Saksamaal ühel suurimal, tänavu 75. korda toimunud ARD konkursil oli üle pika aja kavas ka orel. ARD konkurss on tuntud oma eri võistluskategooriate rohkusega sooloinstrumentidest erinevate ansamblikoosseisudeni. Eestile on ARD konkurss läbi aegade edukas olnud: 1985. aastal sai pianistide konkursil esikoha Kalle Randalu, 2000. aastal olid klaveriduode kategoorias võidukad Kai Ratassepp ja Mati Mikalai.
Eesti pika traditsiooniga orelikultuurile on see suur tunnustus, et meie organist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Andres Uibo oli kutsutud esimese eestlasena kogu konkursi 75-aastase ajaloo jooksul žürii esimeheks. Žüriis oli ta teiste väljapaistvate spetsialistidega, kellest tuntuim on prantsuse kontsertorganist ja helilooja Thierry Escaich, kes on ka Pariisi Jumalaema kiriku üks peaorganiste, siis Vatikani organist Gianluca Libertucci, slovakkia kontsertorganist ja helilooja Zuzana Ferjenčíková, Pariisi Saint-Sulpice’i kiriku organist Sophie-Véronique Cauchefer-Choplin, ameerika organist ja muusikauurija Kimberly Marshall ning austria organist ja klavessinist Peter Kofler.
Järgnevalt räägib Andres Uibo lähemalt ARD konkursi žürii töös kogetust.
Kuidas see kõik alguse sai, et olite ARD konkursi žürii esimees?
Andres Uibo: Algas see nii, et 2025. aasta aprillis sain e-kirja, milles anti teada, et tulemas on 75. ARD konkurss, kus on kavas ka organistid ja küsiti minult, kas oleksin nõus žürii töös osalema. Vastasin muidugi, et see on suur au, ja võtsin kutse tänuga vastu. Mõne aja pärast tuli teine e-kiri juba küsimusega, kas oleksin nõus olema ka žürii esimees. ARD konkursi oreli kategoorias oli jäänud pikk vahe – viimati oli orel sees 2011. aastal. Mul on väga hea meel, et orel nüüd jälle kavva võeti.
Miks oli selline pikk vahe jäänud?
Tol korral oli olnud vähe publikuhuvi ja tehnilisi probleeme orelitega. Muidu on ARD konkurss ju üks võimsamaid maailmas ja ühelgi muul konkursil pole nii palju erinevaid kategooriaid. Nõuded on ka äärmiselt rasked ja voore palju, mistõttu mina nimetaksin seda muusikakonkursside olümpiamängudeks! Sel korral oli ka juubelikonkurss – 75 aastat – ja otsustati orel uuesti kavva võtta. Nüüd juhtus aga nii, et orel osutus kõikidest kategooriatest kõige populaarsemaks ja publikuhuvi oli väga suur.
Rääkige lähemalt, kuidas oli organistide konkurss üles ehitatud, millised olid nõuded?
Orelikonkurssidel on üldiselt väga pikad ja mahukad kavad. Esimene voor oli tunniajane, II voorus samuti tunniajane vaba kava, III voorus aga kontsert orkestriga ja suur virtuoosne sooloteos, kokku 45 minutit.
I voor koosnes kahest kavast, mis mängiti eri orelitel, samal päeval kolmetunnise vaheajaga, mõlema kava pikkus oli 30 minutit. Esimene pool mängiti Müncheni Muusika ja Teatri Kõrgkooli (Hochschule für Musik und Theater) suures orelisaalis Westi orelil, mis on suurepärane barokkoreli tüüpi instrument. Kavas Buxtehude või Bruhns (valikuna), ühe Bachi triosonaadi aeglane ja kiire osa (C-duur BWV 529 või G-duur BWV 530) ning François Couperin või Nicolas de Grigny (valikuna). Teine pooletunnine kava mängiti suures saalis sealsel suurepärasel Kuhni orelil. Kavas oli kohustuslikuna Mendelssohni “Tõsised variatsioonid” op. 54, mis originaalis on klaverile, aga seatuna orelile. Teiseks oli kavas valikuliselt üks virtuoosne teos, mis loodud pärast 1970. aastat. Ka siin oli ette antud teatud valik.
Kava oli valitud nii, et see näitas üsna palju. Bruhns ja Buxtehude tõmbavad kohe vaiba alt – juba esimeste lehekülgedega on enamasti asi selge. Need on täiesti erinevad kavad ja stiilid, peab kõigeks valmis olema nagu spordis kümnevõistleja.
Enne seda oli aga veel eelvoor. Kuulasime üle 40 kandidaadi aprillikuus videovoorus. Kõik oli täiesti anonüümne: nimesid meile ei antud ja video oli võetud nii, et nägu näha ei olnud. Nii et asi oli tehtud nii puhtaks ja läbipaistvaks kui vähegi võimalik. Kõik mängisid sama pooletunnist kava, mis koosnes Mozarti teosest Adagio, Allegro KV 594 ja Bachi Toccata’st, Adagio’st ja Fuugast C-duur BWV 564. Sealt valisime välja 20 organisti, kes tulid sügisel Münchenisse kohapeale võistlema. Nägime siis nimesid ja selgus, et seal oli ka mu endine õpilane EMTAst – Brigitta-Selestine Petropavlova, kes õpib praegu Stuttgardis.
20 Münchenisse kutsutud noore organisti seas olid 14 eri riigi esindajad.
Tõepoolest, kui mõelda näiteks selliste klaverikonkursside peale nagu Varssavi Chopini konkurss, kus mitmed õpetajad istuvad ise žüriis ja nende õpilased saavad preemiaid.
Sõel oli konkursil tihe: I voorust sai edasi poolfinaali lasta ainult kuus ja III vooru kolm. Seal on oma põhjus ka. Orel ei ole nagu teised pillid, kus saab hakkama ka 15–20-minutise prooviga. Klaveril on raskem, sest mängija peab kohapealset instrumenti tundma õppima. Orel vajab aga rohkem aega. II vooru kava oli tohutult suur ja raske, Müncheni Michaelskirches, kus see toimus, on võimas Riegeri orel 105 registriga. Kõik poolfinalistid said ettevalmistuseks, registreerimiseks ja akustikaga harjumiseks viis tundi, ja selliste teoste ja nii suure oreli jaoks on seda ka vähe. Ma imestasin, et nad üldse viie tunniga valmis said. Need vahepealsed päevad, mil poolfinalistid harjutasid, kulusid meil žüriis ka töökalt. Nende 14 osalejaga, kes välja jäid, toimusid vestlused. Kõik žüriiliikmed jagasid oma mõtteid – mis meeldis, mida võiks teisiti või paremini teha. Kõik tulid kohale ja soovisid tagasisidet.
Selline põhjalik tagasiside jätab konkursist väga hea mulje.
Jah, nendega oli väga huvitav vestelda ja suhelda. Nemad said targemaks ja meie samuti.
Mis sai valikul otsustavaks? Seda enam, et edasipääsejate arv oli tõesti väike.
Kõik žüriiliikmed märkisid endale, keda nemad soovivad kindlasti edasi lasta. Kui hääled kokku loeti, sai pilt üsna selgeks. Kuue edasipääseja osas langesid žürii seisukohad päris hästi kokku – minul kattus kuuest valikust viis.
Kas joonistus välja ka erinevus näiteks prantsuse ja saksa koolkondade vahel?
Vanasti oli, aga nüüd rännatakse nii palju ringi ja liigutakse ühe õpetaja juurest teise juurde, et selget vahet enam pole. Palju on Aasia maadest osavõtjaid: Hiinast, Lõuna-Koreast, Jaapanist. Vanadest orelimaadest nagu Prantsusmaa ja Saksamaa oli mitmeid osalejaid, lisaks Itaaliast, Inglismaalt, Belgiast ja Tšehhist. Oleks oodanud osalejaid ka Lätist ja Leedust, kus samuti on pikad orelitraditsioonid, või Soomest, aga neid seekord konkursil polnud.
Kui nüüd nende parimate hulgast tuli veel kolm finalisti valida, mis siis oluliseks muutus?
II vooru kava oli suhteliselt vaba – 45–50-minutiline kontsertprogramm. Mitte küll täiesti vabal valikul, vaid teosed tuli valida žürii antud väga pikast nimekirjast. Lisaks oli kohustuslik kaasaegne teos Enjott Schneideri “Das Glasperlenspiel”, inspireeritud Hermann Hessest. Lugu oli väga keeruline, tehtud tehniliselt ja registreerimise mõttes maksimaalselt raskeks. Meil oli ka eriauhind selle helitöö parimale esitajale. Juhtus aga nii, et kaks mängijat – prantslanna Mélodie Michel ja sakslane Silvan Meschke said täpselt ühepalju punkte. Mina kui žürii esimees pidin otsuse tegema. Otsus oli, et anda auhind mõlemale.
Orelikonkursil on see eripära, et kuna repertuaar ulatub XIII sajandist kuni praeguse ajani, pead kõiki stiile võrdselt valdama. See saigi kõige otsustavamaks. Mulle meeldis I voorus näiteks väga, kuidas Hiina noormees Xiaofeng He mängis Nishimura virtuoosset “Prelude “Vision in Flames””. See jäi mul kogu konkursi ühe eredama hetkena meelde. Paraku ei pääsenud ka tema edasi, sest kõik ei olnud nii võrdselt hea. Nõnda oligi, et kolm finalisti – inglane William Fielding, prantslane Alexis Grizard ja sakslane Julian Emanuel Becker valdasid kõiki stiile nii hästi, kui see vähegi võimalik oli.
Lõppvoor tõestas seda samuti. Ütlesin algul žüriile, et kardan III vooru, sest seal võib tulla üllatusi. Organistid ei ole üldiselt harjunud orkestriga mängima, see võimalus avaneb neil harva. Kuid üllatus oli suur – kõik kolm tulid superhästi toime.
Mis William Fieldingu puhul siiski otsustavaks sai, et ta I preemia sai?
Minu silmis oli ta üsna kõrgel positsioonil juba I voorust alates. Ta mängis päris alguses, teisena, ja ma mõtlesin: kui siin alguses juba nii hea tase on, mis siis veel edasi saab? Aga lihtsalt juhtus väga hea mängija olema päris alguses. Tema pluss oli ka see, et III voorus mängis ta nii kontserti kui sooloteost peast ja see andis esituslikult veel palju juurde.
Tahan veel kindlasti välja tuua, et publikuhuvi orelikonkursi vastu oli tohutult suur. I voorud algasid kell 9 ja selleks ajaks oli saal täis, kes hiljem tuli, jäi koridori. Teadustaja andis teada, et kes tahab järgmisel päeval sisse saada, peab tulema kohale kell 8 ja tuldi veelgi varem. Teine voor Michaelskirches, mis mahutab 800 inimest – mõlemad õhtud olid samuti täielikult välja müüdud. Rääkimata III voorust kuulsas Herkulessaalis See oli samuti viimse kohani välja müüdud.
Laureaaditiitel ARD konkursil loeb väga palju, sest konkurss hiilgab oma suure hulga erinevate preemiatega, millest rahaline preemia on kõige väiksema kaaluga. Avab uksed paljudele lavadele, plaadilepingutele jne.
Nüüd peaks vist korraldajatel olema küll selge, et publikuhuvi taha asi ei jää.
Rääkisin pärast konkursi kunstilise juhi Meret Forsteriga. Ta ütles, et see tuli kõigile üllatusena, et oreli osas nii suur tung on ja kindlasti saab orel nüüd järjepidevalt konkursi kavas olema.
Viimasel ajal on orel üldse muutunud Euroopas ülipopulaarseks. Näiteks kui Anna Lapwood, Royal Albert Halli organist, andis kontserdi Kölni katedraalis, kuulas seda pea 12 000 inimest: need, kes sisse pääsesid, sees, ja väljas ekraanidelt veel ülejäänud. Orelis on praegu käimas suur tõus.
Orel on väga populaarne ka Hiinas, Jaapanis, Lõuna-Koreas – maades, kus orelitraditsiooni varem põhimõtteliselt pole olnud. Sealt tullakse väga palju Euroopasse õppima. Hiinlased ehitavad praegu meeletult palju oreleid. Jaapanis ja Lõuna-Koreas on sama lugu. See kultuur, mille meie omal ajal sinna viisime, tuuakse sealt nüüd meile tagasi.
Aga Eesti kui vana orelimaa, kus taset on alati olnud – mis seisus meie oleme?
Eestisse jõuavad asjad alati väikese hilinemisega, aga kindlasti jõuab see laine ka meile.
Ja noori on ka tulemas – Brigitta on meil kindlasti üks lootustandev talent. I voorus tegi ta väga hea esituse ja mängis teistega täiesti võrdsel tasemel. Natuke rohkem kogemusi koguda ja kindlasti liigub ta tulevikus suurtel konkurssidel edasi.
Meilgi võiks ju orelikonkursse siin piirkonnas rohkem olla. Leedus Čiurlionise konkursil on nüüd juba mõnda aega orelikategooria olemas, aga neid võiks rohkemgi korraldada.
Siin on palju probleeme, eelkõige, et meil ei ole selliseid suuri nimesid konkursi taga. Kui vaatame, kes on ARD konkursi toetajad ja patroonid, siis leiame sealt Saksamaa presidendi, kuulsad dirigendid Zubin Mehta, Kent Nagano, Sir Simon Rattle ja nii edasi. Kui me hakkame seda nimekirja mööda minema, siis patronaat on samuti võimas. Ja ARD (Arbeitsgemeinschaft der öffentlich-rechtlichen Rundfunkanstalten der Bundesrepublik Deutschland) on ju Saksamaa suurim ja esimene avalik-õiguslik meedia, mille alla kuulub hulk teisi kanaleid. Seetõttu oli kogu konkurss väga põhjalikult salvestatud ja üle kantud.
Lõpetuseks tahan rääkida paar lugu, mida seal kohapeal kogesin. Kuna konkursi III voorus on kavas orelikontsert, siis pidime žüriiga sinna välja valima sobiva teose. Orelikontserte ei ole ju väga palju kirjutatud: on Händelil, Rheinbergeril, Dupré’l. Üks tuntum on Poulenci kontsert orelile, keelpillidele ja timpanile. Muidugi ka meie žürii liikmel, kuulsal organistil ja heliloojal Thierry Escaichil on orelikontserdid. Kaalusime variante ja ühel hetkel pakkusin välja Artur Kapi orelikontserdi. Kuna teised žüriiliikmed Kapist ei teadnud, saatsin neile teose partituuri ja salvestise. Kõik leidsid, et väga hea teos, ilus muusika. Pikkus ka 20 minutit, mis sobis vooru formaati ideaalselt. Olime juba seda kavva võtmas, aga viimasel hetkel sai takistuseks asjaolu, et oreli roll ei ole seal orkestriga võrreldes piisavalt suur ja domineeriv ja siis pöördus otsus Poulenci kasuks. Kahju, et seda ei valitud, aga jälle sai üks teos eesti rikkast orelimuusikast maailmale tutvustatud.
Žürii liikmed olid kõik majutatud ühte hotelli ja hommikusöögilauas tekkis ikka omavahel vestlusi. Teised kategooriad tänavusel konkursil olid keelpillikvartett, löökpillid ja fagott. Sattusin jutule löökpillide žürii liikme Johannes Fischeriga – ta õpetab Lübecki Muusikakõrgkoolis, kus ka mina olen omal ajal õppinud. Küsisin temalt, kuidas talle Paiste pillid meeldivad. Ta vastas, et Paiste on maailma üks parimaid firmasid. Ma ütlesin, et kas teate, et Paiste on eestlane? Tal läksid silmad suureks, ta polnud sellest kuulnudki. Eesti võiks ju oma kuulsat nime rohkem tutvustada ja profiiti lõigata. Ei pea peaaegu midagi selleks tegemagi, maine on juba olemas.
Ja viimane lugu oli vestuses fagotižürii liikme Eyal Streettiga. Ta on Iisraelist pärit barokkfagoti mängija, teeb koostööd Freiburgi Barokkorkestriga. Küsisin temalt, kas ta teab Martin Kuuskmanni? Tema, et muidugi, suurepärane mängija. Küsisin Kalev Kuljuse kohta ja ta teadis ka teda väga hästi. Siis ta aga küsis minult: “Kas sina tead Taavi-Mats Utti?” Ja hakkas rääkima, et Taavi-Mats Utt on praegu üks maailma parimaid plokkflöödi pillimeistreid. Et need on fantastilised pillid ja üle maailma neid hinnatakse. Hea meel oli muidugi seda kuulda. Aga kui palju meil Eestis sellest räägitakse ja osatakse hinnata kõrgetasemelisi inimesi, kes meil on.
