Rein Rannapi lasteooper “Metsalaulupidu”. Muusikajuht ja dirigent Hirvo Surva, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Eva Maria Põldmäe, kostüümikunstnik Ester Kannelmäe, koreograaf Helen Veidebaum. Osades EMTA lauluüliõpilased ja MUBA balletiõpilased, EMTA koor ja väike orkester. Osatäitjad: Karu – Kuno Kerge / Rein Saar, Orav – Anni Zimmermann / Melissa Purason, Hunt – Joosep Vall / Marlon Saares, Ööbik – Alla Šubina / Veera Kuusirati, Konn – Hedi Pärtna / Geir Kudu, Rebane – Birgita Palo / Elisa Hanni, Laulurästas – Regina Karise / Kadi-Triin Terve, Jänesed – Viktoriya Lykova / Tuule Ingel, Julieta Alminas / Kati Jakobson-Lott, Veronika Buialo, Kassikakk – Mari Roos / Joanna-Maria Suurmets, Rohutirts – Naira Hatšaturjan / Mari Lassmann, Liblikas – Anastassia Danilenko / Anni-Grete Kullamaa, Sipelgas – Enno Lorenz / Lev Rodionov. Korraldaja EMTA koostöös MUBA ja Meigikooliga. Metsailu aitasid lavale luua Shishi ja Puuabi.
Sattusin EMTAs 10. detsembril 2025 esietendunud Rein Rannapi lasteooperile “Metsalaulupidu” tänu sõbranna soovitusele. Pealkiri jahmatas mind – Soomaal olid Indrek ja Anna Vainu 7 aastat sellise pealkirjaga sündmust korraldanud, kuid eelmisel, 2025. aastal seda ei olnud. Nüüd aga ikkagi “Metsalaulupidu” toimus! Etendust nähes olin rõõmust ja imestusest keeletu – lavale oli toodud erakordselt soe, haarav ja terviklik teos. Tahtsin elamust jagada ka oma perega, mistõttu võtsin lapsed kaasa ja läksime seda uuesti vaatama 20. detsembril Paide muusika- ja teatrimajja.
Ooperi aluseks on Palivere koolitüdruku Gerli Grau muinasjutt, mis võitis 2024. aastal Sten Roosi muinasjutuvõistluse. Rein Rannap oli otsinud pikalt süžeed lasteooperile ja lõpuks inspireerus sellest muinasjutust. Libreto autor on Leelo Tungal, kelle teravmeelne tekst vürtsitab lugu tabavate vimkadega.
Süžee on meile lihtsasti mõistetav – laulupeost oleme kõik kuulnud ja seal osalenud kas laulja või kuulajana, kandes endas mälestusi lapsepõlves rongiga peole sõitmisest, suures võimlas magamisest ja laulupeosupist. “Miks ei võiks ka loomad sellest osa saada?” küsib etenduses Orav ja otsustabki inimeste eeskujul korraldada metsas metsalaulupeo! Kõigepealt tuli veenda metsa valitsejat Karu, kellele ta määrib mett moka peale, lubades laulu mesipuust. Karu oli tegelikult üks tark tegelane, näiteks laulis ta enda kohta: “Kui sind valitud metsariigipeaks, tuleb jääda arukaks ja ilusaks ja kogukaks ja heaks.” Hea sõnum ka kasvõi Eesti praeguses poliitilises kultuuris.
Koos laulmist on vaja harjutada ja see on keeruline! Küll püüab tegevuse käigus Hunt endale Jänest haarata, Liblikatel pole häält ning Rebasele on karu kõrva peale astunud. Pealegi ründab metsaelanike kodu nende ühine vaenlane – metsavaras, kes on tulnud metsa hävitama. Selle peale lähevad kõik loomad-linnud Karu juhtimisel oma kodu kaitsma! Selles hetkes on midagi imeilusat. Ooperi alguses laulis koor metsa kohta: “Kui seda metsa ees ei oleks, värsket õhku meil siis poleks.” Kuid kõik lahenes! Isegi publik sai vahepeal laulda – nimelt Orav vahepeal solvus ja selleks, et talle üllatust teha, õpetas Hirvo Surva kuulajatele selgeks viisijupi, mida pärast Orava dirigeerimisel laulsimegi: “Tulge, tulge kõik koos meiega, metsa hoidma, kaitsema!”
Lasteooperi puhul on kõige olulisem, et see võidaks laste südamed. Lugu oli tulvil lõbusaid seiklusi, ootamatuid pöördeid ning pakkus nalja, laulu ja rõõmu. Lavale astus galerii lastele tuttavaid tegelasi: karu, hunt, orav, jänesed, liblikad, konn, sipelgas, rebane, ööbik jt. Samas oli loos ka õpetlikku. Näiteks hunt – ilmselt on paljud märganud, kuidas süvendatakse ja köetakse üles hundiviha, aga tegelikult on ju tegemist Eesti rahvusloomaga, ökosüsteemis väga olulise liigiga, kes on pealegi väga inimkartlik. Metsalaulupeos polnud Hunt aga paha tegelane, tema kohta öeldi hoopis: “Hunt on vaba, vaat see on midagi!”
Tõstaksin esile kostüümilahendusi, mis olid nutikalt lihtsad ja südamlikud. Nad mõjusid soojalt, kodukootult ja hingeminevalt, tuues tegelased publikule lähemale. Ooperi struktuur oli mitmekülgne: vaheldusid soolo- ja koorinumbrid, väärtust andis väike orkester. EMTA etenduses jäi silma ja kõrva lavastuslik element: Rohutirtsu laul viiuliga otse laval.
Seda lugu vaadates ei saanud ma jätta mõtisklemata sügavama sotsiaalse sõnumi üle. Kas tõesti tohib päriselt loodusest hoolida, loodust armastada ja tunda seotust elusloodusega ainult lastele mõeldud teoses? Mis on juhtunud meiega, tundliku loodusrahvaga, kelle minevik on animistlik ja kes uskus, et kõigel on hing? Avalikku retoorikat tehakse selles suunas, et aina rohkem ressursse saaks kasutada. Metsadega on täpselt niisamuti halvasti ja “Metsalaulupidu” on selles mõttes vajalik peegeldus, et korraks peatuda. Meie ülesanne võiks ju olla hoida, sealhulgas hoida ka metsi. Seda soovi ei tohiks materdada ega naeruvääristada. “Metsalaulupidu” tõi selle sõnumi ilusal säraval viisil kõigi vaatajateni.
Mu 10-aastane laps võttis oma muljed kokku nii: “Mulle meeldisid ilusad laulud. Eriti see koht, kui Ööbik laulu kirjutas ja kui metsaelanikud läksid metsa kaitsma.” “Metsalaulupidu” oli elamus, mida soovin kõigile.
