Võttes plaadiriiulist Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) ilmunud kauamängiva (LP) “EMA”, mille matt kartongist kaas ja raske vinüülketas sisendavad teatud kaalukat elegantsi, mõtlen, et see on kindlasti osa kuulamiskogemusest. Helklev must plaat, mille olen plaadimängijale asetanud (ja siinkohal ei saa tarvitada sisseütlevat käänet!), hakkab keerlema ja mängija käpp libiseb hääletult esimese rea kohale. Füüsilisel helikandjal on oma diskreetne võlu – ja käesoleval juhul võib öelda ka eesmärk ja asjakohasus –, sest juba plaadikujundusestki (Sven-Erik Stamberg) võib näha, et siin genereeritakse helisid peamiselt nuppude, traatide ja kondensaatorite koosmõjus ja elusas esituses ning plaadi visuaal on kindlalt ankrus kuskil poolsajandi taguses ajas või kaugemalgi.
Heliliselt kuuleme plaadilt üheksat lugu, mis jagunevad ühelt poolt neljaks autorikompositsiooniks ja teisalt nendega seostuvateks vahepaladeks, mis, olgu etteruttavalt öeldud, liimivad kogu helikogemuse omavahel peaaegu eristamatuks ühtlaseks heliribaks. Kõik plaadil kõlavad kompositsioonid on salvestatud ajavahemikul 2017–2022 EMA algse koosseisuga.
Plaat algab sumedalt, otsekui artefakt 1950-ndate alguse musique concrète’i raudvarast ja jätkab nii kuni lõpuni – joondudes ideeliselt klassikalise stuudiokompositsiooni suunal, mil helimaastikke peamiselt raadiostuudiotes animafilmide ja kuuldemängude tarbeks toodeti. Esteetika on siin varane Stockhausen või miks ka mitte idabloki eksperimentalistika. Lõng, mis seob EMA ansambli Eesti nüüdismuusika keskusesse loodud hauntoloogilis-fantastilise analoogstuudioga ’Tallinn 1965’, viib meid kohta, kus helitekitajateks on peamiselt siinusgeneraatorid, modulaarsüntesaatorid ja kajamasinad ning selle jäädvustamiseks kasutatakse kilomeetreid linti. Selline tehnoloogiline lähenemine on plaadile jätnud tugeva akustilise jälje, vormides kõiki plaadil kuulda olevaid teoseid, olgu selleks siis Tatjana Kozlova-Johannese ruumiline ja elektroakustiline, füüsiliste helide varjudest täidetud “Aaria” (2021), Ekke Västriku abstraktseid mürasid kokku segav ja nauditavasse heakõlalisse spektraalsusse suubuv “Origami 2” (2019), Taivo Lintsi üleskeeratud mehhaanilise spordisaalina elektrilistesse pallipõntsudesse uppuv “Rhythm Convergence” (2021) või massiivsete lainetena kõrvu uhtuv värvitud müra, mis sunnib keskenduma vaikusele ja heli/valgusspektri nüanssidele Doris Hallmägi teoses “Lighthouse” (2019).
Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel annabki plaadil edasi eelkõige teatavat entusiastlikku eksperimentaalset seisundit, mis ei ole liiga tõsine, ja loob kujutluse ettekande kohalolevast performatiivsusest, on tehtud suure süvenemise ja tähelepanuga nüanssidele, mis pealiskaudsel kuulamisel võivad jääda tähelepanuta, kuid keskendudes sealt välja nõrguvad, mis on nauditava kuulamiskogemuse tunnuseks. Nende kauamängiv on vajalik füüsiline verstapost Eesti eksperimentaalelektroonika fantaasiarikkamas muusikakataloogis.
