Käesoleva kirjatüki tõukeks sai novembris orelifestivalil “Reval 2025” toimunud oreliõpilaste kontserdid Tallinna Prantsuse Lütseumi saalis ja Niguliste kirikus. Esinejate hulgas oli õpilasi Ahtmelt, Viljandist, Keilast, Pärnust, Lasnamäe muusikakoolist, Tallinna muusikakoolist ja MUBAst ehk Tallinna Muusika- ja Balletikoolist. Samuti said õpilased võimaluse osaleda ühe festivali “Reval” esineja, Rootsi kuningliku õukonna organisti ja äsjase Calgary orelikonkursi laureaadi Johannes Skoogi meistrikursusel Tallinna toomkirikus.
Ka jaanuarikuisel “BachFestil” avanes MUBA oreliõpilastel suurepärane võimalus mängida Bachi teoseid ette Bernhard Haasile, kes andis meistrikursuse Rootsi-Mihkli kirikus. Kontsertidel ja meistrikursustel osalemine aga eeldab juba arvestatavat pillimängu taset, seega peab olema orelit õppinud mitmeid aastaid!
MUBAs on praegu orelierialal neli noort. Lisaks üks õpilane eelkursusel, mis tähendab, et ta õpib teises üldhariduskoolis, kuid võtab MUBAs eriala- ja solfedžotunde. See on suurim õpilaste arv korraga minu õpetusaja jooksul – tavaliselt on erialaõpilasi olnud üks-kaks. Lisaks on veel nn lisapilli ja valikaine õpilased, minu juures õpib neid neli ja teise oreliõpetaja Ulla Kriguli juures kaks. “Reval”-festivali kontsertidel mängis neli erialaõpilast: Sofia Kulikova, Marta Johanna Kärmas, Triinu Pikkmets ja Marta Viiul. Kõik neli ja lisaks eelkursuse õpilane Albert Reinman osalesid ka Skoogi meistrikursusel toomkirikus.
Orelihuviliste õppurite hulk kasvab ja kahaneb minu kogemust mööda lainetena pikema ajaperioodi jooksul. Praegune arvukus on kõigepealt seotud sellega, et keskastmesse on jõudnud need, kes alustasid kunagi lastemuusikakoolides üle Eesti. Ja kuna ka MUBA õpilastel on päris palju esinemisi eri kirikutes, on noorte oreliõppe tase saanud rohket positiivset tagasisidet ja tähelepanu.
Paar aastat tagasi valmistusin ettekandeks Tallinna toompäevade konverentsil, teema oli tookord “Oreliõpetuse arengusuunad Eestis 2023” ning seoses sellega tegin väikese küsitluse üle Eesti muusikakoolides orelit õpetavatele organistidele.
Vastajaid oli siis kolmteist, nende seas Urmas Taniloo, kes on Tartu Elleri Muusikakoolis õpetanud juba 1977. aastast (Elleri kool loeb oma oreliõppe alguseks aastat 1919). Tema juures on orelit õppinud erialana 10 ja lõpetanud 7 õpilast. Lisaks on lisapilli või “koraalisaatmisena” õppijaid olnud 30 ringis. Teine pikemaajalise kogemusega õpetaja on Kadri Ploompuu, kes pärast Tallinna riikliku konservatooriumi (praegune EMTA) lõpetamist töötas aastatel 1985–1999 kontsertmeistri ja oreliõpetajana Otsa koolis. Seal oli enne teda õpetanud Aime Tampere. Praegu jätkab Ploompuu oreliõpetajana EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonnas.
Järgmine pika staažiga õpetaja on Pille Metsson, kes lisaks orelile õpetab ka akordionit ja klaverit Keila muusikakoolis ning loeb oma staaži pikkuseks 29-30 aastat. Tuuliki Jürjo alustas oreliõpetusega 2001. aastal Narvas, 2015. aastast õpetab ta Viljandi muusikakoolis.
Tänu Tuuliki produktiivsele loomingulisele tegevusele on olemas ka palju õppematerjali algajatele orelimängijatele, nii lugusid kui ka koraalieelmänge. Ka oma magistritöö tegi ta just oreliõpetuse pedagoogika teemal. Svetlana Verenitš (end Kekiševa) õpetab orelit Ahtme Kunstide Koolis, Erika Jefimova Lasnamäe muusikakoolis, Rita Naaber Kuressaare muusikakoolis ja Eve Lend Kohila Kunstide Koolis. Tallinnas VHK muusikakoolis on orelit õpetanud Tiit Kiik, Hille Poroson ja Ene Salumäe. Ene on tegelenud spetsiifiliselt täiesti oma meetodi järgi laste oreliõpetusega ilma igasuguse muu eelduspillita; enne VHKd töötas ta ka Tallinna muusikakoolis (kus praegu õpetab orelit Gustav-Leo Kivirand) ning on kõrgkoolitasemel õpetanud kirikumuusikuid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
Kõige rohkem õpilasi on praegu Pärnu muusikakoolis, kus õpetab Aaro Tetsmann. Temal on kasutada ka kõige parem “pillipark” – kaks orelit Eliisabeti kirikus, üks harjutusorel kiriku kõrvalruumis ja aeg-ajalt ka Pärnu kontserdimaja orel. 2025. aasta sügisest saab orelit õppida ka Põltsamaa muusikakoolis Marten Meibaumi juures. Lisaks on eraõpilasi olnud Tartus Anna Humalal ja Tallinnas Piret Aidulol; kindlasti on eraõpilasi olnud organistidel rohkemgi.
Minu enda töö algusest ja kogemustest niipalju, et õpetasin alates 1997. aastast Otsa koolis, nüüd siis MUBAs, ja 2001. aastast EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonnas. Otsa koolis oli õppijaid vahelduva eduga 2–12 aastas, suurem muutus toimus, kui klaveri õppekavasse sai kohustuslikuks lisapilliks orel või klavessiin. Küll on lisapilli õppijateks olnud ka lauljaid ja puhkpillimängijaid, samuti on pärast lisapilli õpinguid liigutud päris oreli erialale.
Niisugusest üle Eesti ulatuvast pinnasest sirgub aeg-ajalt huvilisi, kes tahaksid orelit õppida ka professionaalsel tasemel ning selle oma ametiks valida. Neid ei ole kunagi väga palju, sest orel on tarkade inimeste pill ning tahab aastatepikkust tehnilist tööd ja harjutamist. Ja harjutamiseks on tarvis instrumenti! MUBAs oli olemas üks harjutusorel, 2005. aastal Olev Kentsi töökojas valminud mehhaanilise traktuuriga pill, mis asus varem Otsa koolis. Äsja sai püsti ja mängima Soomest saabunud harjutusorel, mille meister Arno Pelto ehitas 2014. aastal koduseks kasutamiseks, aga nüüd saavad õpilased orelit harjutada ka siis, kui teises klassis on tund. Tegelikult ootame veel kolmandatki pilli, veidi suuremat – aga sellest saab tõsiselt rääkida siis, kui see juba kohal on.
Leian, et oreliõpilastel peab olema võimalus harjutada ja viibida päris vileoreli kõlaruumis. Digiorel on oma kõlamaailmalt nii palju vaesem. Kui päris orelile annab kõlajõudu ja värvi igaüks nendest sadadest viledest, mis seal peidus on, siis digiorelis tuleb heli ikkagi ainult kõlarist, ükskõik kui palju neid kõlareid siis ka on. Kõlarist kostuv kõlanivoo on kitsas ja tehislik, samas muidugi väga hõlpsasti kontrollitav. Nagu robot võrdluses inimesega – probleemitu ja lihtsasti kontrollitav, aga hinge pole sees! Ja kui sa oled sellise lameda helinivoo sees kasvanud, siis ei oska paremat tahtagi!
Muusikakoolide oreliõpilastel üle Eesti on juba pikalt olnud ka “Laste orelifestivali” traditsioon, igal aastal on kokku tuldud ühte muusikakooli ja antud kohalikus kirikus orelikontsert. Oreliõpetajad saavad võimaluse omavahel kohtuda ja mõtteid vahetada ning oreliõpilased, keda tihti oma koolis just ülearu palju ei ole, näevad, et on teisigi, kes sama pilliga tegelevad ja mis tasemel nad seda teevad.
Järgmine aste kohtumiseks on Eesti muusikakoolide liidu korraldatav konkurss “Parim noor instrumentalist”, kust viimastel kordadel on ka oreliõpilased saanud osa võtta ja headel instrumentidel mängida. Kahel viimasel korral on konkurss läbi viidud Pärnu kontserdimajas, kus kõik osalejad saavad ennast tunda nagu päris sooloartistid. Sealne orel on suur ja asub kontserdisaalis selliselt, et mängijat on ka näha, mis tihti organistide puhul pole iseenesestmõistetav. Tallinnas meil kahjuks sellist võimalust pole, sest Estonia kontserdisaali orel “ei mängi”.
Pika traditsiooniga oli “Ajalooliste klahvpillide suvelaager”, mis tõi Eesti eri paikadest nädalaks laagrisse pillihuvilised lapsed, kes said ka orelitunde ning tublimad esinesid siis laagri lõppkontserdil. Sama traditsiooni jätkab nüüd Haapsalu vanamuusikafestivali kavas olev kursus noortele muusikutele, kus oreliõpetajaks on olnud ka MUBA vilistlane Maria Lehtlaan.
Samuti oli meil tore koostööprojekt “Ronime oreli sisse” VHK muusikakoolis töötava Ene Naelaga, kus tema klavessiini- ja klaveriõpilased valmistasid korra aastas ette ühe oreliloo, käisid seejärel oreliõpetaja juures tunnis ja ettevõtmine lõppes mõne kirikuoreli juures pilli tutvustuse ja kontserdiga. Sellise mitmeaastase koostöö tulemusena lõpetas üks VHK muusikaharu õpilane kooli eksam-kontserdiga, kus mängis orelit, klaverit ja klavessiini.
Ka uus tore traditsioon on eelmisel aastal sündinud: inspireerituna Kaarli kiriku Walckeri oreli juubelist, korraldati mullu oreliõpilaste galakontsert “Uus algus” ja samalaadne sai Eesti kõige suuremal orelil teoks selgi aastal, 27. jaanuaril Kaarlis. MUBA õpilased esinevad igal aastal, tavaliselt märtsikuus sealsamas ka oma kontserdil.
Kokkuvõtteks julgen öelda, et Eestis on praegu huvi oreli õppimise vastu päris suur ja edasiõppimiseks on terve maailm lahti!
