Kolmapäeval, 11. veebruaril esineb Alexela kontserdimajas “Jazzkaare” warm-up kontserdi staarina maailmanimi Béla Fleck. Tallinna võtab ta kaasa ka oma ansamblikaaslased harfimängija Edmar Castañeda ja trummar Antonio Sáncheze, kellega esinetakse BEATrio nime all.
Fleck on tuntud eelkõige oma ainulaadse bandžomängu ja žanre ületava loominguga. Tundub uskumatu, kuid ta on pälvinud ka juba 18 Grammy auhinda. Põneva faktina on ta saanud nime helilooja Béla Bartóki järgi, klassikalistelt heliloojatelt on pärit ka tema kaks teist eesnime – Anton Leoš, mis tulevad vastavalt Anton Webernilt ja Leoš Janáčekilt. Need olid tema isa lemmikheliloojad.
Fleck hakkas bandžot mängima teismelisena, olles inspireeritud bluegrass-muusikast, eriti Earl Scruggsi mängustiilist. Tema huvi kasvas aga kiiresti sellest žanrist kaugemale ning juba noorena hakkas ta uurima, kuidas bandžot võiks kasutada džässi, klassika, rocki ja maailmamuusika raamistikus. Oma inspireerijatest nimetab ta lisaks Earl Scruggsile selliseid nimesid nagu Johann Sebastian Bach, The Beatles, Joni Mitchell, Tony Trischka, Miles Davis, Chick Corea, Pat Metheny.
Flecki esimene suurem läbimurre tuli 1980. aastatel koos ansambliga New Grass Revival, kus ta aitas uuendada ja laiendada bluegrass’i kõlapilti, lisades sellesse džässi ja fusion’i elemente. Hiljem lõi ta oma bändi Béla Fleck and the Flecktones, millega saavutas rahvusvahelise tuntuse. See kollektiiv ühendas virtuoosse pillimängu, rütmilise keerukuse ja eri muusikastiilide sulami. Bändi helikeelt on sageli kirjeldatud kui segu bluegrass’ist, džässist, funk’ist ja maailmamuusikast.
Fleck on salvestanud ja esinenud paljude tuntud muusikutega erinevatest žanritest, sealhulgas Chick Corea, Edgar Meyer, Abigail Washburn (tema abikaasa, laulja ja bandžomängija), Zakir Hussain jt. Ta on teinud ka koostööd klassikaliste orkestritega ja kirjutanud teoseid bandžole ja sümfooniaorkestrile.
Tallinna kontserdi eel jagas Fleck lühidalt oma mõtteid.
Kuidas jõudsite oma muusika ja muusikastiilini?
Béla Fleck: See on olnud pikk teekond, aga põhimõtteliselt alati, kui kuulen midagi, mis mulle meeldib, püüan seda oma muusikakeelde lisada. Nii on minust nende paljude aastate jooksul saanud see, kes ma praegu olen
Kas olete teinud koostööd mõne Eesti muusikuga?
Kahjuks veel ei. Loodetavasti tulevikus! Ma ei tea praegu veel eesti muusikast palju, aga tahaksin rohkem teada saada!
Palun avage meile pisut lähemal oma pilli – bandžot.
Bandžo pärineb Aafrikast, kuigi seda tüüpi pille leidub ka Indias, Hiinas ja Lähis-Idas. Algselt oli see kõrvits, mille oli peale venitatud nahk. Ameerikasse jõudes oli see pill juba puidust ja metallist krihvidega. Bandžo oli populaarne enne kitarride moodi tulekut, bandžoorkestrid mängisid palju tolleaegset populaarset muusikat. Bandžol oli oma osa ka džässi algusaegadel Louis Armstrongi ja Jelly Roll Mortoni bändides. Earl Scruggsi kolme sõrmega mängimise innovatsioon muutus 1940. aastatel väga populaarseks ja paljud unustasid selle, mis oli varem olnud, mille tulemuseks oli arusaam, et bandžo on rohkem lõunaosariikide pill.
Hiljuti tühistasite oma kontserdid Washingtoni Kennedy keskuses ebameeldivate poliitiliste arengute tõttu. Trumpi ajastu on olukorra keeruliseks muutnud. Mis meeleolud Ameerikas muusikute hulgas selles osas valitsevad?
Igaühel on oma vaated. Mul on tunne, et paljud muusikud on pigem vasakpoolsed. Mulle ei meenu palju väljapaistvaid muusikuid, kes oleks parempoolsed, aga võibolla ma lihtsalt ei tea neist nii palju. Oleme sageli üsna eraldatud ja ümbritseme end inimestega, kes jagavad meie seisukohti. Oleks tore, kui oleks rohkem dialoogi, aga seda pole lihtne saavutada. Igaüks usub mingeid omi fakte ja tõe osas on raske üksmeelt leida. Sellepärast oleme tänapäeval küllaltki keerulises olukorras.
