Mariann Randmaa, “Minu isa Georg Ots”. Toimetaja Mari Karlson, kujundaja Angelika Schneider. Tänapäev, 2025, 264 lk.
Ma ei usu, et Eestis leiduks inimest, kes poleks kuulnud Georg Otsa nime. See nimi on jäädvustunud meie kollektiivsesse mällu umbes samal moel nagu Oskar Lutsu “Kevade” või iga viie aasta tagant toimuv laulupidu. Ots oli geniaalne artist, kelle ampluaa ulatus ooperi tipprollidest – Rigoletto, Escamillo, Figaro, Jago, Deemon, Papageno – kuni estraadiklassikani, mida ta esitas niisuguse loomupärase elegantsiga, et see mõjus pea sama väärikalt kui Verdi. Ainuüksi Georg Otsa häälest võiks kirjutada pika essee. Ometi jääb legendi taha keegi, kelle elu ei kulgenud üksnes ovatsioonide, lillesülemite ja armastuskirjade laviini rütmis, vaid sai sügavama mõtte eelkõige nende vaiksemate ja intiimsemate hetkede kaudu, mis jäid kuulsuse valgusvihust väljapoole. Just sinna, avaliku ja isikliku piirile, juhatab laulja tütar Mariann Randmaa meid oma raamatuga “Minu isa Georg Ots”.
Peab tunnistama, et esimene emotsioon raamatut sirvides oli pettumus – nii palju pilte ja nii vähe teksti! Kuidas on võimalik mahutada kõigi poolt armastatud suure muusiku elu nii nappidesse lõikudesse? Peagi taipasin aga, et tegu polegi elulooraamatuga selle tavapärases tähenduses. Mõistsin, et teos, mida ma käes hoian, on hoopis midagi enamat kui ükski eluloo- või mälestusteraamat olla saaks. See on imekaunis pühendus Mariann Randmaalt oma isale, kellega tal õnnestus koos kasvada kõigest napid kaheksa aastat.
Georg Ots on olnud publiku huviorbiidis nii oma eluajal kui ka kaua pärast lahkumist. Teda on alati meenutatud sooja sõnaga kui andekat lauljat ja näitlejat. Tema elu on kajastatud telesaadetes ja raamatutes, lavale on jõudnud muusikal “Georg” (2005) ja samanimeline mängufilm (2007, režissöör Peeter Simm). Sellesse ritta on nüüd lisandunud suurepärane raamat, mis avab Georg Otsa hoopis teistsuguse nurga alt. Kui esmapilgul tunduski raamat sisu mõttes veidi “õhuke” – vaid mälestuste fragmendid ja fotod –, siis juba mõne lehekülje järel sai selgeks, et mu esialgne reaktsioon põhines valedel ootustel. Jah, raamat koosneb mälestuskildudest, aga neist visanduv portree annab Georg Otsale mõõtme, mida üldsus varem näinud pole.
Mulle avaldas sügavat muljet raamatu eessõna: “Keegi on öelnud, et kui iga inimene, kes Georgi armastas, oleks talle kinkinud ühe päeva oma elust, oleks ta elanud igavesti.” Just see lause annab võtme kogu raamatule. Randmaa ei taotle faktilist ammendatust, vaid kutsub lugejat jagama hetki, mis hoiavad Georg Otsa elus tema tütre südames ja nüüd, selle raamatuga, taas ka meie omades.
Selles raamatus on nii palju ilu ja igatsust. Igast sõnast, igast mälestusest õhkub lõpuni läbi tunnetatud taipamist, kui väga tuleb hinnata aega, mis meile antud on: “Istusime isaga luidetel ja ehitasime liivalosse. Isa kaevas liivapõhja süvendi, kus mina nagu väikeses vannikeses istusin. Võtsime veest märga liiva ja see sai tornide kuju. Seda niristasime läbi sõrmede ja siiru-viiru-sigri-migri tornid muudkui kasvasid. Liiva voolamine oli rahustav, see nirises nagu aeg, mida ma tollal ei tundnudki – oli hetk, olid hetked.”
Raamat on üles ehitatud enam-vähem kronoloogiliselt, meenutuste kaupa. Mõned neist on autori lapsepõlvemälestused, mõned teistelt kuuldud lood. Olulise osa moodustavad Georg Otsa kirjad, visatud paberile tuntud baritoni hoogsa käekirjaga. Nende kaudu avaneb tema isik hoopis teisest küljest – mehena, kes kutsub abikaasat hellitlevalt “kullanunnukeseks” ja “lestapojukeseks” ning saadab välisreisidelt koju humoorikaid, vahel kergelt iroonilise alatooniga sõnumeid: “Nii, kontsert on tehtud – toimus Forssa “tüöväentalos”, mis nägi välja nagu vanaaegne Jõgeva rahvamaja, saalis oli saja inimese ümber. Pärast kontserti pakuti õhtusööki kohalikus ravintolas. Šnitsel oli suur nagu “peldikukaas” nagu ütles Kalju Karask, kelle kõrval ma istusin.” Ajastu olemust peegeldavad kirjad, kus Ots kirjeldab Soome kaubariiuleid ning annab ülevaate, mida ta on jõudnud kodustele soetada: “Ämmale sain musta supeltrikoo “kausikestega” ja ilusa pluusi. Titale on “auto”, Sulle on kah üht teist, teistele pole veel midagi leidnud aga siiski – võimsa kööginoa ostsin ja kleepe paberit Võsu lauale. Endale ostsin kah neid “indiiamaa” suitsuküünlaid, millega ma Budda käest omale oma hõbekuldseteemantise kuujumalanna “välja suitsetasin”.”
Just need kirjad loovad silla legendi ja inimese vahel. On midagi peaaegu pööraselt inimlikku ridades, kus Ots kirjutab oma jumaldatud abikaasale Ilonale, Mariann Randmaa emale pärast sünnitust: “Olen jälle siin Su akna all ja ootan – kitarre käes ja mantel üle õla. Kuhu poole Sinu palati aken õigupoolest siis on? Oh Sa minu pisilinnukene, väsinud värvukene, nüüd ehk tunned end juba paremini? Kui meie printsessikene Mariann-Helen (või mis ta nimeks küll jääb) nii kangesti minu moodi on, no siis on ta küll väga ilus!”Sooja ja empaatilise loomuse kinnituseks on ka Randmaa lapsepõlvemälestused – stseenid, kus isa õpetab talle loodusest ja loomadest hoolimist või kannab meres katkise pudelipõhja otsa astunud naabrimeest seljas koju. Need väikesed pildid muudavad suure legendi ootamatult lähedaseks ja päris-eluliseks.
Eraldi väärib esiletõstmist raamatu kujundus (kujundaja Angelika Schneider). Fotod, kirjade reproduktsioonid ning Georg Otsa enda joonistused ja maalid, mida on nutikalt kujunduselementidena kasutatud, loovad terviku, mis jääb kaugele paljude elulooraamatute dokumentaalsest rangusest. Vastupidi – kogu visuaalne lahendus toetab intiimsust, mis näib olevat selle raamatu põhiline eesmärk. Miski ei ole juhuslik ega mõeldud pelgalt ruumitäiteks. Kõik fotod, kirjad ja kunstiteosed on osa loost, osa mälestuste kihtidest. Üksteisega kohakuti asetudes avavad need meile inimese legendi taga.
Lõpulehekülgedel, mis võtavad kokku viimase, traagilise peatüki Georg Otsa elust, saavad sõna ka tema naisevend Taisto Noor ning kauaaegne kolleeg ja sõber Arne Mikk. Nende meenutused leevendavad peaaegu talumatut nukrust, mis jääb hinge, lugedes armastatud laulja rängast haigusest.
Raamatut “Minu isa Georg Ots” on võimatu lugeda ükskõikselt. Iga fragment avab ukse maailma, mida avalikkus nägi vaid kaleidoskoobi ühest otsast. Randmaa näitab meile teist külge – kodust, argist, ent otsekui soojusega puhastatud vaadet oma isale. Selline lähedus ei ole dokumentaalne ega pretendeeri täiuslikkusele. See on tundeline ja aus, ning just seepärast mõjuv. Mariann Randmaa ei püüa luua oma isast kirjanduslikku monumenti, vaid hoida alles seda, mis tal on – mälestuskillud lapsepõlvest, mis jäi valusalt lühikeseks. Tulemusest koorub välja midagi erakordselt habrast ja õrna. See on pühendus, mitte portree, intiimne meenutuste kogu, mille jõud peitub siiras avatuses. Mariann Randmaa raamat tuletab meelde, et igavik võib alata ka sellest, kui keegi lihtsalt mäletab. Ja nii kaua, kui me seda raamatut loeme, elab Georg Ots edasi mitte ainult oma hääles ja rollides, vaid ka nendes vaiksetes meenutustes, mille kaudu tema tütar on ta uuel moel meie südametesse toonud.
