Särava Lydia Rahulaga seostuvad ikka ennekõike poistekoorid, kuigi elu jooksul on ta juhatanud mitut tüüpi koore. Samuti seostub Lydia Rahulaga Tallinna 21. kool ja sealne muusika süvaõpe. Keegi ei pakuks talle eales seda vanusenumbrit, mis parasjagu käes – ta on nooruslik ja stiilne.
Tunnustusi tulemusliku töö eest on Lydia Rahulal palju ja väga kaalukaid: Gustav Ernesaksa peastipendium, Valgetähe V klassi teenetemärk, Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, aasta dirigent-muusikaõpetaja, aasta õpetaja, UNICEFi Sinilinnu aastapreemia, Eesti Kooriühingu, Eesti Muusikaõpetajate Liidu ja Eesti Meestelaulu Seltsi auliige. Nüüd lisandus veel üks: Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja silmapaistva tegevuse eest.
Teil on oma ikooniline stiil, mis on väga värvirohke. Igasugune “halli hiire” fenomen puudub. Kust see julgus ja värviarmastus tulnud on? Eesti inimesed armastavad ju ikka rohkem musta, halli …
Peab vaatama, mis sobib. Kui ma kannan musta ja valget või ka halli, panen alati midagi värvikat juurde, kasvõi punast. Mulle meeldib mood, peab lihtsalt endale sobiva riietuse välja valima. Kui ma peeglisse vaadates tunnen end nagu kammitsas või näen välja nagu igav tädi, siis ma ei meeldi endale. Ja kui ma iseendale ei meeldi, kuidas saan ma siis teistele meeldida? Mul ei ole ka sellist mõtet, et olen teatud vanuses ja selle tõttu ei kõlba ühte või teist kanda. Eks üks põhjus on ka see, et olen kogu aeg noorte keskel. Lapsed märkavad ja vaatavad kõike. Korrektne välimus on väga oluline. Kui õpetaja tuleb klassi ette, siis ta on juba esineja rollis.
Koolis ei kanna ma liiga avara kaelusega riideid. Ja dirigeerides eelistan pikki varrukaid. Naise käsivarred on peenikesed, naised on mehega võrreldes niigi väiksemad. Kui juhatan ilma varrukateta kleidis, pole kätes visuaalselt jõudu. Samuti võtan dirigeerides ära sõrmused, välja arvatud abielu ja nutisõrmus, mis näitab minu tervislikku seisundit, näiteks südamelöökide sagedust, une kvaliteeti, aktiivsust jm.
Kõrvarõngaid ma kannan! Lapsed on sageli öelnud: “Õpetaja, te näete ilus välja ja teil on nii ilusad riided”. Ma kannan ka salle, mis kaelas lehvivad – see sobib minu iseloomuga ja kõik on sellega juba harjunud.
Läheme aga nüüd ajas natuke tagasi ja meenutame, kuidas kõik alguse sai? Milline oli teie kodu?
Sündisin Paides – Arvo Pärdi sünnilinnas. Sealt kolisime edasi Viljandisse. Kasvasin üles emaga, vanemad läksid lahku, kui olin nelja-viiene. Ema oli elukutselt tunnustatud juuksur. Tal oli palju kliente, neid jätkus isegi koju tulema. Olud olid tollal, 1952. aastal, üsna kitsad – elasime ühetoalises korteris.
Viljandis käisin lasteaias, kus märgati mu musikaalsust. Lapsed laulsid, saatis kohapeal kokku pandud väike orkester. Juhtus nii, et mind pandi selle lasteorkestri ette dirigendiks. Kuna olin väikest kasvu, siis tõsteti mind toolile, et ma rohkem välja paistaks ja näeks juhatades kõiki lauljaid ja pillimängijaid.
Nii et koorijuhtimise “pisik” oli ikkagi juba kuskil sees?
Midagi selles tõmbas, juba väiksena. Selles meie ühetoalises korteris Viljandis, kui ema oli tööl, ronisin tooli peale – voodi jalutsis seinal oli peegel, mille ees juhatasin.
Koolis laulsin mudilaskooris, Viljandi kultuurimajal laval aga solistina Gustav Ernesaksa “Rongisõitu”. Sellest on fotogi alles. Arvan, et mul ilusat lauluhäält pole olnud, aga ilmselt olin julge laps.
Käisin ka muusikakoolis, kus juhtus see palju korratud lugu, et sõbranna võttis mind katsetele kaasa, mina tegin need läbi, aga tema ei saanud sisse, mina sain. Muusikakoolis õppisin akordioni. Klaveri jaoks polnud raha ja ühetoalises korteris poleks seda ka kuhugi mahutanud.
Olin suur sporditüdruk ja sport meeldib väga siiani. Olin esindatud peaaegu igas kooli võistkonnas – olgu korvpall, võrkpall, kergejõustik või suusatamine. Ega mul tehnikat olnud, aga energiat oli palju. Korvpallis, kui pall oli käes, siis muudkui viskasin korvi poole lootuses, et äkki läheb sisse.
Ema pani mind ka spordikooli, tegelesin seal sportvõimlemisega. Käisin veel rahvatantsus ja fotoringis – igale poole oli vaja jõuda. Kõik need ringid toimusid ühes vanaaegses majas, mis asus Jaani kiriku lähedal. Praegu on seal Viljandi huvikool, aga tollal oli Viljandi pioneeride maja.
Tohutult palju, mida te kõike jõudsite!
Nutitelefoni ju sel ajal polnud!Täna võtab see lastelt ülipalju aega ja energiat ära. Tollal jooksime palju õues ja mängisime igasuguseid mänge. Mõtlesime välja õueetendusi, kuhu kutsusime majaelanikke ja emasid-isasid vaatama.
Õppisin algul Viljandi II 7-klassilises koolis. Kui selle lõpetasin, tekkis küsimus, et mida edasi teha. Õnneks avati samal aastal Viljandi Kultuurharidustöö Kool – praegune Viljandi Kultuuriakadeemia, mis asus Tombi platsis minu maja vastas. Seal olid tollal raamatukogunduse, rahvatantsu , näitlemise ja koorijuhtimise erialad. Lisaks muusikaainetele sai sealt ka täitsa tugeva tasemega üldhariduse. Valisin koorijuhtimise, seal õppides sain kohe ka kutse. Minu esimene dirigeerimisõpetaja oli Raivo Laikre, Viljandi meeskoori “Sakala” asutaja ja peadirigent.
Aga spordikoolis käisin samal ajal kogu aeg edasi.
Teie spordivõimekus avaldab muljet. Sportvõimlemine on ju keeruline ala – kui raske seda oli õppida ja mida seal kõike pidi oskama?
Meil olid rõngad, rööbaspuud, poom, toenghüpe ja vabaharjutused. Treener tegi vabaharjutuse kava vastavalt õpilase võimetele. Sain kõigega üldiselt hakkama, aga ma ei olnud piisavalt paindlik, mis oli vajalik vabaharjutuse sooritamiseks. Eks pidin siis kompenseerima teiste elementidega. Poom oli ka päris keeruline, just tasakaalu hoidmise mõttes. Selg pidi kogu aeg sirge olema, seda hüüti meile ikka pidevalt. Minu kõige parem saavutus oli noorte teine järk. Aga võimlemine andis mulle väga tugeva füüsilise baasi, siiani tunnen sellest kasu.
Muusikud ju sageli ei ole eriti sportlikud, kuigi on ka erandeid.
Mulle küll meeldib sport tänini. Vaatan palju erinevaid spordialasid – just täna hommikul jälgisin tennise US Openi mängu.
Kuidas õppetöö Viljandi Kultuurharidustöö koolis hakkas kulgema?
Raivo Laikre kõrvalt sain tasapisi kätt harjutada tema meeskooriga “Sakala”. Juhatasin samuti segakoori “Koit”, kus laulsid mu ema, vend ja vennanaine. See oli Paul Kriguli koor. Nii Laikred kui Krigulid on ju tuntud muusikute suguvõsad: Ülo ja Vambola Krigul on Paul Kriguli lapselapsed, aga Tõnu Laikre on Raivo Laikre lapselaps.
Tegin oma diplomitöö ka sama segakooriga “Koit”.
Kui nüüd Viljandi Kultuurharidustöö kool sai lõpetatud, mis sai edasi?
Olin verinoor 17-aastane ja Viljandi III 8-klassiline kool kutsus mind appi, kui olin kultuurikooli viimasel kursusel. Nende koor tahtis väga laulupeole minna, aga polnud dirigenti. Õpilased olid 12-14-aastased, VIII klassi lapsed, meie vanusevahe oli praktiliselt olematu. Olime tublid, saime laulupeole. Tüdrukud tikkisid ise esinemisriided, punased rätid olid peas.
Sel ajal oli kohustuslik suunamine ja mind taheti saata Võnnu rahvamaja kunstiliseks juhiks, aga minu soov oli jääda kodulinna Viljandisse. Selleks ajaks olin juba kohtunud oma tulevasega ja siis oli väljapääs – abielu. Nii pääsesin kohustuslikust suunamisest.
Samas oli minu suur soov saada kõrgharidus ja l969. aastal astusin tolleaegse nimega Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. Miks mitte konservatooriumisse – Pedas oli muusikapedagoogika eriala, aga konservatooriumis seda veel ei olnud. Oli vaid dirigendiõpe.
Pedagoogilises Instituudis sai minu dirigeerimisõpetajaks Heino Kaljuste. Ta oli ülihea õpetaja ja võrratu dirigent – väga hea hääle ja erakordse kõrvaga. Ta õpetas ka metoodikat. Õppisin seal tema juures JO-LE-MI süsteemi põhjalikult tundma. Laulsime kõiki laule ainult astmetega ja see andis tugeva relatiivse mõtlemise ja noodist laulmise oskuse.
Mulle ka Tallinna Muusikakeskkoolis õppides meeldis JO-LE-MI süsteem. Mul on küll mälestus, et see tegi asjad lihtsamaks ja selgemaks.
Täpselt nii! Käemärgid on ka väga tõhusad – rändnoodistik on sul niimoodi põhimõtteliselt sõrmede peal. Ja JO-LE-MI ehk relatiivse noodilugemissüsteemi järgi omandasid poisid repertuaari tunduvalt kiiremini. Ma kirjutan lauludele astmed alla ja see töötab. Õppisime nii ka Bachi Johannese passiooni selgeks. Seda oleme Andres Mustoneniga mitmel korral esitanud Iisraelis, samuti Leedus ja paar korda Tallinnas. See on tohutult keeruline teos, harjutasime seda kolm-neli kuud nii, et Tomi laulis meeskooriga ja mina poistega erinevates ruumides. Aga selgeks sai see just tänu astmetega laulmisele.
Meenub ka Rimski-Korsakovi “Kimalase lend”, mida laulsime ükskord Estonia kontserdisaalis päevasel kontserdil, kus üks kuulja oli ka Veljo Tormis, kes tuli pärast kontserti tänama. Imestas, et nii raske laulu olime selgeks saanud. Aga ikka tänu relatiivsele noodilugemissüsteemile.
Kui asutasin 2003 Eesti Lastekoori, hakkasin neile samuti JO-LE-MI süsteemis kõiki partiisid õpetama. Tüdrukuid tuli kokku üle Eesti ligi 180 lauljat. Paljud ei olnud JO-LE-MI süsteemi kunagi koolis kasutanud. Kui hakkasime konkurssidele minema, siis pidin valiku tegema. Nemad rääkisid hiljem, et olid öösel kella üheni harjutanud, et pääseda valikust läbi. Ja mida nad mulle hiljem ütlesid, kui laul sõnadega kohe välja ei tulnud? “Laulame kõigepealt astmetega.” Bingo!
Kahju, et see süsteem on soiku jäänud. Tulid peale järgmised koolkonnad, kes leidsid, et see on hoopis segadust tekitav, helistikutaju kaob ära. Aga pillimängu juures ei ole see JO-LE-MI võibolla nii abistav kui just laulmise juures?
Ka pillimängija saab asjadest lihtsamalt aru, kui ta seda süsteemi valdab. Kui ta teab, et see on F-duur ja absoluutne noot on F, aga oskab seda läbi JO-LE-MI süsteemi mõelda, siis ta teab täpselt, kuidas see läbi laulda ja tunnetada.
Peda eelviimasel kursusel avati konservatooriumis ka muusikapedagoogika eriala, kuhu kutsuti Heino Kaljuste õppejõuks. Ta kutsus mindki Tallinna konservatooriumisse kaasa, aga ma ei läinud, sest see oleks tähendanud uuesti alustamist konservatooriumi I kursuselt. Aga mul jäi veel paar aastat Peda lõpetamiseni. Nii sain endale uueks erialaõpetajaks dirigent Ants Söödi.
Sööt oli ju samuti võimas kuju!
Väga võimas ja temal oli täiesti teistsugune käekiri, mida oli jälle väga huvitav kogeda. Samal ajal laulsin tema juhatatud Tallinna Üliõpilassegakooris. Kui Pedasse astusin, tegi ta kohe valiku, kes naiskoori, kes segakoori. Meie kursusel olid peaaegu kõik tüdrukud, poisse oli ainult kaks: Taavi Esko ja Peep Sarapik.
Millele Sööt õpetajana kõige rohkem rõhku pani?
Tema nõudis alati, et Auftakt peab olema täpne, käsi peab olema dirigeerides sirge ja tehnika korrektne. Ma ise tagantjärele vaadates ei kopeerinud kedagi pimesi, vaid katsusin luua oma käekirja sellest, mida olin õppinud. Püüdsin igalt õpetajalt kaasa võtta kõike paremat.
III kursusel jäin lapseootele. Sõitsin ikka esmaspäeval Tallinna kooli ja neljapäeval bussiga Viljandisse tagasi. Tütar Teve sündis oktoobrikuus. Mul ei olnud mõtteski õppimist pooleli jätta. Tänu abikaasa toetusele saime hakkama. Pärast Peda lõpetamist 1973 suunati mind tööle Viljandisse. Minust sai Viljandi V keskkooli muusikaõpetaja (praegune Paalalinna kool). Ants Sööt soovitas ja ütles: “Viljandis oled sa esimene, aga Tallinnas oled sa viimane!” Ometi jäi Tallinn mulle väga südamesse.
Samas koolis oli varem teenekas muusikaõpetaja Reet Rajasma, kes juhatas suurepärast kooli poistekoori. Sama aastal läks ta väljateenitud pensionile ja usaldas mulle oma koori. Sama poistekooriga saime ka kohe laulupeole. Sealt sai tuule tiibadesse näiteks Kaido Janke, kes laulab praeguseni Eesti Filharmoonia Kammerkooris.
Viljandi V keskkoolis on minu õpilasteks olnud praegune koolipapa ja direktor Hendrik Agur, näitleja Mait Malmsten ja Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar. Westholmi kooli direktor Rando Kuustik õppis Tallinna 21. kooli muusikaklassis.
Töötades Viljandi V keskkoolis 7 aastat, juhatasin lõpuks peale poistekoori veel laste- ja segakoori – kolme koori. Kõik minu koorid pääsesid alati laulupeole, iga kord osutusime valituks. Laulupidude ettelaulmiste ajal tekkis minu vastu huvi Venno Laulul ja Uno Uigal, kes pakkusid mulle tööd oma poistekoori juures. Pärast lühikest ja põhjalikku arupidamist perega otsustasime Tallinna kasuks.
Nii alustasin septembris 1980 tööd RAMi poistekoori koormeistri ja ettevalmistuskooride dirigendina. Kolisime 1980., olümpiaregati aastal Tallinna ja alustasime uut elu. 21. kool otsis just ka muusikaõpetajat ja Venno Laul oli juba kooliga kokku leppinud minu töökoha osas.
Poistekooride liikumise peamised juhid ja autoriteedid olidki Uno Uiga ja Venno Laul. Nemad kahekesi juhtisid ja dirigeerisid suurtel laulupidudel põhimõtteliselt kogu poistekooride repertuaari. Vanasti ei olnud süsteem selline nagu nüüd, et iga laulu saab juhatada uus dirigent.
Ikkagi hea, et noored dirigendid saavad nüüd varakult võimaluse laulupeol dirigeerida.
Arvan ka, et see on hea ja noored arenevad läbi selle kiiresti. Nii ka minu laulupeodebüüt dirigendipuldis toimus 1987. aastal, kui mind kutsus enda kõrvale Anneli Mäeots (tema oli mu poja Tomi esimene dirigeerimisõpetaja). Juhatasin siis esmakordselt mudilaskoore.
Laulupeod
1987 Koolinoorte VI laulu- ja tantsupeo mudilaskooride üldjuht
1993 Noorte VII laulu- ja tantsupeo lastekooride dirigent
1994 XXII juubeli üldlaulupeo lastekooride üldjuht (125 aastat Eesti esimesest üldlaulupeost)
1997 Noorte VIII laulu- ja tantsupeo poistekooride üldjuht, lastekooride dirigent; sama laulupeo stsenaariumi “Ümbert see ilma ilusa” üks autoritest
1999 XXIII üldlaulupeo lastekooride dirigent
2000 ESTO laulupeol Kanadas lastekooride dirigent
2002 IX noorte laulu- ja tantsupeo lastekooride üldjuht
2004 XXIV üldlaulupeo poistekooride dirigent
2007 X Noorte laulupeo “Ilmapuu lävel” poistekooride dirigent
2009 Tartu juubelilaulupeo poistekooride dirigent
2009 XXV üldlaulupeo “ÜhesHingamine” poistekoori dirigent
2011 XI Noorte laulupeo “Maa ja ilm” poistekooride dirigent
2014 XXVI Üldlaulupeo “Aja puudutus. Puudutuse aeg” poistekooride dirigent
2017 XII Noorte laulupeo “Mina jään” poistekooride dirigent
2019 XXVII juubelilaulupeo “Minu arm” poistekooride dirigent;
2023 XIII Noorte laulupeo “Püha on maa” ühendkooride dirigent.
RAMi poistekoor oli sel ajal väga kuulus ja üks Eesti esinduskoore. Sellega seoses olid kooril ju ka välisreisid – ajal, mil tavaline inimene ei saanud välismaale üldse lihtsalt.
Tegime võimsaid kolme põlvkonna kontserte. Seal olid laval korraga RAMi meeskoor, Venno Laulu juhatatav RAMi kontsertkoor ja minu juhatatavad ettevalmistuskoorid, milles laulis mu poeg Tomi koos Siim Aimla, Mihkel Mattiseni, Juss Tamme ja teiste täna tuntud tegijatega.
1988. aastal käisime RAMi poistekooriga esimest korda välisreisil Ameerikas. Kõik oli seal nii uskumatu! Poisid tulid tagasi suurte kottidega nagu jõuluvanad. Sealsed eestlased võtsid meid imeliselt hästi vastu, nad teadsid meie olukorda. Kinkisid poistele magnetofone, videomakke ja igasuguseid defitsiitseid asju. Lapsed olid seal väga hoitud ja nendega tegeleti suure armastusega.
Kas poisid ööbisid ka väliseestlaste kodudes?
Jah, täielikult peredes.Nad katsid poistele rikkalikud lauad ja hoidsid neid väga. Poisid nutsid, kui nad sealt lahkuma pidid. Paljud neist imelistest väliseestlastest võõrustajatest on tänaseks küll juba kahjuks meie seast lahkunud.
Tollased vanema põlve väliseestlased pidasid vist eesti keelt ja kultuuri veel väga suures aus?
Loomulikult. 1988. aastal kaasa antud väikesi Eesti lipukesi lehvitasime vargsi tagasi jõudes Balti jaamas. Tõime need peidetult ära. Aga 1991. aastal lehvitasime neid juba täiesti julgelt ja avalikult Tallinna lauluväljakul.
Kas Ameerika turneel oli tunda, et meil Eestis on ikkagi väga kõrge koorikultuur?
Oli küll tunda. Meie kontserdid olid viimse kohani välja müüdud, saalid olid rahvast täis. Need olid tõeliselt suured ja võimsad kontserdid. Oli ka heategevuskontserte.
RAMi poistekoor esitas vägagi tõsist ja keerulist repertuaari.
Tõsist klassikalist repertuaari. Oli mitmeid suurvorme koos ERSOga, kui juhatas Neeme Järvi. Aga poistekoori hittlugu oli näiteks ka Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”.
See toob kohe silme ette Viini poistekoori.
Viini poistekoor on juba üle 500 aasta vanuse traditsiooniga koor. Ja nende repertuaar on traditsiooniliselt suuresti vaimulik muusika.
Venno võttis kavadesse muidugi teadlikult ka vaimulikku muusikat, sest poistekoori olemus ja kõla lihtsalt nõuavad seda. Aga meil olid siin omal ajal ikkagi vaimuliku muusika esitamisega omad piirangud. Venno oskas poistega töötada ja panna poiste hääled kõlama kõige ilusamal viisil. Mina aga sain hulga kogemusi juurde, kuidas seda spetsiifilist tööd üldse teha tuleb. Venno tegi seda RAMi poistekooriga suurepäraselt, tal oli väga hea süsteem. Alati peab olema ettevalmistuskoor. Ei saa nii, et võtad n-ö tänavalt poisi, kes viisi peab ja paned ta kohe kontsertkoori laulma.
Samal 1988. aastal, kui me Ameerikas käisime, ütlesin Venno Laulule, et aitan teda RAMi poistekoori juures veel septembris ja oktoobris, aga seejärel tahan pühenduda oma koorile. Tahtsin hakata oma asja tegema ja teha elus selle kindla pöörde. Tegin raadios reklaami, et kutsume poisse uude koori ja panin kuulutusi ka ajalehtedesse. Ja kujutage ette, kohale tuli palju poisse, ja mis kõige tähtsam – nad olid erakordselt musikaalsed lapsed! Koori esimene nimi oli Tallinna Vanalinna muusikamaja poistekoor. Harjutasime muusikamaja ruumides, kuhu kutsus koori looma Kersti Nigesen, kes oli tol ajal selle kooli direktriss.
Meie uue koori esimesed ülesastumised toimusid Tallinna Püha Vaimu kirikus. See kirikukeskkond oli lastele ja ka mulle endale tohutult hariv ja arendav kogemus. Mõned leidsid tänu sellele muusikale omale eluks tugeva vaimuliku tausta, kuigi neil seda kodust polnud kaasa antud. Näiteks Toivo Tänavsuu on sellest ühes oma artiklis isegi kirjutanud.
Algaastatel laulsime poistekoorina (sopranid, aldid), saatjaks Mari Järvi loodud laste keelpilliorkester, kus mängisid Marius Järvi, Miina Järvi, Liina Sakkos, Andrus Tork, Kalle Volkov. Koori koormeister oli Kadri Hunt.
Sama kooriga käisime Rootsis jõulutuuril ning Soomes Tampere koorifestivalil, kus võitsime kolme kuldpitsatiga diplomi. Esmakordselt anti välja sellel festivalil ka grand prix, mille sai meie koor. Aasta oli siis 1994. Tõnu Kaljuste oli žüriis, tuli pärast võitu minu juurde ja küsis: “Mis vanapoiste koor see sul selline on? Ja miks see nimi nii pikk ja lohisev peab olema?” Pärast muutsin nime lühemaks ja uueks nimeks sai Tallinna Poistekoor.
Mis oli minu jaoks selle Vanalinna muusikamaja perioodi kõige suurem väärtus? Õppisin seal tundma ja esitama vanamuusikat – kuidas laulda gregooriuse koraali või renessanss-vokaalmuusikat.
Gregooriuse koraalid, Palestrina ja Orlando di Lasso – see varajase muusika repertuaar on ju tõeliselt imeline ja puhas.
See on fantastiline repertuaar! Muusikamajas oli meil erakordne kuju ja erudiit Taivo Niitvägi. Tema näitas meile, kuidas sellist muusikat laulma peab ja mina kuulasin tema nõuandeid, kõrv kikkis. Õppisin tohutult palju ka tema koori kuulates. Sain sealt teise kõrghariduse lisaks. See oli minu elus ülipõnev ja tänuväärne aeg.
Ja kes seal kooris meil kõik laulsid? Näiteks algusaastatel Varro Vooglaid, Erik Lääne, Toivo Tänavsuu, Georg Gurjev, Ott Karp, Priit Roosimägi, Vambola Krigul jt – suurepärane seltskond poisse.
Käisime selle poistekooriga Saksamaal turneedel. Meil olid spetsiaalsed esinemisvormid – talaarid ja valged kraed, täiesti selline traditsiooniline katoliku kiriku rüü. Kirikuõpetajad panid meile täpselt paika, mis osas me laulma peame ja esitasime seal suurepäraselt gregooriuse koraale. Poistele sobis see muusika ülihästi ja kõlas kirikuvõlvide all imeliselt.
Mis on kooridega töötades olnud teie lemmikteosed, eriti just poistekooridega?
Mulle on sobinud poistekooriga mitmed Ave Mariad, Arcadelti, Caccini “Ave Mariad”. Andsime Ave Mariadest plaadigi välja. Siis Pärdi “Vater Unser”. Meile on väga sobinud paljud Sisaski teosed, Kreegi vaimulikud rahvaviisid.
Väga põnev on olnud teha erinevaid suurvorme, neid on olnud palju: Andres Mustoneniga Bachi Johannese passioon, Neeme Järviga Tobiase “Joonase lähetamine” ja Artur Kapi “Hiiob”, Beethoveni Fantaasia c-moll klaverile, koorile ja orkestrile, Mozarti “Kroonimismissa”, Saint-Saënsi “Jõuluoratoorium” ja Honeggeri “Jõulukantaat” Arvo Volmeriga, Aleksandr Knaifeli vaimulik suurteos “Kaheksas peatükk” ja keskaegne liturgiline draama “Herodese mäng” Andres Mustoneniga.
Aga ühel hetkel saabub see paratamatu periood, mil poistel algab häälemurre. Kuidas see aeg ületada?
Kui tuli häälemurde aeg, ei tahtnud poisid koorilaulust loobuda ja tulid minu juurde sooviga hakata laulma tagareas madalamaid hääli: tenorit ja bassi.
Nii me muutsimegi koori struktuuri ja lõime klassikalise segakoori koosseisu, kus on sopran, alt, tenor ja bass. Poiste hääled tegid sellest unikaalse kõlaga koori.
Mida te kooriga töötades oluliseks peate?
Mul on enda jaoks selge ettekujutus sellest, mis on hea ja kuidas üks koor peaks kõlama igal pool, nii kontserdil kui ka konkurssidel. Ma olen väga enesekriitiline. Kui mu koor ei kõla loogiliselt ja harmooniliselt, siis see häirib mind väga. Muusikas peab alati hing sees olema, mitte lihtsalt kuiv nootide maha laulmine. Lauljad peavad jäägitult laulu sisse minema, sest ainult siis tekib sünergia, dünaamiline plaan ja kõik loksub paika. Lavale minnes pead naeratama ja särama – olema nagu põlev küünal koori ees. Pärast kodus omaette võid olla nagu kustunud küünal, aga lavale minnes peavad kõik andma endast parima, sest inimesed on tulnud kuulama ja muusikat nautima.
Praegu teeb mulle muret, et 21. koolil ei ole enam sellist muusika süvaõpet nagu varem. Me küll võtame lapsi katsetega vastu, aga me ei vali neid üle terve linna, vaid võtame oma piirkonna lapsi, kes tahavad muusikaklassi tulla. Pooled neist peavad viisi, osa on sellised toel lauljad ja mõnele valmistab nootidele pihta saamine raskusi. Aastaid tagasi oli mul poistekoor, kuhu sain lapsi valida üle terve linna. Nüüd aga kui seda valikut on palju vähem, on raskem ka suurvorme laulda. Samal ajal on meil inglise keele klass, kuhu valitakse lapsi katsetega üle terve linna ja sinna tuleb kokku hoopis teine seltskond.
III klassis on meil muusikat kolm korda nädalas – tavakoolis on kaks korda. Aga alates IV kuni VII klassini on muusikat kaks korda nädalas. Ainult V klassis läheb tavaklassidel muusika ühe korra peale nädalas, meil jääb kahe peale. VIII ja IX on meil aga muusikatunde vaid üks kord nädalas, täpselt nii nagu kõikidel tavakoolidel.
Te olete nüüd nii palju tegelenud poistega. Kas see pole mitte keeruline seltskond? Kooliklassiski on ju ikka poisid need rüblikud ja pahandusetegijad?
Poisid on tegelikult väga õrna hingega, õrnemad kui tüdrukud. Kui neil on raske, nad on mulle ka usaldanud oma muresid. Räägime omavahel ja see alati aitab edasi. Väiksematel poistel tuleb vahel laululaagris koduigatsus. Üks poiss oli seal nii kurb, küsisin milles asi – tal on koduigatsus. Küsisin, kas kallistus aitaks? Esmalt noogutas ja siis kallistasime kõvasti ja kaua. Vahel õhtul lugesin ka neile muinasjuttu – kuulasid heameelega.
See on ikka suur energia, mis peab lastega olema ja samuti vastutus.
Muidugi peab kogu aeg valvas olema, aga lapsi saab ka usaldada. Võõras linnas räägid poistele kõik ära: kuidas minna, plaanid kätte, kella tuleb tunda, väiksemad lähevad suurematega. Kui olime organist Andres Uiboga kontsertreisil Tokyos Jaapanis ütles ta: “Näen, et poisid on elektroonikapoes. Küsin, kas oskate minna, eksite veel ära? Nemad et – ei eksi, teame kuidas minna. Ja kõik tulid täpselt õigeks ajaks sinna, kuhu pidid tulema.”
Distsipliin on poistega samuti väga oluline. Proovi hilinemist ei saa lubada, kui, siis ainult kindlatel põhjustel, mis on eelnevalt teada antud. Üks tuleb 3 minutit hiljem, teine 5 minutit, see segab keskendumist. Distsipliin väljendub ka lavalises käitumises. Koori poisid juba teavad, kuidas olla, kuidas käituda. Neil on see harjumuspäraselt juba olemas. Koori korrasolekut näitab ka just lavaline käitumine. Mõni koor tuleb lavale, lapsed itsitavad, nihelevad. See peegeldab töökeskkonda juba prooviruumides.
Vahel küsin poistelt, et kas ma olen liiga kuri. Nad raputavad pead ja ütlevad, “ei, ei, aga nõudlik küll”. Hea, et nad seda erinevust tajuvad.
Keskendumise osas: meie elu on närviline ja koolis on palju ATH diagnoosiga lapsi.
Kindlasti neid nn ATH lapsi on igal ajal olnud. Mõni aeg tagasi öeldi: hüperaktiivne. Kui mina õppisin, siis selliseid asju ei olnud. Meie ajal olid isiksuse tüübid: koleerik, sangviinik, melanhoolik, flegmaatik.
Aga selliseid ATH tunnustega lapsi on kahjuks tõesti palju. Üheks tõsiseks põhjuseks on liigne ja piiramatu mobiili kasutamine, millest on tekkinud nutisõltuvus.
Te olete koolielu näinud erinevatel aegadel. Kas praegu on eriti raske aeg?
Ma ei ütleks nii. Nutitelefonid minu õppetööd ei sega, sest need jäetakse koolikotti või pannakse ruumis oleva kapi peale. Selline on minu kord. Mulle väga meeldib koolis töötada. Võiksin ju ammu ära tulla, aga mind kohe kutsub sinna ja tahan õpilastega koos olla. Ilmselt olen ka aeg-ajalt lapsemeelne, mis on ju iseenesest tore. Aga ma tunnen, et nad hoiavad mind ka. Kindlasti on ka lapsi, kellele ma ei sobi. Ma olen piisavalt otsekohene, aga mitte kunagi pahatahtlik.
Kui öeldakse, et kõik lapsed on võimalik laulma panna, siis sellega ma päriselt ei nõustu. Piltlikult öeldes võib ka karu tantsima panna. Aga sa lähed vaatama balletti, mitte karutantsu, kui see ei ole just tsirkus.
Arenguks võib tegelda igasuguste asjadega, aga lõpuks tuleks leida endas just see külg, mis pakub sulle inspiratsiooni, milles suudad nii ennast kui teisi rõõmustada.
Palju neid aastaid 21. koolis kokku tuleb?
46 aastat – eks seda on palju. 21. kool on olnud hea kool ja hea seltskond. Enamasti olen saanud teha seda, mida olen vajalikuks pidanud. Direktsioonile on see ka sobinud, mis on tegelikult suur asi.
Tuletame meelde, kes on teie käe alt tulnud ja kuhu jõudnud?
Tõesti päris palju, kuna olen juba nii kaua siin ilmas elanud ja seda tööd teinud. (Naerab.) Eesti Filharmoonia Kammerkooris laulavad Kaido Janke – tema oli mul kooris Viljandis. Filharmoonia Kammerkooris laulab ka Toomas Tohert, kes oli minu muusikaklassis Tallinna 21. koolis ja Kaarel Telgmaa alustas Tallinna Vanalinna muusikamaja poistekooris oma lauluteed.
Tallinna 21. kooli lastekooris “Vocal Spirit” on laulnud Meeli Tammu (Meeli Lass), näitleja Evelin Võigemast, dirigent Veronika Portsmuth, Klassikaraadio ajakirjanik Lisete Velt, Luisa Susanna Kütson, laulja ja muusikapedagoog Kelli Uustani.
Tallinna Poistekooris on laulnud muusikud Kalev Kuljus, Uku Suviste, Mikk Saar, Koit Toome, Taavi Hark, Artjom Savitski, Marti Tärn, Joosep Järve, Richard Raun, Karl-Ander Reismann, Oliver Vilu, Kasper Joel Nõgene, Mikk Murdvee jpt.
Endiste õpilastena on kuulsust kogunud fotokunstnik Kaupo Kikkas, ajakirjanik – nüüd aga arst Toivo Tänavsuu, näitleja Evelin Võigemast, režissöör, teletegija ja ajakirjanik Martin Korjus, lavastaja Veiko Tubin, saatejuht ja muusik Karl-Erik Taukar, teletegijad vennad Mihkel ja Markus Robam, heategevusfondi Aitan Lapsi asutaja Eero Nõgene, näitleja Karl Lilje, Mikk Mäe.
Ja vahel juhtub ka, et tuleb juurde keegi soliidne härra ja ütleb: “Lydia, teie mind vist enam ära ei tunne, aga ma laulsin 21. koolis teie käe all. See on mulle eluks nii palju kaasa andnud.”
Kuidas praegu kõigi muude huvide jaoks aega jääb? Kas jõuab ka raamatuid lugeda?
Häid raamatuid on palju ja mul on kodus mitu teost korraga pooleli. Lootsin, et vanemaks saades tekib rohkem vaba aega, aga seda aega ei tule kuskilt. Käin ju endiselt täiskoormusega tööl. Hommikul lähen kooli, kus mul on järjest tunnid – lastekooris “Vocal Spirit” on 60 last ja see nõuab suurt energiat. Siis on üks tund vaba ja hakkab poistekoor, mis lõppeb alles kell kuus õhtul. Kui koju jõuan, siis tahan lihtsalt uudiseid kuulata või vahel telerist mälumänge vaadata. Tohutult tore oli mulle just hiljuti olla teles koos Rasmus Puuriga saates “15 küsimust”, mis on üks mu lemmik. Mul on endiselt üsna kiire reaktsioon ja mälumängudes suutsime koos Rasmusega paljudele küsimustele esimesena õigesti vastata. Vaatan huviga ka OP saadet ja ka Mezzo kanalit. Ma käin palju teatris, Draamateater on praegu mu absoluutne lemmik. Lapselaps Rubiga oleme mitmel korral Estonias käinud balletti, samuti “Pipi Pikksukka” jm lastele huvitavat vaatamas käinud. Samuti käin Linnateatris.
Väga meeldib ka reisida. Sel aastal käisime koos tütar Tevega Dubais. Oli uut ja põnevat. Reise on olnud Nuustakust Nizzani.
Konkursitulemusi
1992
• Tallinna Poistekooriga II koht IX Franz Schuberti nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil Viinis
• Eripreemia Schuberti laulu parima interpretatsiooni eest
1996
• Tallinna Poistekooriga grand prix ja 3 kuldpitsatiga diplom rahvusvahelisel koorikonkursil “Tampereen Sävel” (Soome)
• Parima dirigendi preemia
2004
• Tallinna Poistekooriga grand prix VIII Moskva rahvusvahelisel laste- ja noortekooride festivalil “Moscow Sound”
• Tallinna Poistekooriga SSAA kategoorias I koht
• Tallinna 21. kooli lastekoor “Vocal Spirit” I koht
• Parima dirigendi preemia
2005
• Eesti Lastekooriga I koht Varssavi rahvusvahelisel koorifestivalil noortekooride kategoorias.
• Eripreemia parima rahvalaulu esitamise eest
2015
• Tallinna Poistekooriga grand prix XX Malta rahvusvahelisel koorikonkursil
• I koht vaimulikus kategoorias
2016
• Tallinna 21. kooli lastekooriga “Vocal Spirit” I koht VI lastekooride konkursil Rakveres A-kategoorias
• Eripreemia kohustusliku laulu parima esituse eest
• Parima dirigendi preemia
2026
• 21. kooli lastekooriga “Vocal Spirit” I preemia summa cum laude VIII lastekooride konkursil Tallinnas A-kategoorias
• Eripreemia kohustusliku laulu parima esituse eest
• Parima dirigendi preemia
