Tänavune teatrisügis tõi taas lavale “Elajannad”, milles kontrabassimängija ja helilooja Mingo Rajandi ning lavastaja Eva Koldits jätkavad oma ühist loomingulist teekonda. Kui esimeses, 2023. aastal koostööst sündinud lavastuses oli vaatluse all naise elukaar, siis seekordne 14. septembril Kumu auditooriumis esietendunud “Elajannad². Granaatõunapuu, anna mulle relvad” pöörab pilgu lähisuhtevägivallale ja seda ümbritsevale vaikimisele.
Kaht jõulist loojat – Eva Kolditsat ja Mingo Rajandit – ühendab otsiv vaim ning soov ületada piire nii kunstiliikide kui ka harjumuspäraste mõtteviiside vahel. Koldits otsib sõna, muusika ja kehalise kohalolu kaudu ligipääsu inimese sisemaailmale, sidudes isikliku elu pärimusliku ja ühiskondliku mõõtmega. Rajandi uurib inimeseks olemist muusikalise keele abil, mis väljendab seda, milleni sõnad sageli ei küündi. “Elajannades” räägitakse koos lugusid, mida häbi, hirm või ühiskondlikud tabud on jätnud vaikimise loori taha.
Lähisuhtevägivald toob nähtavale elu kõige haavatavamad küljed – valu ja kannatuse, mis on tunginud sinna, kus peaksime tundma end kõige turvalisemalt. Siin põimub vägivald armastuse, sõltuvuse ja jätkuva lootusega, et äkki võib suhe ühel hetkel siiski paremuse poole pöörduda. Tegeliku olukorra äratundmiseni viib aga sageli pikk ja käänuline vaikimise teekond. Rääkimist takistavad häbi ja süütunne, samal ajal kui haiget saamine hävitab eneseusu ja paneb kahtlema oma tunnetes ning selles, mida nähakse ja kogetakse.
Kaks ja pool tundi ühtejärge kulgeva “maratonetenduse” jooksul lavalt kostunud hingekriipivad lood panid esmalt hämmastusega juurdlema inimese võime üle haiget teha neile, kes meile igapäevaselt kõige lähemal seisavad. Haiget saanust, kes kiivalt suhtest kinni hoiab, on kujunenud aga suhtesõltlane, keda on kimbutamas üksijäämise hirm. Laskumata siinkohal põhjalikult inimpsüühika süvahoovustesse, tuleb tõdeda, et muutume sageli oma sisemiste vastuolude ja valude tööriistaks ning haavame seetõttu paraku just neid, kelle jaoks peaks leiduma kõige rohkem ruumi andestusele ja hoitusele. Ent mõistmist ei saa võtta vabandusena – enda valu ei anna õigust muuta teise elu kannatuseks ega vabasta vastutusest korda saadetud tegude eest.
Kuidas ikkagi rääkida valusast ja sageli varjatud vägivalla teemast ning tuua kuuldavale see, mis argielus püsib tabuna ja avalikkuses kipub uppuma kuivadesse statistikatabelitesse? Kuidas tuua kalevi alt välja tihti normiks muutunud vägivaldsed käitumismustrid, ilma et tulemuseks oleks moraalilugemine või näpuga viibutamine à la ärge enam nii tehke?
Laval toimuvat võiks žanrilises mõttes nimetada sotsiaalkriitiliseks muusikalis-sõnaliseks kollaažiks. Tahtmatult tekib paralleel Tiit Ojasoo Eesti Draamateatris lavale toodud “Eneseabiõpikuga”, mille keskseks teemaks on armastus oma erinevates väljendusvormides. Mõlemat lavastust seovad episoodiline vorm ning sõna ja muusika põimumine. “Eneseabiõpikus” väljenduvad suhtepinged jõulises kehalises mängus, kus ihad ja igatsused, lähenemised ja tõukumised joonistuvad välja näitlejate liikumises. “Elajannade” märksa napimate lavastuslike vahendite puhul koondub tähelepanu rohkem elavale musitseerimisele, häälele ja sõnale. Kui tuttavad poplaulud toovad “Eneseabiõpikusse” kaasa meie ühised kujutlused armastusest, siis Rajandi originaalmuusika loob “Elajannade” lugudele isikupärase kõlalise maailma. Ent mõlemad lavastused püüavad isiklike lugude kaudu tuua nähtavale ühiskonna ootusi ja sisseharjunud käitumismustreid.
“Elajannad²” sõnumit annavad edasi Maarja Kangro, Lilli Luugi, Brigitta Davidjantsi, Kaisa Lingu ja Triin Soometsa sügavasisulised tekstid. Lood, mis liiguvad ajas ja ruumis ning põimivad omavahel luule, argised dialoogid ja sotsiaalmeediakommentaarid, on kollaažiks kokku sidunud Lilli Luuk. Lavastuse pealkiri “Granaatõunapuu, anna mulle relvad” pärineb aga Triin Soometsa haikust. Siinses kontekstis saab sellest palve õunapuu poole, et saada jõudu seada piire, lõpetada enesesalgamine ning kaitsta oma elu ja väärikust.
Lavastuse tekstid liiguvad konkreetsete vägivallalugude ning neid ümbritsevate suhtemustrite ja ühiskondlike hoiakute mõtestamise vahel. Ühed toovad kuuldavale seni vaikusesse jäänud valu, teised suunavad küsima, miks vägivald tekib ja mis laseb sel jätkuda. Mitmete tekstide ilustamata otsekohesuses on omamoodi antipoeetilist poeetikat, kus valu ei peideta kauni sõnastuse taha, vaid lastakse sellel häbenemata omalaadse poeetilisusega ilmsiks tulla. Sõnalised stseenid vahelduvad muusikaliste numbritega, mis pakuvad rasketele teemadele sageli “kergemat maandumist”. Mingo Rajandi muusika liigub vabalt džässi ja nüüdismuusika vahel, sidudes oma avatud helikeele teatraalselt kõnekaks tervikuks. Muusika võib olla intensiivne ja lõikav, kuid pakub samas ka kergust ja hingamisruumi. Valusate lugude keskel aitavad tasakaalu hoida lisaks absurd ja huumor ning näitlejate mänguline esituslaad.
Lava on omavahel jagamas kaks kvartetti: musta rüütatud muusikud Tobias Tammearu, Andre Maaker, Andres Kaljuste ja Martin Petermann bändina ning nende kõrval naised – sügavsinises Eva Koldits, fuksiaroosas Mirtel Pohla, kuldkollases Mingo Rajandi ja smaragdrohelises Kadri Tegelmann. Kuldsete lillemustritega avarad rõivad ja peas hõljuvad tüllturbanid annavad naistele suisa kuningliku väljanägemise – elajannadest on saanud kuningannad. Nende uhkes olekus võib ära tunda tagasivõetud väärikust ja lavaruumi hõivamist sisemise sõnumiga: “Kuulake meid! Keegi ei suuda siin meie häält vaigistada!”
Hoogsalt käima läinud lavaloo algus jätab esimese hooga mulje ees ootavast säravast lavašõust koos bändi ja mikrofonide ees üles rivistatud efektse väljanägemisega lauludiivadega. Ent glamuursust tõotavas vaatemängus tulevad üksteise järel kuuldavale hoopis sünge värvinguga lood. Kuuleme naisest, kes tegi igal õhtul süüa kahele ja magas alasti ühel voodipoolel, sest “mees, keda ma armastan, võis igal ajal läbi astuda”. Üks lugudest aga õigustab mehe käitumist: “Ta ei teinud midagi valesti, ometi kõndisin köielkõndija osavusega ainult mööda tema veetud nööri ja kindlal maal kukkusin kohe käpuli.”
Lavastus jõuab emotsionaalsete kõrghetkedeni Kadri Tegelmanni lauludes. Hollandis laulmist ja ooperit õppinud, ent eri stiilide ühendamises oma tee leidnud laulja toob lavale julge väljendusviisi ja klassikalise häälekooli kandvuse. Tema ekspressiivne esitus annab valule hääle, mis kasvab kord protestiks, kord palveks – “Lillepoisis” kõlab vastuhakk andestamise sunnile, “Tagahoovis” paisub aga ahastus raevukaks pöördumiseks jumalanna poole. “Nähtamatu eesli” sõnamänge saadab soov kannatustest vabaneda – “pime eesel, keda keegi ei näe, tõmbab lahti, et lennata“. Lõpulaul “Granaatõunapuu” kõlab palvena jõu järele, millega oma elu tagasi võtta. Tegelmanni hääles omandavad tekstid rituaalse, kohati katartilise väe – kaua alla surutud valu pääseb kõlama kogu oma jõus.
Olulise võtme annab lavastusele kujundlik “Tõe maja” episood. Siin muutub nähtavaks see, kuidas ühiskonnas aja jooksul kujunenud normid ja tavad saavad märkamatult meie sisemisteks reegliteks. Need on sundinud valu varjama, end maha suruma ja vaikides talumatut taluma. Stseen paneb küsima, kuidas selline enesesalgamine inimest lõhub ja kuidas väljapääsu mitte leidnud valu võib kanduda edasi ka teistele. Mirtel Pohla pingestatud ja ekspressiivselt esitatud stseenis avaneb kujundi ängistav vastuolu: tõe nime kandvat maja piiravad müürid, mis on laotud vaikusest.
Sarnane vaikimise sund saab intiimse ja argise kuju Pohla ja Kolditsa esitatud “Jäälinnus”, kus läheduse hinnaks on iseenda mahasalgamine. Nende mänguliselt terav dialoog liigub hellusest tõrjumisse ja tagasi, lastes alandamisel esile tulla pealtnäha süütutes repliikides. Ühe partneri valu kuulutatakse liigseks tundlikkuseks ja soov sellest rääkida ühise õnne rikkumiseks. Nii saab hellusest kontrollivahend: koos on hea vaid seni, kuni haiget saanu vaikib.
Meeskvartett sekkub pillimängu kõrval ka sõnalisse tegevusse, tuues kuuldavale vastaspoole vaatenurgad ja eneseõigustused. Mats Traadi “Harala elulugudes” avanevad alandustunne, armukadedus ja omamisvajadus, mille varjus muutub lähedus kontrolliks ning vägivald põhjendatuks. Tobias Tammearu korduv Tammsaare lause “armastus tähendab surma, kui ta on suur” saab nende lugude vahel sünge kõla, pannes kahtluse alla armastuse nime all õigustatud hävitava kire. Andre Maakeri esitatud mõttest kajab vastu taaskord “Tõe maja” elukorraldus: vaikimine hoiab näilist kodurahu, kuid lämmatab neid, kes selle nimel oma valu alla suruvad.
Kairi Mändla minimalistlik lavakujundus jätab keskmesse esitajad, sõna ja muusika, lastes eredalt esile tõusta naiste värviküllastel, teatraalselt mõjuvatel kostüümidel. Üks väheseid kujunduselemente on pikk laud, mis toimib nii kõrtsilaua kui ka lavana. “Perekonnavärgis” viivad selle ümber kogunenud seltskond, õllelaulud ja üksteise togimine ajas tagasi kõrtsikultuuri, kus vägivald sulandub argisesse melusse ja sisseharjunud kommetesse. “Tagahoovis” muutub laud aga rituaalseks lavaks, millelt kõlab valust ja raevust kantud pöördumine jumalanna poole.
Viimaks on kiusatus küsida, kas ja kuidas suudaks “Elajannad” muuta midagi ka väljaspool teatrisaali? Bertolt Brechti järgi aitab teater näha ühiskondlikke olusid muudetavana, mitte paratamatusena. Ent õhku jääb küsimus, kas need lood jõuavad ka vägivallatsejate endini ja kas laval nähtu tekitab neis äratundmist. Seda ei saa ükski lavastus tagada. Küll aga võib “Elajannad²” anda kannatanule sõnad oma valust rääkimiseks ja kõrvalseisjale julguse vaikimist murda. Muutus võib alata sellest, et me ei vaata vägivalda nähes enam kõrvale ega pea seda kahe inimese omavaheliseks asjaks, vaid ühiskondlikuks probleemiks, mille püsimises on oma osa ka kõrvalseisjate vaikimisel ja ükskõiksusel.
