Ehkki sellest on möödunud 28 aastat, on mul endiselt eredalt meeles elamuselevus, mille kutsus esile ansambli Béla Fleck and the Flecktones kontsert 1998. aasta “Jazzkaarel”. Kuulasin kvartetti vana hea Sakala keskuse saali esireast ning imestasin-imetlesin nii ansamblijuhi ootamatut pillikäsitlust, bassisti Victor Wooteni ülimat virtuoossust kui ka kogu ansambli energilist ja viimistletud koosmängu. Vikerraadio arhiivist leiab kergesti Anne Ermi saate sarjast “Õhtujazz” (22. VI 2020), kus kõlab lõviosa sellest (väga hea helirežiiga) muusikaõhtust, mida soovitan kindlasti kuulata.
Äsjane Béla Flecki kontsert toimus täpselt samas kohas, Sakala keskuse asemele ehitatud Alexela kontserdimajas. Seekord oli laval tõeliselt tavatu koosseis: bandžo, harf ja trummid ning tegemist polnud enam Béla Flecki saatebändiga, vaid kaaslased Edmar Castañeda ja Antonio Sánchez andsid samaväärse panuse nii soolode, omaloomingu kui ka ansamblifaktuuri ülesehitamisel.
Kõik kolm muusikut on Eesti publikule juba tuttavad. Lisaks Béla Fleckile on “Jazzkaarel” esinenud ka Edmar Castañeda ja Antonio Sánchez (mõlemad 2014. aastal), Castañeda oma kollektiivi eesotsas ning Sánchez viimase poolsajandi ühe suurima jazzkitarristi Pat Metheny ansamblis.
Kontserdil kõlas muusika kolmiku mulluselt albumilt “BEATrio”, mida iseloomustavad tihedad tekstuurid, kohati kaunikesti keerukas meloodika ja rütmika ning ka tihti tajutav Ladina-Ameerika muusika aroom. Béla Fleck on muusikaline maailmakodanik. Tema juured on seal, kus ka bandžol – Põhja-Ameerika bluegrass-muusikas ning ta naaseb ikka ja jälle nende juurte juurde, kuid tema diskograafia hõlmab ka koostöid Aasia ja arhailise bandžo algkodu Aafrika muusikutega (eriti märkimisväärse näitena album ja film “Throw Down Your Heart”, kus Fleck mängib koos muusikutega musta mandri kõikidest ilmakaartest). Fleck on kodus ka jazz’is ja klassikalises muusikas ning kogu seda rikkalikku sõnavara rakendaski ta kontserdil kuuldud soolodes ja omaloomingus, mis heitsid sageli kõrvale bandžole harjumuspärased mänguvõtted, stilistika ja isegi kõla.
Vahest veelgi sütitavamalt esines Edmar Castañeda, kelle kanda olid nii bassiliinid, harmoonia kui ka saatehääled. Ta mängib oma kodumaal Colombias levinud llanera-harfi, jäädes ühelt poolt truuks traditsioonidele, kuid teisalt paisates oma pilli muusikalisse konteksti, kuhu see pole küllap varem sattunud. Mehhikost pärit Antonio Sánchez sai solistina veidi vähem ruumi, kuid tema nüansirikas mäng viis olulise ja vajaliku liimainena kokku kaks näppepilli, mille kaunis kõlakooslus pigem just võitis sellest, et kumbagi instrumenti iseloomustavad erinev atakk, kõlakarakteristikud ja mänguvõtted.
Arvuka ja asjatundliku publiku ees kõlanud kontsert vältas kaks tundi ning oli energeetiliselt ja dünaamiliselt mitmetasandiline. Lummavalt mõjusid Flecki ja Castañeda pikemad intiimsed sooloetteasted, mis pakkusid vaheldust kolmiku hoogsale koosmängule. Trio iga liige paistis silma ka omaloominguga. Béla Fleck on kirjutanud suurema osa BEATrio repertuaarist, kuid kontserdi meeldejäävamate palade hulgas oli ka Antonio Sáncheze väljakutseid pakkuva rütmikaga “Kaleidoscopes” ja eriti sügavalt mõjunud Edmar Castañeda intiimne “Whispers of Resilience”, mille isiklikku ja emotsionaalset sünnilugu ja sõnumit autor ka kuulajatega jagas.
