Käesoleval aastal jõuab lõpule pretsedenditu projekt Eesti kultuuriloos – 33 köitest koosneva Eduard Tubina kogutud teoste (ETW – The Works of Eduard Tubin) väljaandmine. Kuigi mõttetöö nii mastaapse ettevõtmise ellukutsumiseks algas juba 1990-ndatel, võib selle alguspunktiks lugeda Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu asutamist Tartus aastal 2000, mis seadis eesmärgiks ETW väljaandmise. See eesmärk on nüüdseks täidetud.
Esmapilgul pika ajavahemikuna tunduda võiv veerandsada aastat ei ole võrdluses sarnaste projektidega erandlik. Näiteks alustas Bärenreiteri kirjastus Beethoveni üheksa sümfoonia Urtext-väljaande ettevalmistusi 1984. aastal ning trükist ilmusid teosed aastatel 1997–2000.
Pilguheit ETW valmimisele peab algama inimestest, kes seisid selle ettevõtmise lätetel – Tubina ühingust, õigemini selle eelkäijatest. Vajadust helilooja loomingut tutvustava, teoste kirjastamist ja levikut toetava organisatsiooni järele tunnetasid mitmed eelnevad põlvkonnad juba helilooja eluajal. Nii moodustati esimene Tubin Society, mille juhatusse kuulusid Heinrich Laretei, Hanno Kompus, August Mälk, Olav Roots ja Harri Kiisk, 1949. aastal Stockholmis. Vaatamata suurtele plaanidele soikus ühingu tegevus rahastuse puudusel peatselt. Oluliselt kaugemale jõudis 1982. aastal New Yorgi Eesti Majas asuva Abistamiskomitee juurde loodud Tubina Fond. Tänu väliseestlaste annetustele õnnestus koguda Tubina orkestriteoste salvestamiseks vajalik summa ning Neeme Järvi juhatusel sai projekt teoks, misjärel ka see organisatsioon oma tegevuse lõpetas.
Seni kõige ambitsioonikam ja kaugelevaatavam plaan Tubina pärandi kindlustamiseks kogutud teoste väljaandmise kujul oli väsimatul visionääril Vardo Rumessenil. Niivõrd keerulise ja suuremahulise projekti elluviimiseks tuli ületada mitmeid probleeme: leida vastused õiguslikele küsimustele ning tagada tegevuste elluviimiseks vajaminev pikaajaline, katkematu rahastus. Tubina loomingu esitamise õigused kuulusid siis, ja kuuluvad ka praegu, kirjastusele Gehrmans. Kuid ei kirjastus ega ka Rootsi riiklikud asutused olnud valmis kogutud teoste väljaandmist rahastama.
ETW sai teoks ainult tänu Eesti riigi toele, mis õnnestus kindlustada Rumesseni tegutsemisega. Põhimõttelise nõusoleku suurprojekti läbiviimiseks andis 2000. aastal tollane peaminister Mart Laar. See oli tõeliselt aateline otsus – olla eesti kultuuri vaatest tähtsa projekti ainurahastaja, teades, et tulu teoste esitusõigusest riiki otseselt tagasi ei jõua. Olukorra ilmestamiseks ei ole liigne ära tuua Rootsi ja Eesti SKP võrdlus aastal 2000: vastavalt 253 ja 6 miljardit eurot. Rahastusotsusega võeti sisuliselt Tubin Eestis poliitilisel tasandil omaks. Rootsi poole eemalejäämine kinnistab paratamatult helilooja pool sajandit varem öeldud sõnu: “Siinne [Rootsi] muusikaelu käib oma rada, mul sääl sees kohta pole.”[1]
Muusikateoste kirjastamine on keeruline ja mitmetahuline tegevus – käsikirjaliste algallikate uuring, võrdlused varasemate väljaannetega (nende olemasolul), noodigraafika vormistamine, korrektuurid ja kommentaarid nõuavad järjepidevat süvenemist. Tervikväljaande varasemat kogemust, millele toetuda, Eestis Tubina kogutud teostega alustades ei olnud, kuid olemas olid arusaam ettevõtmise vajalikkusest, tööd teha soovivad tegijad ning vahendid vajamineva elluviimiseks.
Tänu kultuuriministeeriumi rahastusele on tänaseks 26 aasta vältel järjepidevalt toimunud suur töö Tubina 123 lõpetatud teose avaldamisel kirjastuse Gehrmans vahendusel. 2015. aastani oli ETW peatoimetajaks Vardo Rumessen, pärast tema surma viis alustatu lõpule Kerri Kotta. Lisaks on igal köitel olnud eraldi toimetaja, kelle kanda jäi vahetu töö nooditekstiga ning eessõna kirjutamine. Tänu Mart Humala, Margus Pärtlase, Reet Marttila, Edward Jurkowski, Sigrid Kuulmanni ja Lauri Sirbi põhjalikule tööle on Tubina loomingul tänaseks esinduslik ja, mis peamine, praktikas kasutatav koguväljaanne. Interpreedi vaatest on suure väärtusega köidete eessõnad, mis sisaldavad lisaks teoste saamisloole sageli ka vormianalüütilist kokkuvõtet. Toimetajate ja korrektorite kõrval on kogu ETW noodigraafika vormistamisega hiiglasliku töö ära teinud Valdo Preema.
Paradoksaalselt sattus ETW väljaandmine ajale, mil muusikaturul rullus lahti vanade meistrite loomingu allikakriitilise (critical edition) kirjastamise buum, millega ka ETW-l tuli oma ettevõtmist alustades suhestuda. Viimastel aastakümnetel ilmunud uued väljaanded Sibeliuse, Brahmsi, Schumanni, Beethoveni (Breitkopf & Härtel), Mendelssohni (Bärenreiter), Mahleri (Universal Edition), Donizetti (Ricordi), Wagneri (Schott) ja paljude teiste autorite teostest tekitasid vajaduse ETW olemuse ja paljude nüansside mõtestamiseks antud kontekstis. Tagantjärele tarkusena võib tõdeda, et õnneks ei seadnud toimetuskolleegium enesele ülesandeks välja anda ETW critical edition’i. Oma olemuselt kujunes ETW kahtlemata allikakriitiliseks trükiseks, kuid ilma vastava pretensioonita.
Igal medalil on kaks külge: 1950-ndatel algas Bärenreiteri Urtext-sarjaga vanemate väljaannete toimetajapoolsete lisanduste tänuväärne eemaldustöö. Nüüdseks on see lähenemine sageli võtnud hüpertrofeerunud vormi – väljaanded ei sea prioriteediks mitte nooditeksti selgust, vaid väidetavat originaalitruudust. Selle tulemusel tekib aga esitaja vaatest hulgaliselt lisaprobleeme: sarnase materjali erinev noteerimine, ühtlustamata artikulatsioonivariandid jne raskendavad oluliselt prooviprotsessi. Ei saa jätta mainimata vigu, mis kuitahes mainekate kirjastuste uute väljaannetega kaasnevad. Ühe näitena võib tuua Bärenreiteri Brahmsi sarja (alates aastast 2010), mis pole teostele peale uue, varasemaga võrreldes sageli vähem õnnestunud noodigraafika midagi olulist lisanud. Ega saagi olla, kuna on ju teada, kuivõrd põhjalikult jälgis Brahms ise oma teoste esmatrükkide ettevalmistustöid nt Simrocki kirjastuses.
Lühikesest ekskursist kirjastamise problemaatikasse interpreedi vaatest koorub küsimus: cui bono ehk kellele see kasulik on? Ausalt vastates tuleb tõdeda, et tihti ilmuvad uued väljaanded vaid eesmärgiga kirjastustele tulu teenida. Praktikud-asjatundjad eelistavad sageli vanemaid, end juba töö käigus tõestanud noodikomplekte, mis aga üldjuhul uue versiooni turuletoomisega müügist kaovad.
Sellistest peeglisse vaatamise küsimustest on ETW a priori vaba. Kuigi Tubin arendas oma teisel elupoolel välja professionaalse noodigraafiku kalligraafilise käekirja, ei tuleks tema teoste esitamine käsikirjalistest partiidest täna enam kõne alla. Pealegi ei olnud tema käekiri Eestis elatud aastatel hoolsaimate hulgast – paljude varasemate teoste noodipilti tuleb vaatlejal dešifreerida.
Seega on ilmunud ETW Tubina eriilmelise loomingu tutvustamiseks maailmas hädavajalik. Seda on tehtud puhta südametunnistusega, püüdes oma parima oskuse ja äranägemise järgi luua praktikas kasutatav noodimaterjal. Olles suure osa sellest oma käega läbi proovinud, tuleb ausalt tõdeda, et ETW ei ole veatu. Kuid seda ei ole ka ükski teine, mistahes kirjastuse koguväljaanne. Enim küsitavusi on tulnud ette just varasemate köidete puhul, mille ilmumisest on nüüdseks möödunud kaks aastakümmet. On selge, et 33. köite ilmumisega töö ETWga ei lõpe. Korrektuurid, praktikas esilekerkinud küsimused tuleb meil nooditeksti sisse viia, optimeerides seda sarnaselt interpretatsiooniga korduvettekannete kaudu.
Mis kõige olulisem – ETW on kasutusel. Tänu selle olemasolule kõlavad ainuüksi siinkirjutaja juhatusel algaval hooajal 4. ja 6. sümfoonia Glasgows ja Winterthuris, 7. sümfoonia Oulus, 9. sümfoonia Odenses jne.
Näen ETWs eelmiste põlvkondade kingitust meile ning tunnetan sellega kaasnevat vastutust – loodud on väärtuslik instrument Tubina loomingu tutvustamiseks maailmas. Edasine sõltub sellest, kui veendunult me seda teha suudame.
ETW väljaandmise lõpuleviimine tõstatab küsimuse Rahvusvahelise Tubina Ühingu tulevikust. Kindlasti on meie põlvkonna ülesandeks eelkäijate alustatut edasi viia. Esimese sammuna esitleme ETWd lisaks Tallinnale (festivali “TubIN” kavas 2. oktoobril Estonia kontserdisaalis) ka Glasgows koostöös BBC Šoti sümfooniaorkestriga, mis viib BBC raadiojaamade vahendusel teabe ETWst rahvusvahelise auditooriumini. Tänu Eino Tubina toetusele valmib septembris helilooja veebileht, Jaron Verlag (Saksamaa) annab oktoobri lõpus välja raamatu “Der unerkannte Meister. Der Komponist Eduard Tubin” (“Tundmatu meister. Helilooja Eduard Tubin”), mis on esimene saksakeelne monograafia heliloojast.
Eduard Tubina heliloojaks kujunemisel mängis Heino Eller osa, mida on võimatu üle hinnata. Teeb suurt rõõmu, et samaaegselt ETW lõpuleviimisega on Sten Lassmanni juhtimisel käimas töö Heino Elleri ulatusliku loominguga. Loodan, et tulevikus näevad ilmavalgust Heino Elleri, aga ka tema viimase õpilase Lepo Sumera kogutud teosed. Õigusega välja teenitud hüüdnime “heliloojate maa”, mida kinnistavad tänased noored autorid, kellest mitmed on suurimate rahvusvaheliste kirjastuste nimekirjades, tuleb toestada ka eesti klassika avaldamisega.
[1] Eduard Tubin, “Kirjad I”, 2006, lk 308.
