Kristi Allik (s 1952) on eesti pagulaste peres sündinud Kanada helilooja, pianist ja õppejõud. 1975. aastal lõpetas ta heliloomingu alal Toronto Ülikooli, kaitses 1977. aastal Princetoni Ülikoolis magistrikraadi ja 1981. aastal Lõuna-California Ülikoolis doktorikraadi. 1982–1987 oli ta Lääne-Ontario Ülikooli kompositsiooniteooria õppejõud, on 1988. aastast Kanada Queen’s University pedagoog (praegu emeriitprofessor), kus ta on õpetanud heliloomingut, elektroonilist muusikat ja muusikateooriat. Oma varasemas loomingus lähtus ta traditsioonilisemast laadist, seejärel tundis huvi eri stiilide vastu (serialism, minimalism, folkloor, džäss) ning alates 1980ndatest hakkas huvi tundma elektroonilise muusika vastu, kombineerides seda sageli akustiliste instrumentidega. Möödunud aasta Eesti muusika päevade aegu viibis Kristi Allik Eestis, kui Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel (EMA) tõi esiettekandele Alliku EMA-le kirjutatud teose “Unde”.
Olete sündinud Kanadas. Kuidas teie vanemad sinna jõudsid? Milline oli teie kodune keskkond?
Kristi Allik: Mu vanemad olid pärit Pärnust. Nad lahkusid Eestist 1944. aastal, elasid kuni 1951. aastani Rootsis ja tulid siis Torontosse. Mina sündisin Torontos ja eesti keel oli mu esimene keel, minu emakeel. Ma ei rääkinud inglise keelt, kuni olin viis või kuus aastat vana, kui hakkasin koolis käima. Torontos on päris suur eesti kogukond, võibolla 15 000 inimest. Käisin eesti täienduskoolis, võtsin osa paljudest eesti kogukonna üritustest, mu klaveriõpetaja oli eestlane, kõik oli eesti keeles. Ja hiljem käisin metsaülikoolis.1 Minu meelest eesti kogukond toetas ja aitas mind väga palju. Tänu nendele olen saavutanud palju sellest, mida teinud olen.
Mainisite klaveriõpinguid. Aga kuidas tuli otsus minna kompositsiooni õppima?
See juhtus ülikoolis. Mõned palad olin teinud lapsena, aga suurem osa valmis ülikooli ajal. Õppisin Toronto Ülikooli muusikaosakonnas (faculty of music). Algul mõtlesin õppida klaverimängijaks, aga teisel aastal ütles üks minu õpetaja – Oskar Morawetz, kes mind kuidagi väga toetas –, et kuule, sa oled väga andekas, mine õpi heliloomingut. Ja ma hakkasingi. Sel ajal oli Kanadas kompositsiooni erialal väga vähe naisi, see oli päris haruldane asi. Mul oli mitmeid häid õpetajaid, juba nimetatud Oskar Morawetz, siis John Weinzweig ja veel mõned tollal Kanadas tuntud heliloojad.
Tean, et Torontos oli muusikaosakonna juures väga tugev elektroonilise muusika stuudio. Kas olite algusest peale sellega seotud või oli see üks kompositsiooniõpingute osa?
Mul oli stuudioga väga vähe kontakti, kuni viimasel, neljandal kursusel oli üks õppeaine, millega seoses sain seal töötada. Ja siis suvel sain ühe elektronmuusika tellimuse. Siis anti mulle eriline võimalus ja luba seal töötada. See oli ajaloolisem, analoogstuudio, mitte veel digitaalne, ka sisustus oli umbes selline, nagu rajamise2 ajal. Selle alguse juures olid Myron Schaeffer ja Gustav Ciamaga, nemad tegid stuudio loomise juures väga palju tööd. See oli huvitav keskkond. Aga seal ei olnud nii palju võimalusi kui Princetonis, kuhu läksin magistriõpinguteks.
Õppisite ka Lõuna-California Ülikoolis.
Jaa, neil oli samuti väga hea elektroonilise muusika stuudio. Olin seal kolm aastat. Siis tulin tagasi Torontosse ja pärast seda asusin õppejõuna tööle Lääne-Ontario Ülikoolis. Ka neil oli väga hea stuudio, peamiselt digitaalne. Seal sain esimest korda töötada Synclavier-süntesaatoriga3 ja see oli väga huvitav. Käisin mitmeid kordi rahvusvahelistel arvutimuusika konverentsidel ja õppisin sealt veel palju juurde.
Millal see oli?
Umbes 1980. aasta paiku.
See oli siis aeg, kui digitaalne helisüntees hakkas pead tõstma ja elektronmuusika stuudiotesse paigaldati arvuteid. Milline oli olukord USAs, Princetoni ja Lõuna-California Ülikoolis, mis tehnoloogiat neis stuudiotes kasutati?
Princetoni stuudio oli juba siis digitaalne, seal olid kasutusel programmid Music 360 ja Music 4BF, mis olid põhimõtteliselt edasiarendatud fortran’i4 versioonid.
Lõuna-California Ülikoolis oli palju analoogtehnikat, aga digitaalset ka, see oli kombinatsioon neist kahest.
Teie õppejõududest on eesti lugejale vast kõige tuntum nimi Milton Babbitt. Mida te temalt õppisite või kuidas oli tema käest tunde võtta?
Jah, ma olin tema õpilane. Me vestlesime muidugi palju ka minu heliloomingust, aga tal oli palju erihuvisid. Me ei kõnelnud mitte niivõrd digitaalmuusikast kui pigem esteetikast ja üldisest lähenemisest kompositsioonile. Ta oli väga tore ja huvitav inimene, tundis paljusid inimesi ja ta tahtis paljudest neist rääkida. Siis ta oli juba vanem ja tal oli palju muljeid, mida jagada.
Tagasi Kanadas, kutsuti teid kohe õppejõuks ja töötasite mitmes ülikoolis.
Algul olin läänerannikul Victoria Ülikoolis, kus oli väga hea saal ja väga hea, peamiselt jällegi digitaalne stuudio. Äkki see oligi see koht, kus sain esimest korda Synclavier’iga töötada …? Tegin seal palju tööd, see oli väga huvitav. Siis töötasin paar aastat Toronto Ülikoolis ja andsin struktureeritud helisünteesi (structured sound synthesis) ainet. Seejärel siirdusin Lääne-Ontario Ülikooli. Seal kohtasin oma tulevast abikaasat Robert Mulderit ja hakkasime palju koostööd tegema integreeritud meedia alal.
Kas siis umbes 1980ndate keskpaigast töötasite multimeediaga, kus on kombineeritud heli, visuaal ja ilmselt ka video?
Jah. See oli väga huvitav aeg, sest õppisin palju mitte ainult muusika ja helide kohta, vaid ka seda, kuidas nendega liita visuaali ja teatrit ja tantsu ja teisi meediad. Hakkasime kasutama tehnoloogiaid ja tarkvara, mis olid tol ajal võrdlemisi uued, nt Mandala Software5. See oli liigutuste jälgimise tarkvara (motion capture, triggered motions), mida sai siduda helidega. Kasutasime seda süsteemi päris palju, ka elavas ettekandes.
Milliseid helisid see tekitas? Kas seda oli vaja programmeerida või oli helide pool juba selles tarkvaras sees?
Ei, helipoole tegin ise. Mandala töötas Amiga arvutil, sellel oli veel oma muusikatarkvara, mida kasutada helide tekitamiseks, aga kontroll käis läbi Mandala. Tegime teose “Electronic Purgatory”, mis oli paljude meelest huvitav ja läks hästi – saime seda esitada päris paljudes kohtades: Norras, Saksamaal, Austrias.
Üks teine audiovisuaalne installatsioon, mille leidsin, oli “Sky Harp”. Kas ma mäletan õigesti, et ka sellega olete mitmel pool maailmas käinud? Kirjeldage palun, mis töö see oli?
See kasutas ka Mandala tarkvara, aga mitte kontserdiolukorras, vaid installatsioonina. Kasutasime seda nii, et valisime looduses ühe puu, kes oli peategelane. See kiikus tuule käes ja oli meile nagu tantsija või näitleja. Tarkvara jälgis liikumist videokaamera abil. Kui puu läbis teatud tsentrid või punktid, siis ta transleeris selle helideks6.
Millal see töö valmis?
1990. aastatel. Mõnikord tegime seda tantsijatega, mõnikord oli puu või midagi muud loodusest. Esitasime seda Euroopas, Jaapanis, Kanadas – paljudes paikades.
Rääkige palun ka veidi ühest viimasest koostööst Robert Mulderiga – “Viriditas”.
Selle inspiratsiooniks on kaks allikat. Visuaalselt Claude Monet ja tema aiad. Meil omal on üks väike aed ja me mõlemad armastame seda, oleme aednikud, eriti Robert. Ta on pärit Hollandist ja tal on palju teadmisi taimede kohta ja see kuidagi viis meid kokku, inspireeris mõlemat, et Claude Monet’l oli omal ajal väga ilus aed. Ja siis keskajast Hildegard von Bingen. Paljudele seostub ta eelkõige religiooniga, aga meid huvitas tema arusaam taimedest ja loodusest. Seadsin tema luuletusi muusikasse. Õigupoolest “Viriditas” ei ole mitte ainult üks teos, vaid mitu, millel on sama pealkiri. See nimetus pärineb Hildegard von Bingenilt ja tähendab rohelisust, roheliseks tegemist – see ongi peamine põhimõte, mis meid inspireeris. Tegime oma tööst mitu versiooni ja üks on mõeldud vaatamiseks just mobiiltelefonist videona ja seda saab näha Vimeos7. Aga me tahame valmistada ette ka versiooni, mida saaks esitada teatris või kontserdisaalis. Seal on klaverimuusikat, aga ka elektroonilist muusikat. Seal on sees laulu, koori, palju eri sorti muusikat. Ma arvan, et installatsiooni versioonis tuleb vähemalt 12 ekraani ja igaühel on oma juhtimissüsteem. See on niisiis visuaal ja muusika samal ajal. See on meie unistus, et saaksime seda ükskord esitada ka. Aga vaatame, kas see täitub.
Multimeedia ja koostöö Robert Mulderiga on kahtlemata üks väga oluline telg teie loomingus, aga te olete kirjutanud väga paljudes žanrites. Minu mulje on, et enamikus teostest on kasutatud elektroonikat või eelsalvestatud helisid, aga te olete kirjutanud ka akustilist muusikat instrumentidele ja koorile.
Jah, olen kirjutanud koorile, orkestrile, kammeransamblitele, mõned teosed on live-elektroonikaga, st pillid koos elektrooniliste helidega. Olen ka mitu aastat mänginud elektroonilise muusika ansamblites, kus mõned improviseerivad või siis on see improviseerimine ette antud raamides. Ühe sellise koosseisu nimi on LEARK – live electroacoustic research kitchen. See tegutses ajal, kui ma olin Queen’si Ülikoolis.
Tulekski mainida vahele, et olite pikka aega õppejõud Kingstonis Queen’si Ülikoolis. Õpetasite kompositsiooni, elektroonilist muusikat ja muusikateooriat ning olete nüüd selle ülikooli emeriitprofessor.
Jah, olin seal 25 aastat täiskohaga professor, seejärel osakoormusega ning siis emeriitprofessor. Tegelesin seal ka heliloominguga. Neil on ka väga hea elektroonilise muusika stuudio, kus olen teinud palju tööd ja õpetanud palju õpilasi. Tänu Queen’si Ülikoolile olen saavutanud palju.
See on pikk aeg, kui olete noori õpetanud. Kas oskate täheldada mingisugust muutust noorte juures või selles, kuidas elektrooniliste helidega töötatakse?
Kui hakkasin õpetama, oli Lääne-Ontario Ülikoolis veel päris palju analoogstuudio vahendeid ja me õppisime rohkem klassikalisi tehnikaid, heli ja helilaine kohta, klassikalisi lindi töötlemise tehnikaid. Siis tuli sinna Synclavier ja tegevus läks rohkem digitaalse sünteesi poole. Suure muutuse tõi muidugi MIDI8 tulek. See oli mõnes mõttes hea, mõnes võibolla mitte nii hea.
Miks ei olnud hea?
See tegi mingid asjad liiga lihtsaks. Näiteks kui tahad mingeid helisid teha, siis oli liiga kerge kasutada MIDI orkestrit. See tegi inimesed kuidagi laisaks, sest nad ei tahtnud ise neid helisid välja töötada ja selle kaudu õppida. Nad tahtsid lihtsalt kasutada juba olemasolevaid helisid ja teha oma loomingut nendes raamides, selle asemel et ise uurida ja leiutada uusi kõlasid ja helitekstuuri. Ja siis need helid ei olnud enam nii omapärased, vaid olid kõik liialt sarnased, tüüpiline MIDI orkestri kõla.
Kuidas te üritasite selle probleemiga tegelda? Kas püüdsite üliõpilasi suunata rohkem oma helisid leidma, rohkem helisünteesi poole?
See on huvitav küsimus. Mida ma tegin – teine ala, millega olen palju töötanud, on soundscape9. Ja kursuse alguses esimene asi, mida ma tegin selleks, et mitte kasutada helikõrguslikku materjali, noote – andsin ülesande minna ja teha ring ümber ülikooli ning salvestada nii palju helisid kui võimalik. Seejärel pidid nad tegema nimekirja, mis sorti helisid nad kogusid. Soovitasin ka minna Ontario järve äärde ja salvestada vee, kivide hääli, linnulaulu ja mida iganes. Ja siis andsin ülesande luua nendest helidest heliruumid. See viis neid sellest tüüpilisest nootides mõtlemisest välja – kasutada helisid mitte selle järgi, mis nende kõrgus on, vaid mis need helid ise on, milline on nende tekstuur, iseloom.
See aitas palju. Ja siis ma rääkisin struktuurist ja vormist. Paljud tahtsid teha rütmilisi, beat based lugusid, sest see oli tol ajal väga populaarne ja paljud tulid popkultuurist. Nad tulid jutuga, et “oo, ma tahan teha midagi, kus on palju trumme ja kasutada helisid nagu beat box”. Vastasin, et seda ei tohi teha. Ütlesin, et kui te tulevikus tahate tagasi pöörduda, teha popmuusikat ja kasutada trummi, siis see on teie otsustada, aga sellel kursusel katsuge uurida uusi ja omapäraseid helisid, mida te võibolla varem kasutanud ei ole, ja teha hoopis nendega heliloomingut. Ja nad tegidki. Ja siis selleks, et muusikal oleks terviklik struktuur, õppisime muusikalisi vorme, nagu näiteks ka lihtne kolmeosaline ABA, ning seda, kuidas elemendid on omavahel läbi komponeeritud. Ütlesin, et ma ei taha, et te lõpetaksite pala lihtsalt tüüpilise hääbumisega, vaid teosel peab olema algus ja lõpp. Tegelesime selliste üldiste asjadega. Paljud selle kursuse õpilased ei olnud muusikaerialadelt, neil ei olnud muusikalist treeningut: seal oli insenere, loodusteaduse eriala tudengeid. Kuna see oli võrdlemisi tehniline kursus, aga muusikaosakond oli võrdlemisi traditsiooniline, siis see ei huvitanud muusikaerialadelt väga paljusid.
Ansambel LEARK – palun rääkige sellest veidi lähemalt. Mitu mängijat seal oli ja mis pille või tehnikat te kasutasite, milline oli teie lähenemine? Ütlesite, et see oli põhiliselt improviseeritud muusika, aga kuidas te töötasite?
See oli huvitav periood. Algul mõtlesime, et see on rohkem nagu õpilastele, õppetöö raamides. Alguses oli meid kuus, kolm õppejõudu ja kolm edasijõudnumat üliõpilast. Ansambel oli edukas, andsime kontserte, mängisime koos Canadian Electronic Ensemble’iga. See oli väga tore. Siis mõned lõpetasid kooli ja veidi aja pärast oli meid neli. Mõnikord oli meil külalisi, kes mängisid ka, aga neljakesi olles hakkasimegi rohkem improviseerima. Üks meie liikmetest, Mike Cassels, oli džässi taustaga, mina ise tegelikult ka. Robert oli samuti selles grupis ja veel üks noormees, kes oli ka väga huvitatud improviseerimisest. Mõnikord alustasime mingi teemaga, mõnikord lihtsalt hakkasime mängima. Panime paika, et mängime tund aega ja vaatame, mis juhtub, kuidas muusika areneb. See ansambel ei olnud muidugi mitte džäss, vaid meil oli lihtsalt idee, et võtame teema ja improviseerisime sellel, nii et mõtlemise poolest oli see džässile sarnane. Ja see kõlas hästi kokku – olime nii palju aastaid koos mänginud, et see oli peaaegu nagu telepaatia; tead instinktiivselt, mida teine teeb. Kasutasime selliseid programme nagu Max MSP, AudioMulch, kasutasime Csoundi ja mis meil veel oli.
Niisiis tarkvarapõhised instrumendid?
Põhiliselt jah, mõnikord ma ka laulsin ja moduleerisin elektroonikaga oma häält. Vahel kasutasime kitarre, elektrikitarre, mõnikord saksofoni, aga see oli kõik moduleeritud digitaalselt. Nüüd kahjuks enam LEARKi ei ole, mõned aastad tagasi otsustasime lõpetada.
Miks on teid just elektroonika kasutamine huvitanud?
Ma arvan sellepärast, et need helid on omapärased, et saab leiutada helisid, mida tavalisel muusikariistal või ka orkestriga teha ei saa. Samuti on see ka kontseptuaalselt või mõtlemise poolest erinev kui näiteks orkestrile või koorile kirjutades – ma olen vabam. See on mulle tähtis. Teine asi, mis mind huvitab, on nn drone music, mõte, et helis eneses, heli tämbris on muusikaline struktuur. Ja kuidas sa seda siis muudad ja mis sa sellega teed. Näiteks orkestrimuusikas on seda väga raske saavutada. Ma arvan, et see annab mulle rohkem muusikalist kontrolli. Näiteks kui orkester esitab tellimustöö, siis see aeg, mis on võimalik oma muusikat kuulda, on väga väike. Ja teha midagi eksperimentaalselt, mõtelda ja kuulata oma muusikat, pole enamasti võimalik. Prooviaeg on lihtsalt nii lühike, et sul on nii vähe võimalust midagi kontrollida ja muuta. Aga mulle meeldib, kui on kontroll ja saab mitmeid kordi kuulata ja muuta. Muidugi alguses mul ei olnud oma stuudiot, aga ajapikku hakkasid välja tulema instrumendid, mida oli rahaliselt võimalik osta. Esimene, mida ma kasutasin, oli DX710. Tänu sellele sain hakata ehitama oma stuudiot. Ja mul oli võimalik töötada oma stuudios, mis andis juurde palju vabadust.
Mulle väga meeldis teie mõte, et elektrooniliste helidega tegelemine võimaldab teistsugust mõtlemist muusikast. Loodan, et me kuuleme teie muusikat Eestis veel!
1 https://www.metsaulikool.ca/mis-on-mu/
2 Toronto stuudio rajati 1959. a. See oli teine omataoline Põhja-Ameerikas ja avati vaid aasta pärast kuulsat Columbia-Princetoni elektroonilise muusika keskust.
3 Varane digitaalne polüfooniline süntesaator.
4 Fortran – programmeerimiskeel, kasutusel eelkõige teaduslike arvutuste kontekstis.
5 Mandala Virtual Reality System (Vivid Group, Toronto, Kanada – oma ajast ees olnud, mh reaalajas videomanipulatsioone võimaldav tarkvara, arendatud 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Töötas esmalt Amiga arvutitel, hiljem Windowsi operatsioonisüsteemis. https://webarchive.ars.electronica.art/en/archiv_files/19902/E1990b_307.pdf
6 Ontario televisiooni hariduslik saade, kus teosest on juttu: https://www.tvo.org/video/kristi-allik-and-robert-mulder
7 https://vimeo.com/690296274
8 MIDI (Musical Instrument Digital Interface) on digitaalmuusika protokoll. Lihtsustatult öeldes on see nagu digitaalne noodikiri, mis ütleb elektroonilistele muusikaseadmetele (süntesaatoritele, arvutitele), mis nooti kui pikalt ja millise tugevusega mängida ja võimaldab saata muid kontrollivaid parameetreid. MIDI ise ei sisalda heli, ainult juhiseid. Koos MIDI protokolli tulekuga töötati välja nn General MIDI orkester, kus kindlatele kanalitele/programmidele vastavad alati kindlate pillide (sarnased) helid. Viimasele Kristi Allik viitabki.
9 Soundscape (helimaastik) – selle all võib mõelda ümbritseva keskkonna kuuldavat iseloomu. See hõlmab kõiki helisid, mis mingis kohas esinevad (looduse, inimtegevuse, masinate helid) ja seda, kuidas me neid tervikliku pildina tajume.
10 Legendaarne Yamaha süntesaator DX7 tuli välja aastal 1983.
