Monika-Evelin Liiviga vestlesime emadepäeva eel, kui Tartu Vanemuises olid just alanud Wagneri “Reini kulla” proovid. Suvel Saaremaa ooperipäevadel jõuab Eestis lavale esimene ooper Wagneri “Nibelungi sõrmuse“ tetraloogiast, mille peaosades on puha Eesti lauljad. Kogu tetraloogia ettekanne on Eesti muusika ajaloos esmakordne. “Sellest tuleb äge asi!” kinnitab Monika-Evelin, kes esineb juulis nii Kuressaares kui kodulinnas Tõrvas. Hiljuti täitus ka tema suur soov – koos VHK keelpilliorkestriga jõudis esiettekandele spetsiaalselt talle kirjutatud eesti helilooja laulutsükkel, Rasmus Puuri “Neli laulu Christina Rossetti sõnadele”.
Kuidas see sulle kirjutatud Rasmus Puuri teos sündis?
Olin juba pikemat aega soovinud laulda uut eesti vokaalmuusikat. Vaatasin mõnda aega ringi sobivat heliloojat otsides, aga ei leidnud kedagi. Ühel päeval aga jõudis Helsingi Aleksandri teatri lavale Rasmus Puuri ooper “Pilvede värvid”. See muusika kõnetas mind nii võimsalt, et teadsin – see on helilooja, kelle muusikat tahaksin laulda!
Kas sul oli ka teema olemas, kui konkreetse soovi esitasid?
Rasmus Puur käis küll mõnda minu etendust ja kontserti kuulamas, aga laulude sisu osas jätsin kõik tema otsustada. Teos, mille ta mulle kirjutas, “Neli laulu Christina Rossetti sõnadele”, käsitleb armastuse, kaotuse ja surelikkuse teemat.
Sinu ampluaa on klassikaline ooper, kas sa nüüdismuusikat ei karda?
Eks nüüdismuusika on ikka keeruline, aga Puuri loomingus võlub mind selle meloodilisus, sisu ja värvid. Hakkasin väga armastama ka tema üht varasemat teost Karl Ristikivi sõnadele, “Et saaks maa ja meri ja rand”, mis samuti VHK orkestriga ettekandele tuli. Alguses tundus, et tahaksin seda laulda madalamas helistikus, ent autor arvas, et siis see kaotab õige värvingu. Mul on nüüd nii hea meel, et ta ikkagi oma soovi läbi surus! Dirigendina on Rasmus Puur hästi rahulik, aga samas emotsionaalne. Peale selle, et ta teab täpselt, mida tahab, oskab ta seda ka arusaadavalt selgitada. Ja milline elamus oli töötada koos VHK orkestriga! Noorte instrumentalistide koha pealt on mul küll süda rahul. Sain mõnega ka veidi suhelda, nad on niivõrd arukad ja musikaalsed noored inimesed.
Sina ise olid ju ka ainult 18-aastane, kui käisid Tõrvas kuulamas ooperit “Porgy ja Bess”.
Mul on see 1998. aasta suvi väga eredalt meeles! Esitasid ERSO, Opera Ebony solistid, Soome filharmoonia koor, dirigeeris Eri Klas. Kujuta ette, et 7000 inimest istus Tõrva linna keskväljakul, igasuguse varjualuse või katuseta. Mäletan, et kui piletid müüki tulid, olin parajasti autokooli sõidutunnis ja sellesama õppeautoga sõitsime infokeskuse ette, kust pileteid sai. Kõik müüdi välja kahe ja poole tunniga! See on senini Eesti suurim klassikalise muusika vabaõhu kontsertettekanne. Ja sel suvel tuleb “Porgy ja Bess” taas – eks vaatame, kui palju rahvast siis seekord tuleb. Igatahes lauljad on vägevad. Lõuna-Aafrika sopran, praegu Berliinis resideeriv Pumeza Matshikiza on minu õpingukaaslane Londoni Covent Gardeni Jette Parkeri artistide programmist. Bariton Luthando Qave töötab praegu Malmö ooperimajas, hiljuti pälvis ta Birgit Nilssoni preemia.
See kõik ootab ees. Aga sul on ka omal selja taga täiesti vapustav aasta, muuhulgas laulsid BBC “Promsil” Puccini ooperis “Õde Angelica”.
Jah, “Proms” oli väga tore, aga olen ka tohutus vaimustuses sellest, et sain esineda Edinburghi festivalil, samuti Puccini “Õde Angelica” koosseisus koos dirigent Antonio Pappanoga. 1947. aastal legendaarse impressaario Ruldolf Bingi idee põhjal sündinud Edinburghi festivali juhib praegu viiulitäht Nicola Benedetti.
Aga jah, mul on olnud sellist kiirreageerijana tegutsemist küll! Siiani on naljakas mõelda eelmise aasta märtsikuu päevale, kui olin rahulikult kodus Helsingis ja sain keskpäeval kõne Londonist – metsosopran on haige, kas saaksid tulla õhtust “Trubaduuri” etendust päästma? Ma õnneks teadsin peast, et kell 14 läheb Finnairi lend. Viskasin ainult klaviiri, öösärgi, hambaharja ja passi kotti ja tormasin hetkega lennujaama. Alguses sain aru, et pean lava kõrvalt laulma ja mõtlesin veel, et huvitav, kas lähen teksades lavale, sest mul polnud midagi kaasas. Aga kohale jõudes lükati mind otse kostüümiproovi. Trepist alla laskudes oli lava tossu täis ja hetkeks mõtlesin, kas ma tõesti hakkan nüüd siin kohe Azucena “Stride la vampa’t” laulma, ilma igasuguse proovita? Korraks tundus, et kas see kõik on ikka päriselt, äkki olen lihtsalt hulluks läinud. Ja siis astusin paar sammu lavasuitsust välja, nägin saali ja publikut, avasin suu ja tundsin, kui hea on laulda! Ma olen ju seda õppinud kogu elu ja õpin siiani. Just siin saan hingata, just seda ma tahan, ma armastan seda saali ja suurepärast orkestrit ja seda, et saan seal laulda just nii, nagu ma tahan, sest kõik kõlab nii hästi! Ja kui kahju, et etendus paari tunni pärast juba otsa saab. Ja järgmisel hetkel mõtlesin juba, missuguse kollase risti peale ma pidingi astuma, et mitte pilvega vastu pead saada. (Naerab.) Pärast etendust tuli ka kuningas lava taha meid tervitama. Ainult pilti ei tohtinud teha, sest ta oli etendusel eraviisiliselt. Ja muide, sellest õhtust tegi BBC veel ka otseülekande raadiosse, aga ma lihtsalt unustasin ära, et mul peamikrofon küljes oli.
Azucenat laulsid ju ka Estonias veel sügisel.
See on ju nii väike saal ja polegi ooperi jaoks mõeldud. Mul on nii kurb, et paljud eestlased polegi iial saanud kuulda, kuidas ooper õiges saalis võib kõlada. Äkki saja aasta pärast ikka saame päris ooperimaja? Ja ega nad mind sinna Estoniasse taha ka. Ortrudi osa Wagneri “Lohengrinis” mulle lubati, aga hiljem ikkagi selgus, et mind pole vaja.
Kas sul üldse oleks selleks kalendris ruumi? Järgmisel kevadel oled ju Ameerikas Metropolitan Operas ja võimalik, et sinust saab esimene eesti naislaulja, kes sel laval laulab.
Jah, maikuu ja pool juunit veedan New Yorgis, sest ma olen “Aidas” Amnerise cover, mis tähendab, et mulle makstakse selle eest, et olen alati valmis vajadusel lavale hüppama. Sellistel puhkudel veedan kogu aja teatris ja vaatan kõik etendused ära. Aga jah, mul pole ju siiamaani isegi agenti. Vahepeal ma otsisin – lootsin, et tema kaudu saab mõnda heasse teatrisse ette laulma. Siis üks agent ütles mulle, et METis polegi ettelaulmisi. Ja siis kuulsin ühe tuttava kaudu, et ikkagi on, saatsin kirja, ja juba järgmisel päeval oli mul kutse postkastis! Nii palju lauljaid jääb oma agendi järel venima – ei usuta endasse piisavalt. Tuleb kolmas ja neljas uks ka üles leida, kui esimene ja teine on kinni löödud! Jah, see on väga raske töö, pead olema palju üksi ja suutma leppida eitavate vastustega. Planeerin kodust elu vahel pool aastat ette, et lapsel oleks juba kõik olemas, kui mina pikalt eemal viibin. Aga ehk need ei-vastused panevadki rohkem pingutama, et omale jälle uusi võimalusi luua.
