Ajakiri Muusika alustas 2023. aastal oma autoripreemiatega. Nüüd on selgunud Muusika neljandate, 2026. aasta preemiate laureaadid – Ruth Alaküla ja Viktoria Grahv.
Ruth Alaküla on teleajakirjanik, Eesti Televisiooni kultuuri- ja muusikasaadete toimetaja ja saatejuht. Ta on avaldanud hulgaliselt arvustusi ja intervjuusid Eesti kultuurimeedias; ta on Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva puhuks valminud filmi “Laulutaadi hümnid” (2008) produtsent ja stsenarist ning rahvatantsujuht Kai Leetest rääkiva dokumentaalfilmi “Sündinud tantsule” produtsent ja toimetaja.Ajakirjale Muusikale on ta aastate vältel teinud arvukaid säravaid kaaneintervjuusid, kus persoonid avanevad elavalt ja ilmekalt ning lugudel on laiem kultuurilooline mõõde.
Viktoria Grahv on helilooja. Ta on õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis kompositsiooni erialal (õpetaja Tatjana Kozlova-Johannes) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias heliloomingu erialal Helena Tulve juures. Ta on lõpetanud ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koolimuusika erialal (juhendaja Guldžahon Jussufi).
Viktoria Grahv on kõige enam loonud kammermuusikat, klaverimuusikat ning koorimuusikat. Tema loomingus on olulisel kohal elektronmuusika ja audiovisuaalsed teosed. Tema muusikale on iseloomulik kõlatundlikkus, värviküllus, unenäoline haprus ning ootamatud lahendused. Oma loomingus otsib ta viise poeetiliste tekstide ja meeleseisundite muusikas peegeldamiseks.
Muusika kõrval on Viktoria Grahvi jaoks oluliseks loominguliseks väljendusviisiks luule. 2022. aastal ilmus tema esimene luulekogu “Une-eelne”.
Ajakirjale Muusika on Viktoria Grahv kirjutanud sisukalt ja põhjalikult eelkõige nüüdismuusikast, aga ka muudel teemadel.
Alljärgnevalt jagavad laureaadid oma mõtteid muusikaelust ja muusikateemadel kirjutamisest.
Ruth Alaküla
Milline funktsioon on tänapäeval kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud arvustus?
Ruth Alaküla: Kontserdiarvustusel on kindlasti mitmeid funktsioone. Publikul on põnev võrrelda enda kogemust teise kontserdikülastaja omaga, saada kinnitust oma muljetele või arvustajale hoopis täiega vastu vaielda. Kindlasti on oluline ka tagasiside esinejatele. Ehkki paljud kunstiinimesed väidavad, et nad kriitikat ei loe, on ka neil ehk kunagi põnev teada saada, kas nende loomingulistest ideedest on veidigi aru saadud. Ja taustal peaks olema ka laiem kultuurilooline tähendus. Ajaloo annaalidesse jäädvustub jälg kultuurisündmusest ja selle vastukaja, mille abil kauges tulevikus sündmuste kaalu hinnata.
Arvustuse kõige olulisem joon on see, et iga kirjutis on läbinisti subjektiivne. Eelkõige on see mulje, elamus, mis käivitab analüüsi. Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Absoluutset tõde on arvustusest mõttetu otsida. Iga kuulaja ja vaataja on inimene oma kogemustepagasi, hariduse ja taustaga. Ja nii ongi tore, kui semiootik või muusik või kirjandusprofessor asju erinevalt näevad ja hindavad. Mul on siiani meeles omaaegsed Leo Normeti arvustused, kus Sirbi lehekülg täitus kontserdist inspireeritud põnevate kultuurilooliste aruteludega ja esineja iseloomustuseks jäid vaid kolm viimast rida. Muidugi saab üks erudiit ja professor endale sellist lähenemist lubada.
Arvustuse sünni liikumapanevad jõud peaksid olema huvi ja empaatia. Kirjutamine nõuab ka julgust oma mõte kõva häälega välja öelda. Kui teatriarvustused on meil oma lähenemises tihti otsekohesemad, siis muusikaarvustused kipuvad olema ümmargused kiidupallid.
Ja üks hea arvustus võiks ideaalis olla ka särav ja huvitav lugemine, põnev ja intrigeeriv kirjatükk.
Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus?
Muusikaajakirjandus on lahutamatu osa muusikakultuurist. On hästi tore, et muusikaajakirjandus on meil olemas, jäädvustab ja kaardistab ümberringi toimuvat. Kardan siiski, et sõna pole veel jõudnud kaugeltki piisava hulga inimesteni. Siin on tööpõld lai.
Reas helilooja-interpreet-kuulaja-kriitika on kirjasõnal oma kõigutamatu koht.
Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu?
Mulle tundub, et inimestel meie ümber on raske ja aeg on murelik. Üks kättesaadavamaid vahendeid ümbritsevast hallusest pääsemiseks on kunst, teater, muusika. Inimesed otsivad kunstis tuge. Ehkki klassikalise muusika populaarsus on maailmas vist jätkuvalt kahanemas, on tore, et näiteks ERSO kontserdid on nädalast nädalasse täis, hiljuti vaimustas saalitäit publikut kontsert, kus kammerlikud koosseisud – 8 tšellot ja ansambel Vox Clamantis – esitasid kaasaegsete heliloojate helitöid, mis võiks ju esmapilgul tunduda põnev ainult kitsale huviliste ringile. Ka südikad klassikatähed panevad laia vaatajaskonna endale kaasa elama, kasvatades seeläbi uut publikut.
No ja kui Eesti muusikud mängivad juba Carnegie Hallis, siis võib arvata, et nad on ikka vist täitsa head.
Viktoria Grahv
Milline funktsioon on tänapäeval kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud arvustus?
Viktoria Grahv: Kontserdiarvustuse kui ajakirjandusliku teksti esmane funktsioon on informeerimine, aga ka harimine ja väärtuste kujundamine. Arvustus on oluline instrument muusika loojate ning esitajate toetamiseks ja tunnustamiseks hingega tehtud töö eest. Usun, et muusikaarvustuses on koht ka konstruktiivsele kriitikale, kuid minu enda sulg ausalt öeldes ei tõuse, et kellegi tööd kritiseerida. Kasuliku ja edasiviiva kriitika jaoks peab kirjutajal endal olema meeletu elutarkus ja kogemus selja taga.
Muusikast on üsna keeruline kirjutada, sest isegi kõige värvikam kirjeldus ei anna kuulajale edasi heli. Seega hea kontserdiarvustus peab lugeja jaoks “kõlama”. Muusikast kirjutades võiks edasi anda vahetut ja elavat emotsiooni, muusikalise aja kulgu. Arvustust on huvitav lugeda, kui kostab läbi autori hääl ja tekstis on isikupära. Ning muidugi peab tekst olema asjatundlik.
Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus?
Muusikaajakirjanduse üks tähtsamaid rolle on muusikavaldkonna suurel pildil hoidmine. Mõnes mõttes vormib muusikaajakirjandus muusikaelu, tõstatades olulisi muusika- ja laiemalt kultuuriküsimusi.
Ajakirjanduse veerud võiks olla ka see koht, kus toimub dialoog muusikute, ühiskonna ja poliitikategijate vahel.
Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu?
Meie praegune muusika- ja kontserdielu tundub mulle olevat väga mitmekesine, sündmusi on palju ja igale maitsele. Lisaks pika ajalooga muusikafestivalidele kerkib esile ka uusi, nt Ruumilise Heli Päevad, HETKfEST jt.
Väga tänuväärne on ka see, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saalides toimuvad pidevalt suurepärased kontserdid, mis on sageli publikule tasuta. Heal tasemel tasuta kontserdid tagavad muusika kättesaadavuse rohkematele kuulajatele, toovad muusika kuulajatele lähemale.
Eesti muusikaelule saab ette heita vaid seda, et mitmed festivalid kipuvad toimuma kas ajaliselt väga lähestikku või suisa samaaegselt, vaja oleks paremat koordineeritust ja tihedamat suhtlust korraldajate vahel.
