Saksofonisti, laulja ja klaverimängija Karl Tipi ansambli tHerbalist rohkete briljantsete meloodiasähvatustega ja muidu instrumentaalselt ning heliliselt hiilgav debüütalbum vajanuks ehk veel täiendavat “producers cut’i”, kärpimaks lauludest välja vähemütlevaid sektsioone. Osades palades pole tekstiline ülekanne maakeelest lingua franca’sse üldse mitte lihtne (et mitte öelda harva õnnestuv). Selle päevikalbumi tegemisel on Tipp kasutanud mastaapselt oma aastatetaguseid laule-luuletusi. Nii tekstide kui ka muusika toimetamisel võinuks vast seda ehk aktiivsemaltki teha. Praegu hülgab kohati vägagi haarav muusika meid aeg-ajalt sihitult triivima. Ka ei maksaks oma popilikku tahku häbeneda, vaid rakendada see julgelt oma eesmärkide teenistusse. Õnneks jagub plaadil siiski ka “häbitut poppi”.
Progefännina on Tipp läbinud hingestatud, tugevalt läbielava esitusmaneeri “kooli”, ehkki siin eelistab ta hoida tundeid veidi sordiini all. Sellises post-progerockis on rockirifid harva ekplitsiitsed, rõhutatud; albumil puudub ka rock-kitarr. Biidid tekivad ja hajuvad.
Renessanslikult jõngid harmoonia- ja meloodialahendused ja Tipi neutraalse hääldusega mahe ja samas klaar bariton lisavad vanamuusikalikku hõngu. Hääle meeldiv kõla päästab ka muusika-teksti orgaanika vaeguses lõigud. Nõiduslikult kütkestavas õhulisuses on Tipi muusikal sarnasust Robin Juhkentali “Sireniga”, millega avalaulul “Embracement” on lähisugulus. Õhustik on gootilik, natuke kõle, kergelt kõhe, oma kutsuvalt lummava salapäraga justkui taani heviansambel King Diamond negatiivis: Karl Tipp on valge, mitte must maag. Meloodiliselt andekuselt tekib võrdlus nullindate Ariel Pinkiga.
Pea kõik pillid on akustilised: lisaks nimetatule kohtab siin kontrabassi (Karl Tammaru), trummikomplekti ning meloodilisi löökpille (Janno Tomingas), keelpillikvartetti, puhk- ja keelpillide ülemhelisid, harfilikke kõlasid. Laulja rollis toob vaheldust madonnaliku tämbriga Jana Liisa Johanson (“Shine”).
Väikese reservatsiooniga soovitan seda albumit, et tunda, millise potentsiaaliga on siin tegu! Võibolla juba minu lemmik laulev instrumentalist Karl Tipp on leidmas oma teed lauljana, oma isikupärast häält. Sellest tuleb jumalate nimel kinni hoida! Õnneks tundub, et laulmine ongi juba rohkem kui sõrme võtnud.
