Kevade hakul sai publik osa Aavik Duo uusimast kontsertprojektist “Roadtrip”. Juba üle kümne aasta koos musitseerinud Aavik Duo: Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Aavik (klaver) on võitnud Eesti publiku südamed mängijate omavahelise sünergia ja detailitäpse pillimänguga, mida toetab kontsertide tugev kontseptuaalne taust.
Kontsert oli jaotatud kaheks selgelt eristuvaks osaks. Esimene pool, “Roadtrip”, pidi olema kindlaks määratud kavaga, kuid muudatustele altid interpreedid tegid sellegipoolest otsuse juhatada õhtu sisse Raveli “Pavaaniga”, mida välja pakutud kavas ei olnud. Nõnda kujunes kontserdi algus hoopis mõtisklevaks ja rahulikuks, lastes kuulajail enne uudsemaid kõlapilte tuttavlike meloodiate saatel muusikasse sisse elada.
Kaasaegse helilooja John Adamsi “Road Movies” viis kohati lausa filmilikku maailma. Teose esimene osa “Relaxed Groove” lõi kujutluspildi teekonnast Ameerika lõputult kulgevatel maanteedel. Matemaatiliselt teineteise peale asetuvad kihid ja polürütmia moodustasid kaleidoskoopilise kõlakoja, kus iga ühildumine kahe instrumendi vahel näis erakordse sündmusena. Igiliikurina toimiv klaver kujundas selge, kuid samas mitmekesise pinnase, kuhu viiul oma meloodiafragmentidega sujuvalt haakus. Teises osas “Meditative”toimus kohalejõudmine, sulandumine staatilisemasse keskkonda. Kontrast eelnevalt kõlanuga tuli hästi esile, tempo aeglustus, meeleolu muutus. Matemaatiline lähenemine küll jäi, kuid avaldus seekord eelkõige meloodias, mitte rütmis. Kolmas ja viimane osa “40% Swing” tõi taaskord meeleoluvahetuse ning heitis pilgu suurlinnamelusse, kus suurt väärtust omavad tempo ja täpsus. Osa vältel kerkis korduvalt pähe mõte: kuidas sellisel kiirusel ja nõnda tiheda nooditeksti puhul üldse omavahel kokku mängida saab? Aga Aavik Duo saab.
Kava teine teos, Raveli viiulisonaat nr 2 on põnev selle poolest, et helilooja on oma impressionistlikku stiili sujuvalt põiminud Ameerika džässi elemente, ehitades silla kahe maailma vahele. Esimene osa Allegretto oli justkui peeglite ja virvenduste maailm. Meloodiad liikusid muusikute vahel käest kätte, põimides romantilisi meloodialiine kummaliste helilaadide ja tehnilis-temperamentsete lõikudega. Teine osa Blues oli juba selgemalt mitme stiili segu, kombineerides viiuli kohati lausa folgilikku mängumaneeri ning mõnuga tõmmatud glissando’sid svingivate klaverimotiividega. Osa olemuslik teatraalsus pakkus silmanähtavat mängurõõmu mõlemale muusikule ja võimaldas helilooja pakutud raamides elutervet veiderdamist. Sonaadi finaal, elav Perpetuum mobile tõi esile Hans Christian Aaviku muljetavaldava tehnilise võimekuse ja täpsuse, mis koos Karolina Aaviku kannustatuse ja energiaga viis kontserdi esimese poole igati efektse lõpuni.
Kontserdi teine pool “Carte blanche” oli üles ehitatud põhimõttel, et eelnevalt kindlaksmääratud kava puudub. Aavik Duo on üha rohkem hakanud oma kontsertidel seda lähenemist rakendama. Kava valimine konkreetsest õhtust ja publikust lähtuvalt jätab ruumi loominguliseks lähenemiseks ning paneb ka interpreetidel endil silmad rohkem särama. Nõnda võib kontserdi kontseptsioon muutuda ka samal päeval või lausa mõni minut enne lavaleminekut. Seekord järgnes vaheajale esimese teosena Eugen Kapi “Eesti tants”, mis oma positiivsete sillerduste ja rahvatantsulike motiividega lõi mängulise õhustiku. Järgnenud Richard Straussi “Morgen” liikus taas mõtisklevamatele radadele. Aavik Duo esituses mõjus teos erakordselt südamlikult, ühendades elegantsi sügavalt läbitunnetatud emotsioonidega.
Kontserdi esiettekanne, Alisson Kruusmaa spetsiaalselt Aavik Duole kirjutatud “New York Variations” haakus suurepäraselt kontserdi Ameerikast mõjutatud helimaailmaga. Teose tehniline mitmekesisus ja heliefektid lõid kummastavalt karge kõlapildi, mida oli esialgu keeruline siduda suurlinna atmosfääriga. Kui võtta teost aga rohkem vaatleja, mitte linnamelus osaleja vaatenurgast, muutus kõlav õhuline geomeetrilisus enam põhjendatuks.
Uudisteosele vastukaaluks järgnes ülituntud teos, Bach-Gounod’ “Ave Maria”, mis oma võluvas lihtsuses endiselt köidab ja liigutab. Kontserdi ametlik lõpulugu, Aleksandr Rozenblati “Fantaasia” ooperi “Carmen” teemadel aga näis kui suurepärane kokkuvõte ideedele, millele kontsert üles ehitatud oli. Kõlas tuttavlikke motiive džässivõtmes ning muusikute tehniline virtuoossus põimus laulvate meloodiate ja siira mängurõõmuga. Oli intensiivsust, emotsionaalsust ja kelmikas lõpp tõi kaasa publiku tulised kiiduavaldused. Leidlikuks lükkeks oli ainsa lisaloona esitada Arvo Pärdi “Eesti hällilaul”, kus Hans Christian Aavik julgustas ka saalisistujaid kaasa laulma.
Hans Christian ja Karolina Aaviku carte-blanche-lähenemine loob tunde personaalsest kontserdist, kus kava on valitud just sulle. Aavik Duo kuulub kahtlemata eesti klassikaliste interpreetide koorekihti ning toob oma mängu- ja improvisatsioonivabadusega meie kontserdiellu uut hingamist. Kontsert oli ühtlasi ka soojendusring enne duo Ameerika-debüüti, mis toimus märtsi keskpaigas.




