2020. aasta viimasel päeval sai Tartu publik Vanemuise kontserdimajas osa kontserdist, mille sõsar oli olude sunnil pealinnas ära jäetud. Tallinna Kammerorkester oli dirigent Rasmus Puuri juhtimisel ette valmistanud üksnes eesti muusikast koosneva kava. “Peegeldused tasasest maast” mahutas terve rea eesti heliloojaid: Tõnu Kõrvits, Mart Saar, Erkki-Sven Tüür, Lembit Veevo, Ester Mägi, Veljo Tormis, Cyrillus Kreek, Arvo Pärt ja Rasmus Puur. Oli nii originaalteoseid kui seadeid, tuntumaid ja vähem tuntud töid, muu hulgas ka üks esiettekanne. Kontserdi pealkiri tuli avaloost, Kõrvitsa Tormise ainelisest teosest, kus solistiks Leho Karin.
Kava silmitsesin teatud ohoo-elamusega – Kreek, Saar ja Veevo ka instrumentaalses vormis – vaat kui tore! Koorilaulud (Kreegilt “Maga, maga, Matsikene”, “Undsel ilmal lätsi ma”, Saarelt “Põhjavaim”, “Miks sa nutad, tammekene”, Veevolt “Kadakad”) oma vormist välja võetud ja uude fassongi seatud (seadete autor Rasmus Puur). Igati väärt ettevõtmine, sest sel moel saab see võrratu muusika ju uued tiivad ja võimaluse teha teistsuguseid, kaugemaid kaari, olemata tingimata ainult koorilauljate pärusmaa. Ent kuna nende tuntud lauludega hakkavad ilmselt teadjama kuulaja peas kaasa helisema ka sõnad, siis olid vähemalt minu jaoks need vaat et kontserdi kõige emotsionaalsemad hetked. Lisapalaks kõlanud Saare kuulus “Leelo” ja selle “mis need ohjad” omandas erilise aasta kontekstis aga hoopis uusi tähendusvarjundeid. Eesti muusika infokeskuse leht näitab, et Puur on seadnud Kreegi laule ridamisi ja neid vanalinna hariduskolleegiumi orkestriga ka plaadistanud. Tore, sest Kreegi laulud on eesti muusika üks imelisemaid pärleid. Kindlasti sooviks neid “rosinatena” kuulda peagi teistelgi puhkudel.
Kuna kava oli kokku pandud väikevormidest, tõusis Tüüri “Insula deserta” muu vahel esile majesteetliku ja suurvormilikuna oma materjali kontrastsuse ja erinevate karakterite poolest. Ester Mägi “Kadentsis ja teemas” ning Pärdi “Fratreses” soleeris Linda-Anette Verte, kes tundliku mängijana on noore inimese kohta üllatavalt valuliku tooniga. Talle sobib tõsine repertuaar; teisel korral lavalt lahkudes pälvis ta publiku spontaanse aplausi. Kõrvitsa “Peegeldustes” ja Tormise “Sinikka laulus” soleeris oma puldist Leho Karin, kelle musikaalsus alati kõrva paitab. Esiettekandele tulnud Puuri “Kui lehed vahetavad värvi” sobitus hästi ja loomulikult sellesse heakõlalises tonaalsuses ja veidi nukker-melanhoolses meeleolus kulgenud atmosfääri.
Kontsert algas, aga ka lõppes Tormise lainel – Puuri seadega Tormise laulust “Kuulmata kuskil kumiseb kodu”. Rasmus Puuri eestvedamisel kulgenud kontsert (seadete autor, helilooja, kava koostaja ja dirigent) oli ilus aastalõpetus – sidus, vaheaplausideta tervik, mida modereeris tagasihoidlik valgusrežii, kus “lumised” pallid vastavalt aastaringile järjest eri värvi tooniti. Oli kogu senise harjumuspärase elu peapeale pööranud aasta lõpu kontsert. Kui kogu aeg oli elu justkui kiirenenud, kellelgi polnud enam mitte millekski aega, siis nüüd ühtäkki tekkis aega. Aega mõelda ja olnut ümber mõtestada. See kontsert oli oma rahulikul ja vaatleval moel kulgedes justkui sissevaade siinse maa ja selle asukate mõtteilma ja karakterisse, mõtisklus juhtunu üle, meditatsioon meelte liitmise üle, mitte meelelahutus.
