Soome Rahvusooperis oli 30. jaanuaril Sebastian Fagerlundi (s 1972) ooperi “Morgonstjärnan – Aamutähti” esietendus. Dramaturg Gunilla Hemming kirjutas ooperile libreto Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi samanimelise romaani alusel. Knausgård sai tuntuks tänu oma kuueosalisele autobiograafiliste romaanide sarjale “Min kamp” (“Minu võitlus”), The Wall Street Journal on nimetanud teda üheks XXI sajandi suurimaks kirjanduslikuks sensatsiooniks. “Hommikutäht” ilmus trükist 2020. aastal, autor on seda ise nimetanud “häälte kooriks”, kus on paralleelselt kohal argipäevasus ja monumentaalsus.
Sebastian Fagerlund sai raamatut lugedes tugeva impulsi ja soovis sellest teha ooperi. Nõnda see sündis ja tulemus sai suurepärane. Kõik komponendid: muusika, režii, stsenograafia, kostüümid, grimm, valgus, liikumine on õnnestunud ja terviku teenistuses. Ooperi lavastaja on Soome Rahvusooperi uus kunstiline juht Thomas de Mallet Burgess, kes kutsuti ametisse Inglismaalt. Olles lugenud temaga tehtud usutlusi, võib väita, et ta peab ooperis olulisimaks teatri aspekti. Muusika tuleb selle järel. Selline mõtlemine võib paljudele olla küsitav, kuid see paistab olevat tervikliku ja veenva muusikateatrielamuse eeltingimus. Riskantne ja julge on see kindlasti. Teatrikunst vajab ka riski, muidu ta ei uuene ega kõneta kaasaegseid.
Fagerlundile on see juba teine täispikk ooper. Eelmine, “Sügissonaat” esietendus 2017. aastal, samuti Soome Rahvusooperis. Selle teose aluseks on Ingmar Bergmani film “Sügissonaat”, mille peategelase prototüübiks on teatavasti Bergmani üks abikaasadest, eesti pianist Käbi Laretei. Ka see oli terviklik ja küps lavateos, debüüdi kohta suur õnnestumine. Fagerlundi väljakujunenud helikeel on kaasaegne, kuid ta väldib otseseid dissonantse ning väljendab end noodikirjas rafineeritult. Samas kasutab ta osavalt rütmi, kõlamasse ja pikki toone. Muusika dramaturgia on värvikas ja mitmekihiline. Jõulisus ja õrnus on põimunud, et avada käsiloleva teema kõiki tahke.
Ooper kui muusikateatri žanr eeldab põhjalikku arusaama muusika võimalustest loo jutustamisel, mille kaudu väljenduvad tegelaste emotsioonid ning fataalsed sündmused. Selle abil saab lugu ka nii edasi viia, et ei pea sõna kogu aeg appi võtma. Muusika aitab mõista dialoogi allteksti ja konteksti, mida libreto autor tahab öelda, kuid helilooja käes on n-ö viimane sõna – ta võib nihestada ja võõritada oma soovi kohaselt kõiki jutustatava loo aspekte. Juba ühe helikõrguse muutmine harmoonias võib näiteks helge stseeni muuta kurblik-traagiliseks. Helilooja käes on teose värvikus ja tundejõud, mida tuleb meisterlikult doseerida.
“Hommikutäht” on mahukas ja hektiline romaan. Libretist on valinud sealt kuue inimese lood, mida meile kollaažimeetodil näidatakse. Kokku on tegelasi laval 19 pluss lapsed ja segakoor, koorile on antud suur roll. Kuue inimese seas on muuhulgas erihoolekandeasutuse hooldaja, preestrinna ja kirjandusteaduse professor. Kuulajal pole võimalust samastuda tavapäraselt ühe või kahe tegelasega, kuna lugu näidatakse fragmentidena erinevatest rakurssidest. Tegelased ilmuvad, tegutsevad ja kaovad, nendega hakkavad juhtuma kummastavad sündmused. Täiskasvanud on kui silmaklappidega hobused traavisõidus, kes siplevad kitsalt oma ego probleemides. Pettumus, armastuse ja elumõtte otsingud, katkised suhted lähedastega, eneseupitamine, kõhklused, anomaalsed episoodid ja hallutsinatsioonid – kõik see tuuakse tempokalt vaataja ette. Võtmeteemaks on elu tähendus ja selle käestlibisemine. Uute sündmuste käivitaja paistab olevat eikusagilt ilmunud ere komeedilaadne täht taevas – Hommikutäht –, mis sümboliseerib Kristuse uut tulekut ja samas ka Luciferi märatsemist. Õhus on ökokatastroofi paine, maailmalõpu meeleolu ja muutuste vajadus. See on hoiatuslugu. Etteruttavalt võib öelda, et lõpp on helge, ootusrikas ja lootust sisendav. Ma ei saa üle paralleelist oma ooperiga “Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis puudutab tähe kujutamist ooperi teises pooles. Nimelt projitseeritakse lava tagaossa hiigelsuur valge päikeselaadne pulbitsev täht. Sama kujundit kasutasid Soome lavastaja Vilppu Kiljunen ja kunstnik Iir Hermeliin minu 2022. aastal Vanemuises esietendunud ooperis. Seal oli päike oma loomulikku värvi ja kujutas hiigelsuurena apokalüpsist, mida Jürka oma surma eel külvas. Mõlema lavastuse lavapildis on lisaks veel muutuva pikkusega puutüved.
Lavale oli ehitatud spetsiaalne pöördlava, mis sujuvalt tegelasi sisse-välja sõidutas. Paigad ja olukorrad vaheldusid mängeldes. Lava kohal kõlkus hiiglaslik elektrooniline kellatabloo, mis näitas kõike muud kui aega. See kujund oli ehk veidi üle võlli ja liiga näpuga näitav. Kõik muu laval nähtu aga sulas orgaaniliseks tervikuks. Juba enne etenduse algust olime efektsete vahendite abil paisatud Bergeni lennujaama. Ei mingit aplausi dirigendi sisenemisel, lugu käivitus ilma avamänguta ja rullus põnev-pingelisena kuni vaheajani. Inimesed mu ümber hingasid valjult välja, enne kui püsti tõusid. Lugu oli neid kehaliselt kaasa haaranud. Näiteks stseenis, kus lahkamisel surnu äkitselt ärkab.
Ooper räägib kaasaegsest heaoluühiskonna keskklassist. Argisus muutub sujuvalt eepilisuseks, realism maagiliseks realismiks, mis omakorda suubub nordic noir esteetikasse. Muusika abil on sellist transformatsiooni üsna hõlbus teha, seega on väljendusvahendid igati loo teenistuses. Kõlavärvina olid kummastavad meeleolud loodud kahe waterphone’i nimelise instrumendi abil. Teose dirigent oli Hannu Lintu, kelle käe all kõik kindlalt koos püsis. Ooperi keel on muide rootsi keel. (Mõtted liikusid sujuvalt ka Sibeliusele, kes teadupoolest oli soomerootslane.) Kõik kõlas kvaliteetselt ja lauljad nautisid oma partiisid, kuna need olid rätsepatööna just neile kirjutatud. Sedalaadi ooperis võib juhtuda, et vaataja unustab laulmise akti ära, võtab seda kui loomulikku kõnet. Teisenemist aitas tekitada ka lauljate näitlejameisterlikkus, mis suutis vältida puisust, paatost, kohmakust ja muid nii sageli muusikateatris ette tulevaid stampe ja krampe.
Vaheajal fuajees ringi vaadates peatus pilk fotonäitusel, mis kujutas Soome Rahvusooperi viimase 33 aasta omaproduktsioone – suuri, tõsiseid, algupäraseid oopereid. Soomlased on võtnud oma missiooni tõsiselt, edendades rahvuslikku algupärandit, kusjuures ma ei räägi muusikalidest, operettidest, ballettidest ega lastelavastustest. Lisaks on uus kunstiline juht ellu kutsunud algupäraste kammerooperite loomise, millest olen pikemalt kirjutanud teemakohases artiklis (“Masu ajal toetatakse nüüdisooperite sündi”. Sirp, 15. XI 2024). Nagu näitab “Hommikutäht”, ei tähenda kaasaegsus ilmtingimata häirivat vormi ja sisu. Samas ei maksta ka lõivu odavale meelelahutusele. Saavutatud on mu meelest ideaalilähedane kesktee. Kirsina tordil tuleb käesoleval aastal Soome Rahvusooperis lavale tuliuus ooper Inglismaalt – Mark-Anthony Turnage’i “Festen”. Kas piletid sellele on juba ostetud?
