Tänavune Berliinis peetud muusikaturg IMZ Avant Première suuri üllatusi ei pakkunud, kuigi kohal oli maailma muusikatootjate ja -levitajate paremik ja programm mahukas. Tunda oli ideepuudust, kõikvõimalikud katsed klassikalist muusikat vaatajaile lähemale tuua on juba läbi proovitud. Tühermaad, mahajäetud tehasehooned ja slummid võttekohtadena, road movie’d, staarid kokkamas ja lapsepõlveradadel uitamas – seda kõike on tehtud ja nähtud. Siiski, üks hämmastav pingutus laiemat publikut kõnetada jäi silma, norralaste “Circus Requiem”, milles Verdi “Reekviemi” hingestatud ettekande saatel tegid trikke õhuakrobaadid. Mõte pidi olema trotsida surma ja pühitseda elu, aga kas kuulajad seda niimoodi tunnetasid? Isegi orkestrandid piidlesid dirigendi asemel peade kohal turnivaid köietantsijaid, publikust rääkimata.
Kuigi suurte telekanalite tellimused on vähenenud, eelarved kokku kuivanud, leidub praegugi filmiloojaid, kes odavat populaarsust otsimata lähtuvad oma tõlgendustes ennekõike muusika tähendustest ja sisust ning püüavad selle väärtusi sobivas võtmes avada. Üks neid n-ö vana kooli filmimehi, kes süveneb oma materjali tohutu põhjalikkusega ega muretse liialt filmide müügiedu pärast, on New Yorgis tegutsev Jason Starr. Ta on produtseerinud ja lavastanud üle saja filmi ja telesaate, mida on edastanud PBS, A&E, Bravo, CBC, Deutsche Welle, Kultura, Mezzo TV, 3sat, medici.tv ja paljud avalik-õiguslikud telekanalid üle Euroopa ja Põhja-Ameerika. Kuna mitmed Starri filmid on ühel või teisel viisil seotud ka Eestiga, on põhjust temast siinkohal pikemalt rääkida.
Jason Starri armastus ja kirg on Gustav Mahler, kelle loomingu vahendamisel on ta kaaslasteks paljude ekspertide kõrval olnud Neeme Järvi ja Thomas Hampson. Berliinis esitles Starr oma viimaseid Mahleri-ainelisi filme, nende hulgas värskeim “Cosmic Portal. Mahler’s “Symphony of a Thousand””, mida on nüüdseks näinud ka Eesti filmihuvilised. Ühtekokku on Starri kataloogis seitse Mahleri dokumentaali, lisaks kontserdisalvestused tema olulisematest sümfooniatest ja laulutsüklitest, enamik välja antud ka DVD-del.
Olen Jason Starri tegemisi jälginud sellest ajast peale, kui ta Cannes’i filmiturul oma esimesi Mahleri filme esitles – see oli paarkümmend aastat tagasi. Side Neeme Järviga oli siis juba loodud ja koostööst inspireerituna tuli Jason Starr peagi Eestisse, et salvestada koos ETVga Neeme Järvi 70. sünnipäeva kontsert (2007) ja paar aastat hiljem Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine”. Järgnes kaks suurprojekti ERSOga, kellega koostööd Starr kõrgelt hindab. Mitmed ta filmid leidsid tee ka ETV eetrisse.
Taaskord Berliinis kohtudes saime rääkida nii tema Mahleri-kire tagamaadest, filmide retseptsioonist, koostööst Neeme Järviga ja muidugi ka viimasest, “Tuhande sümfooniat” käsitlevast dokumentaalist.
Miks on just Gustav Mahleri looming teid nii jäägitult köitnud?
Jason Starr: Avastasin Mahleri muusika juba 14-aastaselt, kui kuulsin 1. sümfoonia salvestist. Olin erakordselt elevil vaskpillide kõlast – trompetitelt kostev heli oli terav ja torkiv, meloodiad olid värsked ja köitvad. Seejärel lugesin tema huvist filosoofia vastu. Muusika ja ideede maailma sümbioos ergutas mu kujutlusvõimet, nii uurisin ka ise Schopenhaueri ja Nietzsche filosoofiat ning Mahlerit inspireerinud kirjandust. Mõistsin, et tema muusika kõlab olulise ja sügavana, sest see käsitleb elu suuri küsimusi, mille üle nooruk võib esimest korda mõelda. Pärast 2., 3. ja 4. sümfoonia avastamist leidsin end unenäoliselt teekonnalt universumi kõige müstilisematesse piirkondadesse. See oli nii kaasahaarav! See andis mulle tunde, et kosmos on tohutu vaimne võrgustik, mille osa me kõik oleme. Muusika siirus ja autentsus köitsid mu huvi veelgi enam. Tema muusika tundus nii tark, mitte ainult seetõttu, et see jaatas elu ja tunnistas kannatust selle vajaliku osana, vaid ka oma avatuse tõttu. Vastused olid alati esialgsed, nagu elu. Muusika nõudis minu osalemist, et proovida selle tähendust mõista. Minu teekond ainult süvenes, kui uurisin tema ülejäänud sümfooniaid ja laule.
Mahler, Beethoven ja Wagner inspireerisid mind muusikuks saama, nii läksingi konservatooriumi kompositsiooni õppima. Mul on sügav soov jagada teistega seda, mis mind erutab. Kahekümnendate eluaastate lõpus hakkasin filme tegema. Minu enam kui 100 filmist ja telesaatest kuus dokumentaalfilmi käsitlevad Mahleri konkreetseid sümfooniaid ja laulutsükleid. Neist esimene, “What the Universe Tells Me: Unraveling the Mysteries of Mahler’s Third Symphony” ilmus DVD-l (2004) ja sellest sai tolle aja enim müüdud klassikalise muusika dokumentaalfilm. Üks arvustaja kirjutas, et film “on ilmselt sügavaim, detailseim, aga ka kõige vastutulelikum katse selgitada keerulise kunstiteose sisemist dünaamikat, mis on kunagi ühelegi salvestusmeediumile usaldatud”. Kaks järgnevat filmi, “Of Love, Death and Beyond – Exploring Mahler’s “Resurrection” Symphony” (2011) ja “Everywhere and Forever – Mahler’s “Song of the Earth”” (2015) jõudsid haridus- ja kultuurivõrgustikes ülemaailmse publiku ette. Uuemad filmid, “Mahler’s “Titan”: The Romance, Death and Triumph of a Young Musician” (2019) ja “On Mahler’s “Songs of a Wayfarer”” (2019), valmisid vahetult enne koroonaviiruse puhangut, seega pole neid peale DVD-de seni turustatud. Seda viivitust pikendas töö äsjavalminud filmiga “Cosmic Portal. Exploring Mahler’s “Symphony of a Thousand”” (2025).
Kuidas Mahleri sügavmõtteline filosoofilise sisuga muusika ja seda käsitlevad filmid tänapäeva publikut kõnetavad?
Mahler suri 1911. aastal, olles tuntud pigem dirigendi kui heliloojana. Tema maine hävitati natside poolt tahtlikult. Alles Mahleri 100. sünniaastapäeval (1960) toodi tema muusika taas maailma ette. Nüüd on ta ajaloo üks enim esitatud sümfoniste. Millega seda seletada? Me elame materialistlikus maailmas, kus inimestevaheline suhtlus on sageli pealiskaudne või tehinguline. Mahleri muusika pakub alternatiivi. Publik osaleb vaimses rituaalis, olgu ta sellest ise teadlik või mitte. Ilma publikuta on Mahleri muusika ebatäiuslik. Ta soovib, et tema muusika tõstaks kuulajad kõrgemasse seisundisse. Sfääri, kus nad tunnevad suuremat empaatiat kõigi elusolendite vastu ja sidet kõiksusega. Seepärast on tema muusika ka nii suur – orkestri koosseisu, teoste kestuse, emotsionaalsete äärmuste ja kõikehõlmava maailmavaate poolest.
Kui rääkida filmide vastuvõtust, siis parima elamuse saab kinolinastustel, kus ekraani suurus ja ruumiline heli suudavad filmide dünaamikat kõige paremini edasi anda. Kui ma olen kohal, siis jälgin närviliselt tagareast, kas vaatajad hakkavad rahutuks muutuma või igavlema. Seni tundub, et filmide lummus kannab.
Mis on teie ja Neeme Järvi pikaajalise koostöö saladus?
Võin uhkusega öelda, et Neeme Järvist on saanud nende filmide lahutamatu osa. Ta on dirigeerinud dokumentaalfilme läbivaid kontsertettekandeid peaaegu kõigis minu Mahleri filmides peale ühe. Imetlesin tema musitseerimist juba ammu enne selle tsükli alustamist. Olles tuttav Järvi auhinnatud Mahleri-salvestistega, pöördusin tema poole 2006. aastal, et ta dirigeeriks “Ülestõusmissümfooniat” New Yorgis hoolikalt valitud orkestriga, kuhu kuulusid paljud parimad muusikud New Yorgi filharmooniast, Philadelphia orkestrist, Detroidi ja New Jersey sümfooniaorkestrist. Neeme uskus minu missiooni ja tuli entusiastlikult kaasa. Nii algas see erakordne koostöö meie aja ühe suurima Mahleri dirigendiga. Sellest ajast alates oleme koos filminud mitmeid kontserte Eestis, Šveitsis ja Hollandis.
Mille poolest oli töö “Tuhande sümfooniaga” eelmistest filmidest erinev, millised olid väljakutsed?
Töötasin Mahleri 8. sümfoonia projekti, kontsertfilmi ja dokumentaalfilmi kallal kokku umbes kolm aastat. Kui ta varasemad sümfooniad olid isiklikud pihtimused, katsed omaenda eksistentsi mõtestada, siis 8. sümfooniat kirjeldas helilooja kui kingitust rahvale ja suurt rõõmutoojat.
Üks väljakutse oli ettekande ulatuse ja keerukuse tabamine. Teine oli dokumentaalfilmi narratiivi fookuses hoidmine, sest sümfoonia on muusikaliselt, biograafiliselt, filosoofiliselt, vaimselt ja Mahleri muusikasse seatud keeruka kirjandusliku ideestiku poolest tohutult rikas. Seda on ühe dokumentaalfilmi jaoks peaaegu liiga palju. Erinevalt oma varasematest Mahleri dokumentaalfilmidest lähtusin visuaalse materjali valimisel sümfoonia müstilisest olemusest ja narratiivist, vältides tähenduste liigset konkreetsust ja suunates vaatajat teosega teadlikumalt suhtlema.
Sümfoonia avab värava igavese võimaluse universumisse, milles kõik saavad osaleda lihtsalt häälestudes sellele, mis on juba sügaval nende sees: loovus ja armastus. Mahler ei kartnud oma hinge muusikas paljastada. Ja just tema väga suur ja aval hing tõmbab meid tema kunsti poole, mis mõjub nagu arstim tänapäeva pealiskaudse meediatarbimise maailmas.
