Oli aasta 2020 ja kogu maailm ägas koroonaviiruse puhangu käes. Olin just sünnitanud oma kolmanda lapse ja koduse emana oli järsku jube palju aega. Või noh, nii kiputakse tihti arvama. Juhuslikult Facebookis sirvides jäi mulle silma Tartu Ülikooli sissejuhatav veebikursus psühholoogia erialale. Kuna teema huvitas, haarasin võimalusest kinni, registreerisin end ära ja nii hakkasingi tollal neljakuuse tütre kõrvalt psühholoogiateadusega tutvust tegema. Kursuse lõpuks oli selge, et sooviksin psühholoogia valdkonnas õpinguid jätkata. Kuna mul oli juba omandatud magistrikraad EMTAs, oli mul võimalus jätkata psühholoogia eeldusainete programmis, eesmärgiks sisse astuda Tartu Ülikooli psühholoogia magistriprogrammi.
Öeldakse, et kui midagi väga soovid, siis võib juhtuda, et saadki seda, millest unistanud oled. Minul igal juhul õnnestus 2023. aastal edukalt ülikooli astuda, valitud suunaks spordi- ja soorituspsühholoogia. Valiku langetamisel oli oluliseks kaalukeeleks minu muusiku ja õpetaja elukutse ning varem läbitud soorituspsühholoogia lühikursused spordipsühholoog Aave Hannuse juhendamisel. Jah, ma tean, et suurema osa inimeste jaoks ei seostu spordi- ja soorituspsühholoogia esimese asjana kohe muusikaga. Spordist saavad kõik aru, aga mis see sooritus seal juures veel on ja mis on sellel kõigel pistmist muusikaga? Selgitusena võiks kõlada järgnev: spordi- ja soorituspsühholoogias märgib sooritus inimese võimekuse ja oskuste praktilist avaldumist konkreetses tegevuses. Enamasti leiab see aset pingeolukorras või kindlate hindamiskriteeriumite järgi, nagu seda on konkursid, eksamid, võistlused jne.
Ehk lihtsamalt öeldes: kui spordipsühholoogia keskendub spetsiifiliselt sportlaste psühholoogilisele ettevalmistusele, siis soorituspsühholoogia laiendab neid psühholoogilisi oskusi kõigile valdkondadele, kus tegevuse tulemus sõltub sellest, kui edukalt ja täpselt suudetakse õpitut konkreetsel ajahetkel realiseerida. Olgu nendeks valdkondadeks siis näiteks kirurgia, muusika, lavakunst, tantsimine, lennundus, juhtimine, riigikaitse jne. Ühesõnaga kõik, kelle töö lõpptulemuse kvaliteedis omab psühholoogiline vastupidavus väga suurt tähtsust, nagu see on ka muusikas.
Usun, et enamik muusikuid on ühel või teisel hetkel kokku puutunud esinemist saatva kõikehaarava ärevusega: süda peksab, käed higistavad, lihased on jäigad, peas valitsemas negatiivsete mõtete virvarr, mis sunnib endas kahtlema. Ei ole kuigi meeldiv tunne, võin omast kogemusest väita. Esimese asjana seostub paljudele spordi- ja soorituspsühholoogia valdkonnaga just esinemisärevus ja sellega hakkama saamine. Tõesti, üks suur osa sellest tegelebki praktiliste psühholoogiliste oskuste õpetamisega sooritajatele. Nendeks oskusteks on eesmärkide seadmine, sooritust abistava sisekõne juhtimine, kujutlustreening – oluline näiteks taastusravi korral, aga ka esinemisteks/võistlusteks valmistumisel. Samuti õpetab spordi- ja soorituspsühholoogia oskusi, mis aitavad sooritajal saavutada tema tegevusele sobivat energia- või lõõgastustaset. Veel õpitakse, kuidas suunata oma tähelepanu soorituse edukaks läbiviimiseks vajalikele aspektidele, samal ajal ignoreerides kõike seda, mis võiks soorituse õnnestumist segada, näiteks publik saalis, peas tiirlevad negatiivsed mõtted jne – kõik potentsiaalsed ärevuse suurendajad. Väga oluline on soorituse seisukohalt ka enesetõhususe arendamine, mis lihtsamalt öeldes tähendab usku oma võimekusse antud ülesandega edukalt hakkama saada. Ja muidugi ääretult olulised oskused iga sooritaja puhul on suutlikkus oma emotsioone reguleerida ning vaimne paindlikkus ehk võime kiiresti muutuvate oludega kohaneda ja hakkama saada.
Kirjeldatud oskused on mõistagi ainult üks osa kogu spordi- ja soorituspsühholoogia valdkonnast. Väga suur osa praktilisest spordi- ja soorituspsühholoogiast tegeleb optimaalse soorituskeskkonna suhtes oluliste kriteeriumite märkamise ja nende õpetamisega treeneritele, õpetajatele, tippjuhtidele jne. Lisaks praktilisele poolele hõlmab suure osa spordi- ja soorituspsühholoogia valdkonnast ka teadustöö – psühholoog kui teadlane/praktik.
Olen jõudnud oma õpingutega lõpusirgele, jäänud on veel ainult magistritöö kaitsta. Viskasin just pilgu peale õpinguaastate jooksul läbitud ainetele ja see nimistu on muljetavaldav, alates kognitiivsest psühholoogiast kuni emotsioonide ja motivatsiooni psühhobioloogiani, sinna vahele veel sotsiaalpsühholoogia, käitumise neurobioloogia, arengupsühholoogia jne. Ja need ääretult inspireerivad eeskujud, kellega aastate jooksul kokku puutusin, nagu Jüri Allik, Andero Uusberg, Aave Hannus, Tiia Tulviste, Kaia Kastepõld-Tõrs, Rene Mõttus, Talis Bachmann – kõik oma ala absoluutsed tipud ja sealjuures lihtsalt suurepärased õppejõud.
Kindlasti ei lõpe minu õpingute teekond hetkel, kui ülikooli uks mu järel sulgub. Endiselt on veel palju õppida, lähimaks eesmärgiks on läbida ACT teraapiakoolkonna väljaõpe (acceptance and commitment therapy ehk aktsepteerimise ja pühendumise teraapia), mis on andnud muuhulgas paljutõotavaid tulemusi nii muusikute kui ka sportlaste puhul.
Olen mõelnud, mis mind kannustas sellist teekonda ette võtma, sest kindlasti pole see olnud lihtne. Suurimaks motivaatoriks on ikkagi olnud õpitav valdkond ise, olen saanud juurde väga palju teadmisi, mida juba oma töös kasutan ja mida õpetan jõudumööda ka teistele. See on käegakatsutav praktiline väärtus. Iga uue asja õppimine võimaldab end proovile panna, tunda, et oled võimeline hakkama saama ka siis, kui on keeruline, ja sellega suurendada vaimset vastupidavust. Ja minu meelest on väga oluline õppida nägema ka seda, et lisaks oma armsaks saanud muusikavaldkonnale on maailmas veel nii palju põnevat ja huvitavat, millest soovin osa saada.
