Eesti ja küllap ka maailma kontekstis haruldase kooslusega ansambel Una Corda: Ene Nael (klavessiin), Kristi Mühling (kannel), Liis Viira (harf), on tegutsenud nüüd juba kümme aastat, tellinud selle aja jooksul hulgaliselt uusi teoseid, neid salvestanud, andnud välja plaadi. Kadriorus “Lossimuusika” sarjas toimunud sünnipäevakontserdil näitas trio oma tegevuse ja repertuaari erinevaid külgi. Ansambel on tegevuse algusaegadel tegelenud eesti klassikalise muusika triole seadmisega, näiteks on küllaltki õnnestunult nende esituses kõlanud Elleri või Mägi looming.
Kontsert algas Peeter Süda “Gigue’ga” (à la Bach), mille originaal orelile valmis 1918–1919. Una Corda esituses toimis mõneti kahe klavessiini barokk-kontserti meenutav polüfooniline faktuur kenasti, originaalteosest on valminud küll märksa raugemas meeleolus versioon.
Valdavalt kõlas sünnipäevakontserdi kavas eesti heliloojate spetsiaalselt Una Cordale kirjutatud looming. Varasemast perioodist Mirjam Tally “Joon” ja ansambli mänguvõimalusi hästi tabav Lauri Jõelehe “Cantus Angelorum”. Liis Viira oli oma varasemast teosest teinud uue versiooni ja nii kõlas tema “Chaconniana” esiettekandes. Lisadimensiooni tõi sisse osa Pekka Jalkaneni teosest “Kuulen lume tulekut”. Una Corda üks võimalikke suundi repertuaari avardamise teel on kaasata kavadesse välisautorite sooloteoseid. Seda põhjusel, nagu ansambel on maininud, et praeguse rahastussüsteemi abil on välisheliloojatelt üsna keeruline uusi teoseid tellida.
Kirka kogemuse tekitas Age Veeroosi esiettekandeline “Külmking”. Uue teose saatesõnas viitab helilooja külmale ja kõledale pitsitusele hinges. Tundub, et Veeroos on hästi kursis ansambli võimalustega ja seni Una Cordale kirjutatud repertuaariga. Tema teoses leidub nii kandlekeelte poogendamist, lööke keeltel ning peatumist resonantskõladel, klavessiinil kõlavaid akordide kaskaade. Una Corda repertuaari kontekstis, kus heliloojad pigem kalduvad ansamblile kirjutama õrnu, jäisest kõlaväljast kantud ja pigem õrnemaid helimaastikke, on siin tegemist erandlikult küllaltki ekspresiivse, dramaatilise ja noodiküllase teosega, mis on vaatamata mitmekesiselt lahendatud helifaktuurile õnneks mängitav ka ilma dirigendita. Teos algab vaikse ostinaatse noodikordusega. Helilooja näitab seda väikest kujundit nii staatilises olekus kui teisal värvib dünaamilisel skaalal ning saab see tõukepunktiks harfi ulatuslikule glissando’le. Teose kontrastiderohkesse helikangasse lõikuvad erineva iseloomuga atakid, instrumente kasutatakse kohati löökpillide võtmes, lisaks kõlavad metalsed tumedad toonid. Lühike ja dramaatilise tundelaadiga laetud kammermuusikateos toob ansambli repertuaari tänuväärset vaheldust.
Una Corda koos helilooja Age Veeroosiga. FOTO LOSSIMUUSIKA
Kontserdi lisaloona esitles Una Corda oma tegevuse kolmandat suurt valdkonda – improviseerimine, millega nad on tegelenud süvitsi viimase viie aasta jooksul. Oma improvisatsioonilist poolt on neil olnud võimalus õnnestunult näidata koostöös ka tantsijatega, viimati koreograaf Maria Goltsmaniga etenduses “Ilu metamorfoosid”.
Una Corda on kümne aasta jooksul saavutanud oma erilise instrumendikooslusega hea ansamblitunnetuse ning innustanud heliloojaid leidma ansamblile huvitavaid kõlalahendusi. Kuulajaid paelub kolme instrumendi kooslus. Soovin kolmele tegusale muusikule inspiratsiooni ning häid tegutsemisvõimalusi.
![Särav “ACCORDIONF[est]”](https://www.ajakirimuusika.ee/wp-content/uploads/sites/16/2025/12/Sirp-45_0034__art_r1-1024x575.jpg)
