Kitarrist ja helilooja Johannes Laas esitleb tänavusel “Jazzkaarel” oma värsket albumit “Passenger Seat”. Mitmekülgse kõlapildiga uus looming märgib muusiku senisel teekonnal pööret: esile on tulnud akustilisem, samas avaram ja julgem helimaailm, sidudes meditatiivse rahu eksperimenteeriva energiaga. Vestlesime enne esitluskontserti Johannesega uue albumi sünnist, tema senisest loometeest ja sisemistest otsingutest, mis tema muusikat kannavad.
Millised tunded valdavad sind enne albumi “Passenger Seat” peatset esiettekannet “Jazzkaarel”?
Eks ikka valdavalt ootusärevus ja elevus. Käesoleva plaadi salvestamisel ma instrumentatsioonis omale piiranguid ei tahtnud panna ja kõlapilt on minu meelest heas mõttes eriilmeline. Leidub nii intiimsemaid palu kui ka fantaasiast lendu lastud helimüür, kus võtsin hoiaku, et more is more.
Olen viimasel ajal oma loomingut esitanud trioga – Robert Rebane bassil ja Martin Petermann trummidel. “Jazzkaarel” esineme suuremas koosseisus, mis võimaldab kõlaliselt ulatuslikumatel lugudel vabamalt ja paremini hingata. Loomingule aitavad oma mänguga kaasa Markus Anthony Eermann (flööt, tenorsaksofon), Markus Nurmsalu (akustiline kitarr) ja Jaanis Kill (elektrikitarr, akustiline kitarr).
Su muusika kirjeldamisel on sageli välja toodud, et see peegeldab lootust ilusse ja rahusse. Millisena seda ise tajud?
Ma olen selle üle viimasel ajal ise ka arutlenud ja jõudsin järeldusele, et võibolla on selle taga klassikalise kitarri taust nooruses ja teismelisena läbitud folgiperiood, millest sai kauneid meloodiaid ammutatud. Ja tahes-tahtmata tunnen, et olen loomult pigem rahulik ja tasakaalukas inimene.
Kui palju oled muusiku ja inimesena oma tegutsemisaastate jooksul muutunud?
Eks vanusega ikka muutub perspektiiv ja nooruslik mässumeelsus asendub oskusega hinnata traditsioone ja ilu.Eriti tunnen, et kui muusikaakadeemias õppides kõnetasid mind rohkem näiteks Marc Ducret, Wayne Krantz, siis nüüd olen taas avastanud Francisco Tárrega, Grant Greeni, Wes Montgomery, Julian Lage’i jt.
Kuidas sa üldse muusikani jõudsid?
Mu vend kuulas Genialiste ja Metallicat ja sealt jäid kuidagi elektrikitarri helid kõrvu. Muusikakool oli Tartus kodust üle tee ja tundus loogiline, et pärast tavakooli võiks käia muusikat õppimas.
Mis on su senise karjääri eredaim hetk või mälestus?
Neid on mitu ja kindlasti kõik kohe meelde ei tule. Tegelikult on ühte raske valida. Võibolla oleks isegi aus nimetada kõigepealt Heino Elleri Muusikakoolis toimunud rütmimuusika osakonna omaloomingukonkurssi ERMO, kus minu kirjutatud lugu sai esikoha. See mälestus just selletõttu, et see oli esimene tunnustus, mis innustas ja julgustas oma lugusid komponeerima ja hiljem ka salvestama.
Sinu debüütalbum “Öö” küpses viis aastat: alates Johannes Laas kvinteti esimesest kontserdist 7. jaanuaril 2016 kuni albumi salvestamiseni veebruaris 2020. Millise muutuse muusika selle ajaga tegi ja mis pani tundma, et album on nüüd valmis?
Ma tunnen, et minu muusika ei saa kunagi otseselt valmis, vaid salvestades toimub see üks pilt või klõps. Esimese plaadi salvestasime live’is Martin Kikase (Ö Stuudio) juures. Debüütalbumil olevaid palu mängisime erinevate inimestega ja ma arvan, et salvestada oleks võinud ka varem. Plaat poleks olnud kuidagi vähem “valmis”, vaid lihtsalt teistsugune.Samas tunnen tagantjärele, et mingid asjad langesid õigesse kohta. Need kolm päeva, mil salvestasime, olid toonase talve ühed külmemad ja lumisemad päevad Tartus ning peagi pärast salvestamist algas maailmas uus aeg – pandeemia ja kõik, mis järgnes …
Milline on albumi “Passenger Seat” loomise ajatelg?
Esimesed lood kirjutasin pandeemia ajal. “Spanish Panic” on kirjutatud, mõeldes sellele, kuidas XX sajandi algul möllas Hispaania gripp.Otseselt ma uue albumiga kohe ühte kindlat esteetikat ja suunda taga ei ajanud. Kirjutasin muusikat ja mingil hetkel taipasin, et oleks aeg pandeemiale ja järgnenud aastatele kriips alla tõmmata ning talletada üks muusikaline periood minu elus.Esimene salvestussessioon Roberti ja Martiniga sai tehtud eelmise aasta jaanuaris ja siis algas loomingu realiseerimise periood. Salvestamine oligi tegelikult hajutatud enam-vähem kogu aasta peale ja albumitäis muusikat täitus omamoodi märkamatult. Mulle kogu protsess väga meeldis.
Mida sümboliseerib pealkiri “Passenger Seat”?
Instrumentaalmuusikas on igal kuulajal suurem võimalus (ja ka kohustus) luua oma side kuulduga. Autorina saan ainult suunata pealkirjadega ja teatud kontekstiga, mille kontserdil kuulajale kaasa annan.Teist albumit kirjutades leidsin end alatihti kõrvaltvaataja/kommenteerija perspektiivist. Näiteks pala “186 km” on minu meelest hea lugu, mida kogeda autos, bussis, rongis istudes ja aknast välja vaadates, eriti millestki mõtlemata, ja lasta silmadel mööduvast erinevaid pilte luua.Ühesõnaga, album on mõeldud justkui kandma kuulajat koos tema enda mõtetega.
Kuidas oma kahte albumit võrdleksid? Millises suunas järgmisena plaanid liikuda?
Kui esimene album sai salvestatud kolme päevaga ja on pigem live plaat, kuhu on paari kohta mõned kitarrirajad lisatud, siis teise albumi puhul võtsin rohkem aega. Tunnen, et kontrast lugude vahel on suurem, kuna ma ei seadnud omale piire instrumentatsiooni ja arranžeeringuga.
Milline su tavapärane loomeprotsess välja näeb?
Olen proovinud erinevalt kirjutada, aga enamik lugusid sünnib meloodiast. Mul on kitarr käes ja mingi tugev emotsioon ja tunne, mis on mind kandnud. Näiteks lool “Light of Spring” oli inspiratsiooniks Alonette’i muusika, mis on kolmkõlaline harmooniasudoku (loodan, et ta ei pahanda, et hetkel nii kirjeldan), või “Morning Meditation” räägib igatsusest, oodates koju oma kõige kallimaid.
Kust ammutad inspiratsiooni? Kes on su suurimad iidolid?
Inspiratsiooni leidub kõikjal. On vaja osata märgata ja inspireeruda. Nagu mainisin, piisab minu jaoks emotsioonist või mõttest, mida ma peamiselt kitarri abiga edasi arendan.Iidolid ajas on vahetunud. Olen kõigile oma õpetajatele – Jaak Sooäärele, Ain Aganile, Oleg Pissarenkole, Tõnu Minale – alt üles vaadanud. Erialaliselt kõnetab mind ehk kõige enam Julian Lage, nii oma mängu kui ka inimeseks olemisega.
Oled esitanud oma loomingut nii kvinteti kui ka trioga. Kumba koosseisu ise eelistad ja miks?
Laval on mugavam ja lihtsam suurema koosseisuga olla, kuna ühel mängijal lasub vähem vastutust, samas seab kvintett ka rohkem piiranguid. Praegu olen võtnud eesmärgiks harjuda trio formaadis mängima. Minu jaoks on see alati olnud natuke ebamugav, kuid usun, et oma nõrkuste ja hirmudega tegelemine arendab ja kasvatab kõige paremini. Loomulikult muudavad head lavapartnerid kogu protsessi palju paremaks!
Oled koostööd teinud väga paljude erinevate (džäss)muusikutega. Kuidas leiad tasakaalu teiste artistidega musitseerimise ja omaloominguga tegelemise vahel?
See on hea küsimus. Teiste muusikute loomingut mängides töötavad minu meelest natuke teised “loomelihased”. Mõnikord on autoril juba kindel funktsioon ja partii välja mõeldud, mis tähendab, et teatud osa loomingulisusest lülitub automaatselt välja. Minu jaoks on see ka täiesti normaalne, sest teenida tuleb muusikat, mitte oma ego. Samas olen täheldanud, et kellegi teise loominguga töötamisel on hoopis värskem perspektiiv, sest ma ei ole nende ideede juures olnud sünnihetkest alates. Teadlikult ma pole tasakaalu üritanud otsida. Oma muusikat asusin salvestama siis, kui sain aru, et selleks oli aega.
Kes on su unistuste koostööpartner?
Kitarri poolelt oleks lahe olla osa näiteks Tom Bukovaci, Julian Lage’i või John Mayeri tegemistest. Lisaks olen alati unistanud kirjutada muusikat filmile – seega koostöö mõne ägeda režissööriga.
Kuidas end vabal ajal maandad? Mis on su hobid?
Ma proovin olla füüsiliselt aktiivne. Käin jalutamas, jõusaalis ja mingil hetkel ka poksimas. Viimane on täiesti mugavustsoonist väljas ja selles mõttes väga lahe kogemus. Lisaks meeldib mulle stand-up-komöödia. See on saatnud mind juba teismeeast alates, kui vend tutvustas Bill Hicksi, George Carlinit, Mitch Hedbergi jt. Proovin käia vaatamas nii kohalikke kui ka välismaiseid koomikuid ning hoian pöialt Ari-Matti käekäigule.
