Roosa poni – see õige!

Kaugemalt näeb asju vahel selgemini. Lisaks ajale on aga tihti tähtis ka geograafiline mõõde ja see ei tee enamasti asja lihtsamaks. Vajame sobivat stardipunkti. Kõige must-valgem oli lugu ilmselt N Liidu “viljastavates” tingimustes, sest vanamuusika algas ju koopast ja lõppes esimese helilooja – Bachiga. Mis seal ikka, “progressiusku” ühiskonnakorralduse tingimustega sobis selline käsitlus hästi. Võiks eeldada, et tänasesse päeva loodetavasti enam mitte. Mida primitiivsem on aga “tõde”, seda sügavamale tema kombitsad ulatuvad. Nõnda elavad selles veendumuses ka üllatavalt paljud muusikud, kes on sündinud juba vabas Eestis.

Tõeline alguspunkt tärkas aga oluliselt varem ja seda koos lillelaste protestiliikumise ja hipikultuuriga. Rahulolematus ja kriitiline meel tabas ka akadeemilist musitseerimislaadi. Lihtsus, loomulikkus, algallikad ja ajastupillid muutusid tähtsaks ja nõnda sündis vanamuusika liikumine. Või ikkagi varajase muusika oma? Eestis on mõned vanamuusika festivalid ja varajase muusika festival. Nime erinevus ise paraku ei viita erinevale sisule, vaid pigem sellele, kas laen tuleb Saksa- või Inglismaalt. Jah, vananemist meie ühiskond pelgab ja teeb kõik, et olla popp ja noortepärane. Varajane muusika tundub esmapilgul pisut vähem eemaletõukav, kuid eks katsuge seda käänata! Läheb veel pool sajandit ja Peeter Klaas hakkab kasutama nimetust varamuusika. Sõnamänguna loomulikult lõbus ja vaimukas. Probleemsem kui terminiga seostatav tunne on aga selle täpsus ja võimetus leida selle nimega määratletu – tõenäoliselt enam kui poolele seni maailmas loodud muusikale ühise nimetaja leidmine. See mure tundub ajaga süvenevat ja näib, et võlgnen selgituse.

Kõik sai alguse barokist. Ilmselt peaksime proovima mõista, kui ulatuslik ja tõsine oli nn akadeemikute ja lillelaste kokkupõrge. “Koopamuusika” ei tekitanud akadeemilistes ringkondades eriti tugevaid tundeid, ehk lihtsalt kadedusesegust põlgust, kuid kõik muutus, kui mindi nende mängumaale ja esitati Bachi, Vivaldit ja Corellit. Kontrast oli sedavõrd rabav ja ennekuulmatu, et publik tegi kiirelt oma valiku. Võlusõnaks sai autentne esitus ja saalid müüdi välja. Akadeemikud kaeblesid, et vanamuusikud ei tea midagi pillimängust ja vanamuusikud irvitasid avalikult lugupeetud frakis legendide üle, kes pilliharjutamise käigus on täielikult unustanud muusika. Mõlemal poolel oli omajagu õigus. Ei läinud kaua, kui uued ideed jõudsid ka Eestisse. Kõik kordus, kuid siin õnnestus juurde anda, seda muidugi vastavalt vajadusele, ka poliitiline värving.

Pikkamööda jõuab meilegi arusaam, et sõna “autentne” kasutamine on ebasobiv. Kui üks helilooja mängib oma teost kaks korda, siis annab ta ju teisel korral sellele uue autentsuse. Järelikult muusikasse see termin ei sobi. On igati vahva, kui mõisted täpsustuvad. Kas aga nõnda ka läks? Sõna “autentne” andis selgelt edasi taotlusi ja viitas ajastupillide kasutamisele. See oli pikka aega rahvusvahelises kasutuses ja publik mõistis seda. Pisut ebatäpne? Jah, kindlasti. Kas see ei ole siis tavaline, et sõnade tähendused ajas muutuvad? Seisame ju rõõmsasti bussipeatuses ega kaeble. Omnibus – igaühe jaoks. Meie seisame jaoksi peatuses … Ühe sõna asemele tuleb kolm ja meil läheb käiku otsetõlge – ajalooliselt informeeritud esitus. Pikk, kohmakas, erakordselt ambitsioonikas, ega näita midagi. Jah, olen midagi kuulnud, kuid mind väga ei huvita ja mängin kaasaegsete pillidega. Muidugi oli veidrikke, kes väitsid, et Bachi esitus ei saa olla tõsiseltvõetav, kui muusik ei kanna villaseid sokke ja … Kas selle tühja asja pärast tasus tõesti minna vihma käest räästa alla?

1996. aastal külastas Eestit varajase muusika megastaar Gustav Leonhardt. Imbi Tarum tegi temaga Sirpi intervjuu ja küsis esimese asjana, mida tähendab Leonhardti jaoks sõna “autentsus”. Mäletan, kuidas mulle see küsimus ei meeldinud. Tänaseks olen Imbile tänulik. Muidugi oli Gustav Leonhardti vastus “poliitkorrektne”, kuid kohustusliku alguse järel ütles ta ometi midagi väga selget. Eks lugege tema teksti: “Midagi, mitte midagi. See on halb sõna muusika jaoks. Muusikas see ei kehti, see käib arhitektuuri ja kunsti kohta. Igaüks muidugi ihaldab olla autentne. Aga mis on üldse vanamuusika? Vana muusika on juba ka Debussy. Alles see oli, veel enne sõda, kui orkester kõlas hoopis teisiti: keelpillidel olid soolkeeled. Ka vana muusika on mood ja sellega on lihtsam elatist teenida. Tegelikult on autentsus see, kui vastava ajastu instrumendist saab kontseptsiooni osa, kui see pole eesmärk omaette.”

Aasta oli siis 1996. Tundub, et siit on hea edasi minna. Nüüdseks on suurem osa pilvi laiali lennanud. Sümfooniaorkestrid on mõistnud, et Bachi “Matteuse passiooni” ei pea alati mängima kolm tundi, enamasti nõustutakse ka sellega, et pidev vibraato ei ole ilmtingimata tooni koostisosa ja eriti edumeelsed kollektiivid on aru saanud, et mõnda trillerit võiks alustada ka ülemisest noodist. Veelgi enam, paljudes muusikakõrgkoolides on stuudiumi osaks ka barokkpillide mängimine. Mitmete tipporkestrite konkursside hulka kuulub metsasarvemängijail ka naturaalsarve mäng jne. Selle taustal on äraütlemata kurb näha eesti noori muusikuid, kes mängivad barokkpille, tahaks seda rohkem teha, kuid ei julge – õpetaja on karmilt ära keelanud. Kui rääkisin mõne meie pianistiga ja ütlesin, et ühe Steinway klaveri eest saaks tegelikult ligi kolm ajaloolise pilli (millel mängisid Mozart, Liszt või Mendelssohn) koopiat, hakkasid nad valju häälega naerma. Mulle meenub lugu oma tütrest. Ta käis lasteaias ja mingil hetkel oli tal hädasti tarvis roosat poni. See soov ei kadunud ja vanaema ostis talle roosa poni. Tütar tänas viisakalt ning heitis sellele esimese ja viimase pilgu. Nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem kuulsin ta käest, et see ei olnud see õige … Jah, Steinwayst on saanud meie pianistide roosa poni. Sellest, et saal ja pill moodustavad ühtse akustilise terviku, on paljudel veel keeruline aru saada, kuid lootus sureb viimasena.

Muutusi tuli ka vanamuusikute rindel. Vihased noored varajase muusika renessansi ajast, kes süüdistasid pukis olnud muusikuid liigses akademismis, leidsid end 21-aastaselt mainekate muusikakõrgkoolide professorite ametikohtadelt. Minu pilli, plokkflööti, õpetati erialana enamuses Euroopa muusikakõrgkoolides, tihti tuli õpetajaid tööle võtta 3–4 ja kõigil olid suured klassid. Aeg, mida esimestel oli justkui piiramatult, omandas uue mõõtme. Pillimängu tehniline tase rühkis enneolematutesse kõrgustesse, ent aina pingelisemal tööturul astus mängu uus tegelane – produtsent. Millega eristute? Mängite kaks korda kiiremini ja pilliga, mis näeb välja nagu vana, kuid on seest nagu Mercedes – ühtlaselt ja Vallotti’s?* Sobib! Kuulaja sattus segadusse ja väsis ajapikku. Hundil sel on hullud jutud, karul kõned kavalad – selleks, et maksumaksja rahaga publik saali meelitada, sobib igasugune jutt. Tegelikult ei ole varajane muusika ja selle suurepärased esitajad kuhugi kadunud, kuid iga vaimustava kontserdi kohta tuleb mitu njah-kontserti. Mõned meist kaasaegsete pillidega, mõned ajastu omadega. Mittemoosekantidest publikum aga ei oska enamasti esitust hinnata. Kui elamus on lahjake, tehakse järeldus, et see muusika pole suurem asi. Reklaam ju ütles selgelt, et tegu on tipptasemel muusikutega. Kui Bach ei istunud, siis gregooriuse koraale kuulama ei minda – üks vana muusika puha.

Selleks, et varajase muusika kontsentratsioon oleks märgatavam ja iga kontsert reklaamiks ise järgmist, on varajase muusika stuudio Cantores Vagantes ellu kutsunud varajase muusika festivali “Tallinn feat. Reval”. Muidugimõista ei suuda ükski festival edasi anda kogu varajase muusika värviküllust ja “Tallinn feat. Reval” ei ole erand. Varajase muusika vihmavarju alla aga mahub järjest rohkem suurepärast. Nagu ikka, musitseeritakse ajastu pillidel ja respekteerides ajaloolist esituspraktikat. Kõlama hakkab vaid muusika, mille esitustraditsioon on ajas katkenud või vähemalt selgelt teisenenud. Kui palju olen kuulnud retoorilist küsimust: “Tundud varajast muusikat nii hästi teadvat, et võiks arvata, et oled mõnda barokiaegset salvestust kuulnud?” Hämmastav enesekaitse! Kui suur peab olema laiskus või huvipuudus? Tegelik probleem alates XV sajandist ei ole mitte ajaloolist esituspraktikat käsitleva materjali puudus, vaid küllus. Jah, see seab piirid, kuid sellised, mis viivad sellele muusikale lähemale. Totaalne vabadus on tore asi, kuid väga vähesed tulevad sellega toime. Muidugi juhtub, et piirid ei inspireeri, vaid piiravad. Sellisel juhul oleks ehk ausam võtta teine lugu või ise komponeerida.

Paradoksaalsel kombel, vähemasti minu jaoks, on keskaja instrumentaalmuusika kuulumine varajase muusika hulka küllalt problemaatiline. Vanus muidugi sobib ja ka esitustraditsioon on selgelt katkenud, kuid valitseb pillide ja ajaloolist esituspraktikat käsitleva materjali lootusetu nappus. Ma muidugi ei arva, et peaksime loobuma selle muusikat mängimisest, kuid oletuste osa, vähemalt minu vaatevinklist, on liiga suur.

Kuidas tundub, kas selle pisut hüpleva jutu sisse on ehk juba peidetud vastuseid varajase muusika olemuse kohta? Lisan siiski ühe ja see on tõepoolest salvestus. Meie huviorbiidis on salvestuseelne periood, kuigi ka siin võib olla erandeid. Loomulikult ma juba kuulen teie küsimusi. Jah, lauljatega ei ole sellest vaatevinklist sugugi lihtsam. Muidugi ma armastan paljusid, kuid neid, keda vokaaltehnika poolest varajase muusika lauljateks pidada, saan üles lugeda ühe käe sõrmedel. See on suur teema, kuid huvilistele on paljud vastused siin.

Ma loodan, et küsimusi tuleb aina juurde. Mõnda ma aiman, aga kindlasti mitte kõiki, kuid kõik nad on head ja vajalikud. Ehk vahel isegi tähtsamad kui vastused. Siin tõmban otsad kokku, sest varajane muusika on minu muusika, kuid kaugemalt näeb asju selgemini.


* Vallotti – ajalooline temperatsioon, mis on kõige lähemal tänapäevasele võrdsele temperatsioonile.

Samal teemal

Vaimustavad vanamuusikud festivalil “Tallinn feat. Reval”
Apollo’s Cabinet lõi Kadriorus elava, justkui omaaegse rändtrupi õhkkonna.
FOTO HELENA LAVING

Vaimustavad vanamuusikud festivalil “Tallinn feat. Reval”

Püha Cecilia päeval, 22. novembril avati 30.…
Heli peegeldused arhitektuuris: festival “Tallinn feat. Reval” 2022
“Flöödi rõõmuaias” moodustas publik Cantores Vagantese ümber sõbraliku ringi. FOTO ANNA PÄRT / TALLINN FEAT. REVAL

Heli peegeldused arhitektuuris: festival “Tallinn feat. Reval” 2022

Tänavust viiendat varajase muusika festivali oleks…
Naistele naistelt
Kontserdi esitajaskond

Naistele naistelt

8. märtsi õhtupoolikul seadsin sammud Tallinna raekotta, et kinkida endale naistepäeva puhul üks väärt muusikaelamus. Kontsert “Naistele…
Ajakiri Muusika