Muusik ja helilooja Maria Faust on fenomen, keda on võimatu paigutada tavapärastesse kaanonipiiridesse. Tema teostes on vaid suured teemad – viimastel albumitel on ta tegelenud hierarhia ja vägivalla küsimustega nii indiviidi kui ka kollektiivsel tasemel. Midase puudutusega muudab ta iga alustatud projekti mastaapseks sündmuseks, mis loob unustamatu elamuse.
Vabariigi aastapäeva eelkontserdil 18. veebruaril Noblessneri Nobeli saalis kandsid kammerkoor Collegium Musicale ja Eesti Sõjaväeorkester Endrik Üksvärava juhatusel ette tema poliitilise uudisteose “Valede marss”. See on filosoofiline jätk 2025. aastal ilmunud albumile “Marches Rewound & Rewritten”, kus propagandistlikelt elementidelt on võetud jõud: need lagundatakse algosadeks ja pööratakse tagurpidi. Tempod aeglustuvad viimse piirini, kuni marssidest saavad painajalikud valsid, hälli- või nutulaulud. Sõjalised tseremooniad on ühel hetkel palved. Doris Kareva poeesia lisab helidele sügava, peaaegu talumatu ilu.
Faust ise on intervjuudes sõnanud, et tahab selle projektiga tuua tröösti rahvale, kelle õlule on pärast populismi ja propaganda kütkesse langemist asetatud ränk ühiskondlik süü. Need on võimsad, pea prohvetlikud sõnad, mis mõne teise artisti suus mõjuksid liiga pretensioonikalt, kuid Fausti puhul toimivad.
Paeluv on jälgida Maria Fausti totalitarismi ja ühe selle sümboli – marsi – dekonstruktsiooni. Inimesi tõmbab eepilisuse, sümmeetria ja jõu poole – propaganda on alati “ilus”, see on peibutis, mis uinutab valveinstinktid. Fausti küsimus on tegelikult valus: miks armastame ilu, mis on vale?
Kontsert oli üles ehitatud kui emotsionaalne miiniväli, kus Fausti saksofoni kõla näitas kompassina teed. Kontserdi alguseks valitud “Marss nr 1” on “Sacrum facere” marsikogumikust. See oli võimas rännak, mis andis tugeva algimpulsi kogu õhtule. Traditsiooniline marss kohtus Fausti saksofoni kohati magusalt pehme, kohati käreda tämbriga. See on propaganda esimene faas – meelitav ja köitev. Kunagi ei saa millegi destruktiivsusest ja terrorist aru enne, kui oled päriselt selle keskel. Alguse sõjaärevus kulmineerub Fausti soologa, mis on lõpus eepiliselt raiuv võiduhüüe.
Väga sobilikult oli järgneva pala pealkiri “Veendumismarss”, realiseerides nii elavalt takkakiitmise, õigustamise ja pimeda motiveerimise. See on lugu jõustamisest, mis liigub edasi küsimusi esitamata, olles nõnda ohtlikult sihikindel marss eikuhugi. Loogilise jätkuna järgnes “Valede marss”, mis võtab hästi kokku iiveldusliku vale-olemise-tunde. See on sosistav-sisistav helimaastik, kus read nagu “reibas raevukas rahu” ja “kõrvetav vaikus suul” lõid klaustrofoobse pinge.
“Mida kuulevad 3, teavad 1000” on pala, kus Fausti saksofonil soleerimine muutub soojaks ja malbeks, kehastades nii tavainimest, kes püüab selles hulluses ellu jääda. Indiviid püüab ikka jääda iseendaks ja kõiges toime tulla. On absurdne, aga elu peab jätkuma ka keset tragöödiat. Järgnevat pala “Mitte veel” saadab Doris Kareva pühast Augustinusest inspireeritud tekst. Äratuskellalikud helid sunnivad ärkama ja tegutsema, kuid Fausti sulnis soolo demonstreerib selleks täielikku valmisoleku puudumist. Ka sõnad “Jumal, tee vooruslikuks minu teod, aga mitte veel” näitavad, et mugavusest suudetakse lahkuda vaid otsesest vajadusest, aga mitte varem.
Põneva dekonstruktsioonina kõlas järgnevalt Johannes Semperi sõnadel ENSV hümni “Jää kestma, Kalevite kange rahvas” täies mahus tagurpidi pööratud versioon. Faust võttis sellelt eepiliselt, ent opresseerivalt sümbolilt täielikult jõu ja autoriteedi. Viimaseks palaks oli “Õndsuse tee”, kus Maria Faust pakub oma lahendust. Õnnis on see, kes vaatamata koledustele ei lõhu ise, ei vaiki, vaid proovib mõtestada ja vastutada. Kõlas eepiline marss koos särava ksülofoniga ja trummisoolo, mis tühistas sõjamarsi agressiooni, lõpetades kogu õhtu vaimse selgusega.
Tähelepanuväärsed olid ka kontserdi vahemängud, mis lõid väga usutavaid argielulisi kui ka sõja-helimaastikke, kus kostavad sireenid ja plahvatavad pommid. Faust toob selle näiliselt kauge raevu ja õuduse otse kontserdisaali. Ühel hetkel pöörasid nii orkester kui ka koor publiku poole selja ja puhkesid kollektiivselt nutma. See mõjus katarsisena – kollektiivse hirmust vabanemisena.
Maria Faust on oma loomingus häbitult aus. Oma teostes on ta varem lahanud koduvägivalda (“Maarja missa”, 2020) kui “kõikide sõdade isa”, tõmmates julge paralleeli totalitarismiga – vägivald ei alga kunagi riigipiirilt, vaid koduseinte vahelt. Tema loomingus on koht naisel murenevas soorollide maailmas (“Organ”, 2019) ja isolatsioonijärgsel vajadusel armastuseks (“Si vis amari, ama”, 2022). Faust on patrioot, kelle lavaks on kogu maailm. Ta on naine, kes ei jäänud ootama Eesti ühiskonna küpsemist naisloojate aktsepteerimiseks, vaid murdis end jõuga läbi, ka rahvusvahelisel areenil. “Kui sa oled vali naine, sul on idee või sa oled tark, siis vaadatakse sinust ikkagi läbi,” on ta kirjeldanud oma teekonna algust.
Täna, mil uudised Lähis-Idast ja poliitilised paradoksid kultuuris (nagu Venemaa osalus Veneetsia biennaalil) tekitavad kognitiivset dissonantsi, on Fausti hääl olulisem kui kunagi varem. Kultuuril on raske olla sõjakoleduste vastu häälekas, kuid Faust on seda siiski – läbi toore emotsiooni ja intellektuaalse filtri. Ta tõstab keerulised teemad lauale ja toob valupunktid otse kontserdisaali, olles seega alati ehe ja aus. Faust sammub marssi iseenda taktis – dekonstrueerivalt, jõuliselt ja emotsionaalselt.
