Üks Eesti vanimaid festivale, eelmisel aastal oma 40 aasta juubelit tähistanud Viljandi vanamuusika festival, tuleb 15.–17. juulil taas uue põneva kavaga. Muuhulgas kõlab seal koos Hortus Musicusega Andres Mustoneni juhatusel meie esitšellisti Marcel Johannes Kitse tehtud tšelloseade Vivaldi “Aastaaegadest” tema virtuoosses esituses. Järgnevas intervjuus räägib ta sellest lähemalt.
17. juulil kõlab esiettekandes sinu Vivaldi “Aastaaegade” tšelloseade. Traditsiooniliselt soleerib selles teoses viiul. Mida uut tšello solistina sellele kaasa toob?
Marcel Johannes Kits: Sellest teosest on minu teada varem ainult üks kord tehtud tšelloseade, mida Eestis esitatud ei ole. Aga mida toob uut? Loomulikult tämbrivahe ja teistmoodi virtuoossuse. Tšello lisab teatud mahlasust ja madalamat tämbrit. Ja virtuoossust on silmanähtavalt rohkem – tšellole on see tehniliselt kõrgpilotaaž.
Seetõttu tegigi Viljandi vanamuusika festival just sulle ettepaneku selline seade luua! Kas eksin, kui väidan, et oled valmis piiril kõndima ja avatud väljakutsetele?
Olen küll inimene, kes on alati väljakutsetele orienteeritud. Rasked ülesanded meeldivad mulle. Ootan väga prooviperioodi Andres Mustoneni ja Hortus Musicusega, seda energiat, mis Mustonenilt tuleb. Hortusega ma ei olegi varem mänginud. Aga alles kontserdil ärkab kuudepikkune töö ellu.
Selle kontserdi teema on ajas mängimine ja ajas rändamine. Lisaks sinu seadele on kavas ka teine samanimeline teos, Leonid Desjatnikovi “Aastaajad”, ning Navitrolla samateemalised maalid. Kokku XVIII, XX ja XXI sajandi pilk aastaaegadele.
See võrdlus on üliäge, see annab kontserdile pool juurde!
Freud on öelnud, et kunst on asendusrahuldus, Remarque jälle, et seal leiad omale üheks õhtuks teise elu. Mida sina tahad publikule anda – asendusrahuldust, üheks õhtuks teist elu või midagi muud?
Mulle on oluline, et muusika oleks elus, sünniks kohapeal. See tähendab, et sisuline pool peaks olema justkui improvisatsiooniline, mis sünnib hetke ajendil spontaanselt, et seda tunneks nii publik kui ka esitaja.
Oled maailma ühe mainekama, Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi laureaat. Millest sõltub konkursil edu?
Konkursil tuleb end võimalikult mitmekülgselt ja kõrgetasemeliselt näidata ja seda mitte ainult tehnika osas, ning maksimaalselt hästi ette valmistuda. Õnne on ka vaja. Mul on konkursil alati olnud eesmärk mängida nii nagu kontserdil. Samas suured erilised isiksused seal nii väga ei passigi. Ivo Pogorelić ei saavutanud Chopini konkursil edu, Lucas Debargue sai Tšaikovski konkursil vaid neljanda koha, kuninganna Elisabethi konkursil üks vene viiuldaja, Dmitri Smirnov, ei saanud finaali, aga ainult temast räägitigi.
Muusikute ringkondades räägitakse su karjäärist Müncheni filharmoonikutes. Miks võtsid vastu seal tšello kontsertmeistri koha?
See tundus õige asi õigel ajal, mida proovida, otsides oma teed. Tegu on fantastilise ja kirgliku orkestriga, mulle tõesti väga meeldib nendega mängida.
See avardab ka võrratult repertuaari tundmist, arendab muusiku ja inimesena, ning lõppude lõpuks muusikaarmastusest ma üldse pilli mängin. Solistlik tšellorepertuaar on siiski kitsas – põhiliselt mängitavaid tšellokontserte on umbes kümme, suuri sonaate Brahmsilt, Beethovenilt, loomulikult üht-teist veel. Aga orkestri repertuaar on muidugi mõõtmatult ulatuslikum – Mahler, Bruckner, Brahms, Schumann, Mozart, Beethoven, Tšaikovski jne. Ja muidugi tuleb kasuks lisaks oma repertuaarile tunda iga helilooja muud loomingut – see tohutult rikastab.
Mis üldse maailma muusikaturul praegu toimub, kui palju võimalusi on silmapaistval noorel solistil?
Keeruliseks on läinud – standard on nii meeletult kõrge ja häid mängijaid on ülimalt palju, nii et konkurents on karm. Võimalusi on muidugi ka palju! Aga need ajad on möödas, kus konkursivõiduga saab suure karjääri. Klassikaline muusika on kahjuks samuti äri ja sotsiaalmeedia maailm kujundab turgu. Loevad muidugi ka inimestevahelised suhted. Näiteks oli mul hiljuti erakordne võimalus Martha Argerichiga kammermuusikat mängida – ta on meie orkestri peadirigendi Lahav Shani hea sõber. Väga oluline on ka see, et artist müüks oma kontserdiga pileteid – kutsutakse ikka seda, kes saali täis toob. Samas ma usun, et tõeline talent leitakse üles ja ta leiab oma tee suurtele lavadele.
Siit küsimus: kas eelistatakse nime või kontseptsiooni, sõnumit, lugu?
Ma arvan, et mõlemad toimivad, mõnikord üks, teinekord teine. Kui rääkida teostest, siis klassika vastu ei saa. Heliloojatest käiakse ikka neid kuulamas, kes sajandeid kuulsust kogunud, ja seda loomulikult põhjusega, nad lihtsalt ongi nii head.
Mulle on alati imponeerinud Paavo Järvi kavad, kus publikumagnetist klassikaga on tihti koos mingi eriline uus teos. Kuhmo festival loob laiale publikule köitvaid kavu, nagu näiteks “Seitse pilku vihmale”. Selle asemel võiks ju panna pealkirjaks “Kammermuusikat Raveli, Schönbergi ja Chopini loomingust”. Kumb müüb paremini?
Ma pole küll kontserdikorralduse ekspert, aga mulle on ka oluline klassika kõrvale pakkuda publikule midagi teistsugust, kas midagi täiesti tundmatut (aga head) või hoopis täiesti uut heliloomingut. Ja võimalusi on oi kui palju. Nii on publikul ka põnev.
Too välja mõned oma parimad festivalikogemused, milliseid võiks ka Eestis olla.
Minu meelest on just kammermuusika festivalid alati väga ägedad. Suurte saalide asemel võiks julgemalt katsetada väiksemate salongiõhtute või alternatiivsete kontserdipaikadega. Ja loomulikult võiks meil tippmuusikuid ja -orkestreid rohkem käia. Tooksin vaimustava näitena George Enescu festivali Rumeenias, kust kuu ajaga käib läbi tohutu hulk maailma tipporkestreid, dirigente ja soliste.
MUBA kursusejuhendajana tuleb mul noortega tihti juttu, millisesse orkestrisse võiks unelmates jõuda. Kuhu soovitad noorel orkestrandil alguses vaadata?
Soovitaksin meie noortel end välismaal täiendada, aga lõpuks vaadata ikkagi ka Eesti poole. Muidugi Saksamaa on orkestrite maa, aga neid on seal ka erineva tasemega. On mõned tipporkestrid väga hea palgaga, aga sinna on väga raske saada.
Eesti orkestrite tase on tugev, parem kui kunagi varem, meil käivad head dirigendid ja solistid. Muidugi on palgad tõsine murekoht, need on praegu paraku absurdselt madalad ja niimoodi edasi minna ei saa. Aga olles kaua elanud Saksamaal, näen seda, kui palju head on Eestis. Muru tundub rohelisem tihti küll teisel pool, aga me võiksime õppida hindama seda, mida meil on. Soovitan otsuseid tehes end väga täpselt kurssi viia konkreetse riigi ja orkestri töötingimustega, elamiskuludega, maksudega jne.
Millised on sinu järgmised ettevõtmised solistina?
Kõigest ei saa veel rääkida, aga Saksamaal tuleb tuur ühe orkestriga ja Balti riikides esineme koos mu õe Katariina Mariaga, esitame Brahmsi topeltkontserti, Kölni filharmoonias mängin Eesti Sinfoniettaga, ja veel on teoksil kaks plaati. Eriliselt hea meel on, et Jüri Reinvere kirjutab Trio ’95-le uudisteose, sellega tulevad kontserdid sügisel. Hans Christian Aaviku ja välismaa noorte solistidega on esinemised, Vivaldi “Aastaaegu” mängin veel novembris Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru, tiheneb koostöö Tallinna Kammerorkestriga.
Kuidas õnnestub ühendada eraelu ja artisti elu? Kas üht või teist saab vahepeal pausile panna?
Eks see on reisiva muusiku suur probleem – pere ja lähisuhted. Mul on olnud selles osas nii õnne kui ebaõnne. Suhet muidugi päris pausile panna ei saa, pigem tuleb vahepeal artistielu pausile panna. Kõige rohkem sõltub inimestest endist, mõni mõistab reisivat elustiili rohkem, mõni vähem.
Areng artistina – millega end hingeliselt toidad, kuidas vaimset tervist hoiad?
Mulle meeldivad klassikalised romaanid – Dostojevski, Hesse, käin näitustel, teatris, kontserdil. Ja elu ise. Olen avastanud keha ja vaimu kooskõla, hakanud ka sporti tegema – jooksma, jõutrenni tegema, kasvõi jalutama. See on tõesti elumuutev. Teadmised on üliolulised. Miks peaks 40-, 50- või 60-aastaselt areng peatuma ja jääma mugavustsooni? Ma küll ei tahaks seda – kogu aeg peab midagi uut ja huvitavat olema.
Mida sa noortele ütleksid? Kooliajal on tihti mentaliteet, et võimalikult palju harjutada ja vähem muid aineid. Sina oled mitmel korral rõhutanud, et artistile annab sisu lugemus ja intellekt.
Tänapäeval mängivad kõik perfektselt, aga loeb see, mida sa muusikaga öelda oskad – sisu, kõla, isiksus. Seda ainult harjutusklassist ei leia. Mõned aastad pärast kooli lõpetamist hakkasin kahetsema seda, mis jäi õppimata. Kuni 25-aastaseni saad kontserte sellepärast, et oled noor talent – mängid kiiresti, puhtalt ja ägedalt. Aga pärast seda saab määravaks, mida sa lugenud ja elus kogenud oled. See hakkab välja tulema sinu muusikas.
