Maarja Nuut “Liivast juukseid kammides” 10.10 Tallinnas KUMU auditooriumis.
Esitajad: vokaalansambel Shards (Inglismaa): Lucy Cronin, Josephine Stephenson (sopran), Kate Huggett, Sarah Latto (alt), Danny Zhizhong Xie, (tenor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor), Louis Watkins (tenor), Jack Lawrence-Jones, Augustus Perkins Ray (bass). Nicolas Stocker (löökpillid); Karmo Järv (visuaalid), Kaur Kenk (helirežissöör), Mikk-Mait Kivi (valguskunstnik), Liina Leo (lavainstallatsioon).
10. oktoobril täitus KUMU auditoorium ootusärevusega. Maarja Nuudi autorikontsert “Liivast juukseid kammides” oli selleks hetkeks juba kõlanud Tartus ja Pärnus ning jõudnud meediasse eeltutvustuste ja laia kajastusega. On suur rõõm, kui kultuurisündmusest suudetakse luua oluline hetk aegruumis – et just seal ja praegu tasub kohal olla, muidu jääb midagi erilist kogemata ja tundmata.
Maarja Nuut, tema käekiri ja teekond ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist. Seadsin sammud kontserdile uudishimu ja põnevusega, teadmata, millist helimaastikku seekord oodata. Laval rõõmustasid pilku löökpillid (mu suured lemmikud Šveitsi õpinguajast), elektroonika ja rippuvad hämmastavad hõbehallides toonides kangad. Olles ise luulearmastaja, meeldis mulle mõte erinevate sügavamõtteliste sõnade seadmisest. Uurisin Maarja Nuudi laulutsükli inspiratsiooniallika Eha Lättemäe loomingut, sest esiteks polnud ma teda varem lugenud, teiseks on temagi pärit Viljandist nagu ma ise. Ja tõepoolest leidsin Lättemäe tekstidest omamoodi tundeseisangud ja maagia, millesse soovitan süveneda.
Kontserdikogemus ise mõjus ootamatult kui kosutav rännak udusesse metsa, kus aeg voolab täitsa omasoodu ja sealsed elanikud toimetavad nähtamatute seaduste järgi. Laulutsükkel kulges kord luuleridade, siis pineva helijõe, kord soolo-, siis koorilaulu ja pillifaktuuride kaudu. Valgus- ja lavakujundus ergutasid kuulaja fantaasiat veelgi, innustades uitama. Kus? Kes seda teab.
Maarja Nuut kirjeldas Joonas Hellerma saates “Plekktrumm” oma tööprotsessi, et teda paelubki uute ideedega kaasa minemine, justkui pea ees tundmatusse hüppamine, et küll siis selgub, kuhu vool välja viib. Minu jaoks sarnaneb see metsas kõndimisega, kus lased end kaasa haarata ühest ja teisest, uurid huvipakkuvat taime, kuulatad põõsastikust kostvaid hääli, jälgid linnu lendu. Viimasel ajal viivad kunstielamused mu ikka kummalisel moel mingisse loodusmuljesse, aga arvasin, et seekord nõnda vast ei lähe. Eksisin! Kohe esimestest hetkedest viisid nii helid kui valguslahendus mu inimkaugesse hämarasse loodusmetsa ja üllatusin eriti, kui esitatud loosse ilmus metsis. Ma ei saanudki täpselt aru, kust ta tuli ja mida seal tegi. Lihtsalt oli ja jäi oma müütilisusega kummitama. Püüdsin teose lõpuni tabada tema täpset tähendust, kuid ega lõpuks olnudki see oluline. Oli rõõm, kui ta uuesti ilmus – veendusin, et olin enne õigesti kuulnud ja mõtisklesin aina edasi.
Süvenedes laulutsükli sõnadesse, leiab mõtlemapanevat üksjagu: “Kammin liivast juukseid / nagu midagi imelist peaks syndima / sätendav, särav päike / kuhu aega nad viivad mu?” Nende ridade kaudu jõuab justkui lävepakuni, millest üle astudes on võimalus rännata kõikjale, kuhu keegi aga valib. Kuid enim jäi paeluma teose lõpumõte: “Kas lilled elavad suve üle / kas lilled elavad / kui palju armastust siin vaja oleks jätta käsi / mälestustesse / kas lilled elavad suve üle / kui palju armastust / kas lilled elavad õitsemise üle”.
See küsimus tekitas paralleeli inimeseks olemisega. Kas me elame oma elu üle? Ei ela ju, lõpp on paratamatu. Kuid küsimus on selles, kas me oleme siis päriselt elanud või pelgalt püüdnud mitte surra. Sama mõte kandub muusikale üldiselt: kas teos sünnib ja kõlab vältimatust sisemisest tungist või üksnes vaikuse eemale peletamiseks? Ning kas vaikus ise on ehk muusika kõige kõnekam osa?
Nii soolo kui ka ansambli vokaalosade vahel kõlasid ulatuslikud instrumentaallõigud. Ühel hetkel tekkis tunne, nagu viibiksime Šveitsi mägedes, kus kirikulaul liitub lehmakellade ja mööduva karja helidega. Maarja Nuut nii laulis kui ka kõneles, sulandudes vahetult oma teose ja esituskoosseisuga. Helilooja ja interpreedi vahel puudus piir, tema kaudu moodustasid esinejad ühtse terviku ning inglise koor tundus ka jõudvat eesti keele sügavama tunnetuseni.
Ruumi paigutatud päris kivid tõid füüsilisse keskkonda täiendava kihistuse. Ruumilahendus, valgus, helid ja sõnad moodustasid keskkonna, mida ei pidanudki igapäevase ratsionaalse mõistusega lõpuni lahti muukima. Teos mõjus alateadvusele ja tundeaistingutele, jättes kuulajasse ilmselt pikemalt püsiva jälje. Nagu iga puudutav matk looduses, nii kutsus ka Nuudi heliteos endasse, pakkudes võimalust ise muutuda ja saada hetkeks muusikaga üheks.
