Argo Valsi akustilise kitarri kasutusvõimalusi süvakaevandav lühialbum vältab vaid ühe- ja kolmveerandtosina minuti jagu. Sellest selitatud “süidi” eesmärk pole rohkem haaravate ideede löögirusikasse valimises, vaid Valsile omases truuduses muusiku hingeteekonna arenguloogika järgimisel. See pole väline sära – tunglemised hõõguvad pinna all, kuid kuma laseb aimata soojusallika võimsust, ideed on külluslikult mitmekesised.
Albumi põhisäsi on vana- ning uusstandardhäälestusega akustilisel kitarril sõrmitsetud rütmilise ja meetrilise varieeruvusega, harmoonias kalduvad, üsna improvisatsiooniliselt vaba mõteuiuna mõjuvad helimaalid ja visandid. Keskmise või ka lüheldase kestusega kompositsioonid on oma esilekerkimistes mõnevõrra fragmentaarsed, jättes aga üpris värske mulje. Nii võib improvisaator hämaras toanurgas mõtteid arendada küll.
Avapala “Maal maal” on oma läbivalt hoogsa tunglemisega tõepoolest külluslikult maaliline, stiihilisena mõjuv kunstnikutöö, millel on mõningasele repriissusele vaatamata keeruline, pidevalt arenev vorm. Improvisatsiooniliste ideede toestamiseks ja värvimiseks on palade põhifaktuurile lisatud tihti teine akustilise kitarri partii lühemates või pikemates meloodiafragmentides, rütmikitarri hoogsates löökides või hoopis sõrmitsevas saatepartiis. Dialoog iseendaga, sealhulgas ka helidisainerina – näiteks allveekõlalises “Submariinis” – on läbivaks faktuuriloomisvõtteks. Mitmes palas on lisahäälteks appi kutsutud sõpru-külalisi. Looduslikult mitmekesisele külluslikkusele viitavas “Barokis” signaliseerib puhanguliselt Kitty Florentine’i tehismitmehäälne vokaliis. Kitarrivirtuoos Frank Gambalele viitava “Gambale” melismilised peennüansid ja kõlavärvi taotlused tingisid barokk-kitarrist Kristo Käo mängima kutsumise. Deus ex machina’na sõidab sisse Villu Vihermäe viola da gamba. “Masinajumala” kohti on nii selles alas kui ka mujal. “Õhuke joon” areneb rahulikest akordidest haarava akordirifini, ning tagasi, mõlemale lisab kitarrist Karl Petti kandvad, justkui aegluubis golpe-tehnikas meloodiad. Nimipalas, süiti lõpetavas virtuoosselt mitmekesises “Lavendlis” on taas duo (ja trio) väikekandleliku kõlaga iseendaga. Pärast taas “vee alla minekut” veetakse otsad kokku põneva vasturütmika ja kompleksse meloodiaga lõpusedastuseks.
“Lavendel” on, usun, et tähtis plaat ka Argole endale, kitarri helidisaini õrnades kastmetes erihäälestusega akustilise kitarri avastamisel.
