Silmapaistev loominguline aasta, mida tähistas kahe olulise sümfooniaorkestriteose esiettekanne ning kõrgetasemelised koostööd Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ning Eesti Festivaliorkestriga
“Eks ma püüan kirjutada teoseid, mida ise tahaksin kuulata. Mulle meeldivad sellised pikad minekud ja olen ikka üllatunud, et tihti on see esitajatele päris suur katsumus neid minekuid välja vedada. Just see, et ongi mitu lehekülge minna, pead seda vedama ja vedama – tehniliselt see ei pruugigi olla nii keerukas, aga psühholoogiliselt on päris raske. Aga õnnestumise korral just see vedamine ongi see, mida ma kuulajana kõige rohkem naudin. Muidugi ei pea see olema ühetaoline, minimalistlik minek, seal võivad toimuda ka muutused, aga oluline on, et jõuad süveneda ja sinna justkui ära kaduda. Võib öelda, et mulle meeldivad kõlamaastikud, mis tekitavad tunde, et sind ei olegi olemas, aga kõige paremas mõttes kaod sinna sisse ära ja lähed sellega kaasa.”
(Iris Oja, “Evelin Seppar: mulle meeldib pidev protsess, et midagi kogu aeg muutub, kasvab ja areneb”. Muusika, nr 7 2026)
