Silmapaistev tegevus solisti, ansamblisti, orkestrandi ja pedagoogina
“Kummaline, et mida vanemaks saad, seda enam leiad oma mängust neid külgi, mis on jäänud välja arendamata ja oled õnnelik, et lõpuks oled need üles leidnud. Olen tõdenud, et täna harjutan taas sama palju kui konservatooriumiõpingute päevil. See on tore. See on elu osa. Keegi pole kunagi valmis mängija. Oleme pidevalt teel.
Olen nõus ütlemisega, et anne kujuneb välja ainult sellises ühiskonnas, kus seda ande väljakujunemist väärtustatakse. See asetab meie väikesele ühiskonnale suured väljakutsed ja kui tahame olla terviklik riik ja ühiskond, siis peame selle nimel palju pingutama. Kui mingi sektor jääb tagamata, siis lõigatakse ära võimalus annetele selles vallas areneda. Kui sümfooniaorkestreid ei ole, siis kindlasti ei hakka lapsed õppima viiulit-tšellot jne. Vanemate toetus laste pillimängu õppimisel sõltub samuti ühiskondlikust väärtustamisest. Tegelikult on kõik ühiskonnas seotud. Kultuur on ühiskondlik küsimus.”
(Kristel Üksvärav, “Peeter Sarapuu: Muusik olemine on elu osa”. EMTA ajaleht Hääle Kandja, november 2016)
