid liikuma, tekkisid vahetud kontaktid heliloojatega.

Arvo Pärdi teostega olite tuttav enne, kui temaga isiklikult kohtusite. Mis oli kõige esimene Pärdi teos, mida suurel laval mängisite?

Jah, esmalt olin saanud tuttavaks tema varajaste teostega, tema päris esimese teosega – “Partiitaga” (1958. aastal loodud “Partiita” kuulus koos kahe sonatiiniga Pärdi esimeste kontsertteoste hulka – R.L.). Mind aitas sellel teekonnal mu hea sõber, pianist Maria Judina, kes oli ka ise suur kaasaegse muusika austaja ja eestkõneleja. Kord tema pool külas olles tõi ta esile mitmed uued nimed, nende seas ka Arvo Pärdi. Kuna Pärt elas Eestis, ma teda isiklikult ei tundnud ja mul polnud võimalik hankida tema noote. Kuid jällegi! Konservatooriumi raamatu­kogust leidsin õhukese vihiku pealkirjaga “Kaasaegne Eesti muusika”, kus olid sees mitme eesti helilooja teoste noodid, esimene neist oli Pärdi “Partiita”. Õppisin selle kohe ära ja hakkasin väga sageli esitama kombinatsioonis Volkonski “Musica strictaga”. Õnneks polnud see keelatud muusika!

Kuidas tol ajal üldse asjad käisid ja kuidas siiski saadi mängida keelatud ja ebasoosingus olevaid autoreid?

Tänapäeval öeldakse selle kohta, et ma lihtsalt “lendasin peale” midagi kartmata. Pakkusin kavad välja, kuid neid ei võetud sageli vastu. Asjameestel olid lehekülgede pikkused nimekirjad neist, keda mitte mängida. Kuid! Suurtel ringreisidel riigi avarustes võisid mängida mida soovisid, keegi ei kontrollinud! Mul on tänini alles kontserdipäevikud, kuhu olen hoolikalt talletanud kõik oma esinemised.

Arvoga kohtusin isiklikult Tallinnas pärast esimest kontserti, sest ma väga soovisin, et keegi meid teineteisele tutvustaks. Viibisin isegi põgusalt tema juures kodus. Ta jättis väga tasakaaluka ja rahuliku inimese mulje. Millest me tookord rääkisime, ei suuda hetkel meenutada. Ma ei saa öelda, et me kohe sõbrunesime, mul oli toona pigem väga hea side helilooja Kuldar Singiga. Ma küll mängisin teda vähe, kuid iga kord, kui Tallinnas käisin, kohtusime. Lähem sõprus Arvoga tekkis 1970-ndatel – see oli vahetult seotud sellega, et ma liikusin nii uue kui eksperimentaalse muusika propageerimisel ja ettekandmisel väga jõuliselt edasi. Hakkasime tegema häppeninge, lõime kõikvõimalikke huvitavad kooslusi ja esinemisvorme. Kuid need ei toimunud muidugi ametlikes saalides ja avaliku afišiga, kus sa sellega! Meile panid õla alla igasugused instituudid, kus oli ärgas ja edumeelne teadlaskond: alates füüsika-, keemia- ja matemaatikainstituudist, isegi tuuma­instituut oli nende seas (naerab), kes pakkusid meile oma ruume. Seal puudus tsensuur, oldi huvitatud kõigest uuest ja seda igas valdkonnas, mitte ainult muusikalises. Kui kuulutusele avalikult infot panna ei saanud, kirjutati lihtsalt: “Teemaõhtu: muusika ja füüsika”. Märgatavalt suurem vabadus valitses Eestis, Armeenias ja Gruusias. Me muutusime aina julgemaks ja ega skandaal ei lasknud end kaua oodata. (Naerab.)

Räägite 1976. aastal Riias toimunud festivalist? Mul paluti eraldi selle kohta küsida!

Jah! Olin Riias varemgi esinenud, kuid nüüd oli kutsujaks kunstnike akadeemia. Tegime kaks õhtut: esimesel mängisime Stockhauseni teost “Intuitive Music” ja tegime koos Juri Martõnoviga lõpuks häppeningi; teine kontsert oli peamiselt pühendatud Cage’ile ja teisel poolel tuli ettekandele tema tekst “Lecture On Nothing”. See kutsus esile tohutu vastukaja ja muidugi riigi kultuuri­ministeeriumi tohutu ärevuse. Mind kutsuti pealinnas kohe vaibale ja öeldi, et Riias ma enam esineda ei tohi. Kuid Riia polütehnilise instituudi tudengid kutsusid meid järgmisel aastal uuesti ja kogu see asi toimus klubiks ümber ehitatud anglikaani kirikus. Tegime seitsmepäevase festivali ja kohal olid ärksad muusikud ja kunstnikud mitmelt poolt, sealhulgas Hortus Musicus, ja kohale sõitis ka Arvo. Sündmus sai tohutu kajastuse, kuid võimud ei olnud suutelised seda kuidagi pidurdama. Pärast muidugi materdati instituudi juhtkonda ja keegi lasti ka ametist lahti. Kuid sellega asi ei piirdunud: toonane Läti kultuuri­minister “helistas, kuhu vaja”. Mind kutsuti taas kultuuriministeeriumisse ja hurjutati: “Miks te mängite keelatud heliloojaid ja muusikat, mis ei haaku meie ideoloogiaga?” Ma vastasin väga lihtsalt: “Uskuge, läheb kümme aastat ja seda muusikat mängivad kõik ja kõikjal.”

Aga! Mulle tuli kutse toonasesse Jugoslaaviasse. Panin kava kokku: klassika ja ikka Pärt, Cage ja Mansurjan. Ja mind ei lastud sinna! Olin reisikeelu all seitse aastat. Andsin kontserte edasi, kuid kodumaal. Ja jällegi – see aeg ei läinud luhta – sain haamerklaveri ja klavessiini ning sealt algas minu töö barokkmuusika ja ajalooliste instrumentidega. 1976 asutasin barokk-kvarteti koos Tatjana Grindenko (viiul), Anatoli Grindenko (viola da gamba) ja Oleg Hudjakoviga (flööt). Ja loomulikult tulime kohe Tallinnasse! Meil oli ka selline esinemiskooslus koos Hortus Musicusega nagu Sebra: kolm meie muusikut ja kolm eestlast, ühed üleni valges ja teised mustas – laval seisime vaheldumisi.

Kas ja kuidas on aja jooksul teie arusaam ja tunnetus Arvo Pärdi muusikast muutunud?

Siin on mitu kihti: tema varane looming – need lood meeldisid mulle just oma eksperimentaalse lähenemise poolest ning minu soovis kujundada ja omandada uus mängutehnika. Mind huvitas kõik uus. Teine periood, tintinnabuli-stiil, kõlas Riia festivalil: Andres Mustonen tõi sinna “Fratrese” ja “Arbose” (esiettekanded toimusidki Riias 1977 – R.L.), aasta varem (1976) kandsime ette “Sarah Was Ninety Years Old” esmaversiooni (toona kandis teos pealkirja “Modus” – R.L.).

Kuidas Pärdi uus helikeel mõjus?

Esmakohtumine selle ülilihtsa helikeele ja tintinnabuli-stiiliga oli pisut šokeeriv. Kuid ma olin n-ö juba ette valmistatud ja tuttav uustonaalse muusikaga, sest minimalism oli endale ameeriklaste Steve Reichi, Terry Riley ja Philip Glassi näol juba teed rajamas. Mulle oli Arvo uus muusika kui voog või vool, millel pole kaldaid ja mille puhul sa ei tea, kus ja kunas see lõpeb – kaob ajataju, tema muusika on ajatu. Arvo tintinnabuli-­muusika koosneb peatatud aja episoodidest, mil heli samaaegselt kõlab ja vaikib.

Kas Pärdi teoste mängimine nõuab teilt mingisugust teistsugust ettevalmistust kui mõni teine helilooja?

Siin ei ole küsimus valmistumisest pianisti või artistina, vaid pigem enese filosoofiline ettevalmistus. Ma olin selleks stiilimuutuseks valmis, kuna olin juba varem olnud sügavalt huvitatud idamaade muusikast, budismist ja hinduismist. Üks aspekt nendest eneseotsingutest oli oma elus stoppkaadri tegemine, peatumine – seda on üsna raske seletada. Kuid muusikas me saame näiteks dünaamika peatada – ja ühel helil võib peatuda nii, et see tundub kõige olulisem, kõik muu muutub väheoluliseks. Minu jaoks oli Arvo selle perioodi muusika mitte ainult võimas käivitaja, vaid ka tee selle “peatuseni iseendas”. Järgmisel korral, 1977. aastal, toimus Tallinna polütehnilise instituudi saalis “Tabula rasa” esiettekanne, olin saalis. See oli erakordne sündmus! Kuid see oli märgiline signaal uuele muusikale laiemalt, näidates selle uut suunda. Kuid eriline oli ka see, et Arvo lõi kohe täiesti oma maailma, stiil tuli hiljem.

Kas teil on Arvo Pärdi loomingus teid kuidagi eriliselt kõnetav teos?

Seda on väga raske välja tuua. Mulle väga meeldib “Aliinale”, see on väga lühike pala, mängin seda tihti (tuli ettekandele ka Laulasmaal – R.L.). Kuid see pole kogu Pärt – Pärt sellest alles algas! “Tabula rasa” on mulle üks tema kõige tugevamaid teoseid; armastan väga ka “Peegel peeglis”. Ma ei kuula ega hinda Arvo teoseid lähtuvalt sellest, et olen pianist. Mulle väga meeldivad ka “Stabat mater” ja “Passio”.

Kui teid lõpuks välismaale esinema lubati, rajasite seal uskumatult kiiresti oma rahvusvahelise karjääri.

Ma arvan, et see tulenes sellest, et pakkusin oma kavadega midagi sellist, mida keegi teine ei pakkunud. Väga paljud pianistid mängivad üsna standardseid kavu, mina suutsin üllatada, mängides nii nüüdis- kui ka ajaloolist muusikat ja tundsin vanu instrumente. Samas ei olnud see mulle enese n-ö lõhki kiskumine – see kõik tuli väga loomulikult. Kuid eks ka esinemisel endal oli selles oma roll.

Kuidas te hilisemas eas oma energiat ja tähelepanu muusikas jagate – mis valikuid te teete?

2000. aastal panin tähele, et mul on ühtviisi kerge mängida nii ajaloolistel kui kaasaegsetel instrumentidel ning see ei tähendanud nende pillide samaaegset kombineerimist, vaid kord andsin kontserdi ühel, siis teisel. Kaks viimast aastakümmet olen hakanud mängima romantilisemat muusikat, mida ma varem ei mänginud (naerab): Chopin, Brahms, Liszt …, sest tundsin, et ise vajan seda.

Laulasmaal astusite taas lavale – kas see on pigem erand, või annate veel kontserte?

Ei, enam ei anna. Aga ma ütlesin kutsele kohe jah. Esiteks, kuna kutsuja oli Arvo, teiseks oli mul suur au sellisel kontserdil esineda ja olla nimetatud tema sõprade ringi. Olen väga rõõmus ja tänulik, et mängin tema teoseid juba alates 1966. aastat, veel enne, kui jõudsin Tallinnasse. Olen ilmselt kõige kauem Arvo teoseid esitanud interpreet. Kuid asi pole selles! Vaid selles, et ma usun tema muusikasse.

Ma mängin iga päev, mitte küll palju – kaks korda tunnikese. Kuigi olen “Partiitat” palju mänginud (kõlas ka Laulasmaal – R.L.), kuid väga ammu ja mälu vajab värskendamist. Mulle pole probleemiks aga mitte mälu, vaid tugev nägemislangus. Viimase kontserdi andsin tänavu aprillis Jaapanis. Ma ei tahtnud sinna kuidagi sõita, kuid mu mänedžer n-ö rääkis mu ära. Seal oli kontsertide seeria pianistidega, kel oli täitunud 80 eluaastat. (Naerab.) Meid oli kolm: Ameerika pianist Ursula Oppens, Viktoria Postnikova ja mina, andsime viis (!) kontserti. Pärast seda otsustasin, et esinemistega on kõik.

Millega te oma päevi nüüd täidate?

Elame abikaasaga Pariisi eeslinnas, meil on väike maja. Meie tütar elab omaette, tal sündis hiljuti tütar, nii et sain vanaisaks.

Aleksei Ljubimov (81) 
pianist, haamerklaveri- ja klavessiinimängija

•   Ljubimov on esitanud Arvo Pärdi muusikat alates 1966. aastast – 60 aastat. 1976 tõi ta Riia avangardfestivalil ettekandele Pärdi uued tintinnabuli-teosed. 2004 salvestas ta “Lamentate” lõpliku versiooni Andrei Boreiko juhatusel (ECM) ning esitas seda üle 15 korra kõikjal maailmas.
•   Esinenud paljude silmapaistvate orkestritega ning teinud koostööd dirigentide Vladimir Ashkenazy, Neeme Järvi, Kirill Kondrašini, Christopher Hogwoodi, Roger Norringtoni, Mihhail Pletnjovi, Jukka-Pekka Saraste, Esa-Pekka Saloneni, Vladimir Jurowski ja Iván Fischeriga. Varasema ajastu muusikat esitanud selliste koosseisudega, nagu Orchestra of the Age of Enlightenment, Wiener Akademie ja Concerto Köln.
•   Teinud koostööd paljude tuntud plaadifirmadega, sh Sony Classical, Erato ja BIS. Salvestanud kõik Mozarti klaverisonaadid, samuti Schuberti, Chopini, Beethoveni ja Brahmsi loomingut ning XX sajandi heliloojate klaveriteoseid.
•   Rahvusvaheliste konkursside žürii liige: Leipzigi Bachi konkurss, Brügge “Musica Antiqua”, Varssavi Chopini konkurss ajaloolistel klaveritel. Viinud läbi meistriklasse ajaloolistel klaveritel mitmel pool Euroopas.
•   Loomingu hiljutiste tipphetkede hulka kuuluvad lavaprojekt “This is (not) a Dream” Erik Satie’ ja John Cage’i muusikaga, mida esitleti Euroopas ja Mehhikos; kontserdid ja kammerkontserdid ajastu pillidel Brügges, Potsdamis, Pariisis, Amsterdamis, Berliinis ja Yale’is.