Sellekevadisel “Jazzkaarel” õnnestus mul kuulata 11 kontserti. Ehkki vaid kolmandik festivali Tallinna põhiprogrammist, andsid ka need etteasted ülevaate sellest, kui vaheldusrikas on tänapäevase jazzi stilistika ning kui erinevad on vahendid ja võimalused end helides väljendada. Kontserdid toimusid kordamööda kahes kohas, Von Krahlis ja Fotografiskas, suuremas saalis nimekamad ja suuremat publikuhuvi tõotavad esinejad ning väiksemas kammerlikuma koega ja sageli ka otsingulisema moega kavad. Muusika ja muusikutega kontakti saavutamiseks on Fotografiska saal vast etemgi: seal on helivõimendusel väiksem roll, ka distants esinejate ja publiku vahel on väiksem ning laval kõlav jõuab kuulajani otsemat teed.
Esimene ja viimane kontsert, mida kuulasin, olid kantud tugevast juurte- ja traditsioonitunnetusest. Eriti käib see Hispaania saksofonisti-laulja Antonio Lizana kohta, kes sõlmib väga haaraval moel kokku jazzi ja flamenko. Tema kirglikult esinenud ansambli olulise ja mõistagi kõige vaatemängulisema liikmena kerkis esile tantsija El Mawi. “Jazzkaare” viimasel päeval esinenud Brasiilia laulja Zé Ibarra stiil on MPB ehk rahvusliku värvinguga popp. Väga tugevatest muusikutest koosnev ansambel esines nauditavalt, aga nii mõnigi kontserdi kauneim hetk saabus siis, kui kõrge kõlava häälega Ibarra laulis oma kitarri saatel üksinda.
Eesti muusika on “Jazzkaarel” igal aastal esil – sünnivad uued koosseisud, kantakse ette uudisteoseid ning esitletakse uusi albumeid. Väga sisukas oli 29. aprilli kava, millest kujunes omamoodi eesti muusika kolmapäev. Esimesel kontserdil esitles kitarrist Johannes Laas meloodilist omaloomingut uuelt plaadilt “Passenger Seat”, kus annab tooni mitme kitarri partiide ja kõlade läbipõimumine. Samuti esitles uut albumit “Songs to Hold You” duo Kadri Voorand – Mihkel Mälgand, kes astus lavale koos ansambliga Puuluup. Selline ühisprojekt on kahtlemata publikumagnet, kuid kontsert mõjus kohati liialt eklektilisena ja Puuluubi koomusk ebavajalikuna. Voorand on oma uut plaati iseloomustanud eriti intiimsena (ja kontserdi intiimsed hetked olidki kõige kaunimad). Kahe muusiku koostöö on tõhus ja detailirohke: Voorand kasutab rohkelt elektroonikat ja mängib klaverit, Mälgand täidab faktuuri sageli bassi funktsioonist väljuva akordisaatega ja elektroonikaga. Oleksin eelistanud kuulata verivärske plaadi programmi vaid nende duo esituses.
Väga nauditav oli kolmapäevane kontsert, kus esines oma 15. sünnipäeva tähistanud Joel Remmeli trio. Loomulikult väga hästi kokku mänginud kolmik nautis tähtpäeva ja kontserti, mis sisaldas palu trio erinevatest perioodidest. Suurepärane oli kahe külalise esinemine. Trio esimene trummar Aleksandra Kremenetski soleeris vibrafonil, mida eesti jazzis peaaegu mitte kunagi ei kuule. Teine külaline, Hans Christian Aavik, musitseeris talle omase kantileeni ja nõtkusega, ka jazzilikke soolosid esitades.
Kaunis oli ka kontsert, kus esitleti uut albumit ja uut koosseisu. Ansambel Itira (Peedu Kass kontrabassil, Villu Talsi mandoliinil, Simone Minn vioolal ja Theodor Sink tšellol) mängis muusikat vastselt plaadilt “New Chapter”, mille üllatavalt mitmekesise repertuaari moodustavad seaded inglise vanamuusikast (Thomas Tallis ja John Eccles), kaks eesti rahvaviisi, töötlus John Taveneri koorilaulust “The Lamb” ning muusika Johann Sebastian Bachi, Raul Söödi, Peedu Kassi ja Taani folkmuusiku Jonas Kongsted Frederikseni sulest. Itira on kindlasti saanud mõjutusi Chris Thile, Yo-Yo Ma ja Edgar Meyeri kuulsalt mandoliini, tšello ja kontrabassi triolt, kes kõrvutab samuti vanamuusikat ja folki. Ka Itira muusikute kogemus jazzi, klassikalise muusika ja rahvamuusika vallas on kvarteti ilmne tugevus, rääkimata sellest, et iga ansambliliige on tipptasemel instrumentalist.
Sol y Sombra on Eesti ansambel, mis väljendab oma armastust Brasiilia ja Argentina vastu. Kvarteti moodustavad kaks juba varem tegutsenud duot. Saksofonisti ja laulja Pille-Rite Rei ning kitarristi Andre Maakeri Duo de Janeiro esitab Brasiilia muusikat, õpingukaaslased Kaspar Uljas (bandoonium) ja Martin-Eero Kõressaar (kontrabass) on keskendunud Argentina tangole. Kvarteti kavas oli palu Brasiiliast (Hermeto Pascoali “Bebê”, Pixinguinha “Carinhoso”) ja Argentinast (Mercedes Sosa lauldud “Alfonsina y el mar”, Dino Saluzzi ja Kaspar Uljase looming). Muusikute tähelepanelik teineteise kuulamine ning kaugete kultuuride tundmine ja tunnetamine oli haarav ja publik võttis kirglikult esitatud emotsionaalse kava soojalt vastu.
Kirke Karja lõi “Jazzkaare” tellimusel uue teose “Odüsseia”, kus segunevad Vana-Kreeka mütoloogia ja Lennart Meri “Hõbevalge”. Ansamblis oli olulisel kohal sopran Annabel Soode. Tema vokaalpartii oli väga tekstimahukas, kuid kuna osa teksti polnud hästi jälgitav (süüdi pigem ansamblifaktuur, mitte lauljatari diktsioon), jäi ka esitatava sisu ja sõnum üpris arusaamatuks. Küll aga pani kuulama Karja klaveri, Teis Semey kitarri ja Giovanni Iacovella trummide pinget kruviv ja hoidev koosmäng.
Trompetist Jason Hunter pühendas kontserdi jazzilegend Miles Davise 100. sünniaastapäevale ning tuli lavale väga tugeva kodumaise koosseisuga, kus andsid eriti tooni saksofonistid Aleksander Paal ja Allan Kaljaste. Kõlasid lood mitmest Davise loome- ja stiiliperioodist, 1950. aastatest kuni Milesi viimaste albumiteni. Kaheksaliikmeline kooslus mängis Ameerika jazzile omase intensiivsusega ning järgis Miles Davise muusika algupärast esteetikat.
Lõpetuseks kahest Von Krahli suurel laval kõlanud kontserdist. Ansambel Kneebody oli oodatud külaline. Grupi peamine “vaatamisväärsus” on Nate Wood, kes mängib samaaegselt basskitarri ja trumme, ilma kumbagi partiid lihtsustamata. Kneebody etteaste oli läbivalt väga intensiivne. Kas selline energeetiline kõrgnivoo innustab või väsitab, on iga kuulaja maitse ja eelistuste küsimus. Õnneks ilmus kavva ka hõredamaid hetki. Intensiivne oli ka saksofonist Donny McCaslini ansambli kontsert, kuid leidlik omalooming, kaunid pillikõlad ja väga mitmekesine süntesaatorite kasutamine muutis laval kõlava muusika üsnagi nauditavaks.
37. korda toimunud “Jazzkaare” kava oli taaskord vaheldusrikas ja pakkus igale kuulajale midagi. “Jazzkaar” on üks neid festivale, mida teavad kõik, ka need, kes sinna kunagi ei satu. Kevadist jazzipidu on märgata meedia- ja linnaruumis, sellest räägitakse, seda oodatakse ja kiidetakse. Põhjusega!
