Eelmise aasta lõpus nägi ilmavalgust üks imeline heliplaat. Kogumikul pealkirjaga “Aberdene 1662” laulab sopran Maria Valdmaa šoti XVII sajandi muusikat, temaga koos musitseerib viola da gamba’l Mikko Perkola.
Saatuse tahtel polnud ma Mariat varem juhtunud kuulma, seega polnud mul aimugi, mis mind ootab, kui plaadi koju tõin. See, mis plaadimasinast kostma hakkas, haaras esimesest sekundist. Maria on neid väheseid õnnelikke lauljaid, kellele laulda on midagi sama loomulikku kui kõnelda. Kuidas see tegevus küll nii raske on, mõtlen lauljate puhul ilmast ilma. Maria avab suu ja hääl lihtsalt tuleb – lihtsalt ja loomulikult, ilma mingisuguse nähtava pingutuseta. Ka laulude tekstid on sisuliselt hästi läbi mõeldud ja tunnetatud – kahtlustan, et siin on oma osa lauljatari filoloogia-alasel haridusel. Kokku tuleb tubli annus emmakirkbylikku “naturaalset” musitseerimist.
Salapäraseid ja vähetuntud šoti laule toetab gambal Mikko Perkola ja minu meelest moodustavad nad koos hästi harmoonilise ansambli – gamba mitte ei saada lauljannat, vaid nad on kaks, teineteist toetavat osapoolt. Laulude vahele kõlab ka paar Perkola improvisatsiooni, omamoodi kommentaari sellele ajas ja ruumis kaugele muusikale. Perkola on samuti hästi sümpaatne muusik, kelle tegemisi tasub jälgida.
Viimse detailini on läbi mõeldud ka plaadiümbris – sisuka sissevaate sellest 1662. aastal Šotimaal Aberdeenis ilmunud laulukogumikust, millest muusika plaadile valitud, on kirjutanud David Lee. Toomas Volkmann on fotodele püüdnud just sellise võlumaailma, nagu see šoti vanadest juttudest või legendidest lugedes silme ette kangastub. Olen kindel, et see helikandja ei jää minu plaadiriiulile tolmuma, vaid leiab tee masinasse ringlema veel korduvalt.
