Koostaja Äli-Ann Klooren, keeletoimetaja Virge Joamets, kujundaja Anneli Kenk (Saara kirjastus). Tallinn, EMTA, 2025, 124 lk.
Oktoobri esimesil päevil tähistati konverentsi ja raamatuesitlusega EMTA kammersaalis selle maja raamatukogu 90. sünnipäeva. Raamatukogu pika ja käänulise tee on sidusaks jutuks vorminud muusikateadlane Äli-Ann Klooren.
Nii nagu on kirju olnud meie muusikaakadeemia ajalugu, mis on aegade jooksul eksisteerinud mitmes majas, siis samavõrra käänuline on olnud ka selle õppeasutuse juurde kuuluva raamatukogu tee. Kogu, mis loeb oma algust 1935. aastast ja hoonest, milles pikka aega tegutses Otsa kool, ent oli esiti ehitatud konservatooriumile, on sealt 1944. aastal korraks kolinud Lahmuse mõisa, siis toodud ajutiselt, tegelikult aga ligi 30 aastaks nüüdse Kaarli (siis Suvorovi) pst õppehoonesse, sealt edasi liikunud taas ligi 30 aastaks Kivimäele ning jõudnud lõpuks 1999. aastal oma praegusesse koju EMTA uude hoonesse Tatari tänaval. Raamatukogu kõrval on jälgitud ka fonoteegi/helikabineti saatust, mille jäljed on jälgitavad alates 1945. aastast ja mis moodustab nüüd koos raamatukoguga ühtse üksuse.
Kõik need ümber- ja kokku-lahku kolimised on Äli-Ann Kloorenil väga toredasti ja ladusalt lahti kirjutatud. Selleks on ta kasutanud rohkesti arhiivimaterjali, aga teinud ka hulganisti intervjuusid raamatukogu endiste ja praeguste töötajatega ning ka muude asjasse puutunud isikutega. Eriti värvikad on peatükid, mis puudutavad nõukogude perioodi absurdsusi, milliseid tänapäeva inimene enam ei oskaks ette kujutada. Näiteks kust või kuidas üldse teavikuid telliti, kuidas aparaate saadi ja muusikat kuulati, kuidas nii kuulatavad palad kui paljundatavad materjalid tuli vastavatesse kaustadesse kirja panna või et paljundusmasinat peeti üldse paremaks luku taga pidada. Või mida arvata olukorrast, kus Toomas Siitanile anti rahapatakas kaasa ja ta ladus välismaal olles plaadipoes käru plaate nii täis, et teda arvati poe töötajaks.
Kolmandiku raamatust moodustab aga materjal, kus on üksipulgi lahti seletatud, kuidas raamatukogutöö üldse käib, kataloogimisega alustades ja lugejate teenindamisega, st vajalike materjalide leidmisega lõpetades. Ja see pole sugugi nii lihtne lugu, nagu arvata võib. Kui varasemal ajal kirjutati raamatu pealkiri kaardikesele ja kaardike asetati tähestiku alusel vastavasse kasti, siis nüüd on teavikute kataloogimine muutunud selliseks täppisteaduseks, mida oskavad vähesed spetsialistid. Raamatus saab ka ülevaate kõikvõimalikest programmidest ja netipõhistest kataloogidest, mida meie muusikaakadeemia raamatukogust praegusel ajal üleüldse leida võib ning milliste arv ja maht on pehmelt öeldes hoomamatu.
Raamat on väga kenasti kujundatud ja rikkalikult illustreeritud. Siit leiab pilte nii muusikaakadeemia hoonete kui ka raamatukogu ja helikabineti ruumide kohta läbi ajaloo. Eriti tore on, et on leitud ka nüüdseks ajaks juba antiikseks muutunud kataloogi- ja lugejakaarte.
Kogu see materjal annab ülevaate ühes valdkonnas peaaegu saja aasta jooksul toimunud muutustest. See on ühtaegu nii põnev lugemine kui ka väärtuslik ajaloojäädvustus, kuna sisaldab paljutki, mis on praeguseks juba käibelt kadunud ning oleks lahti kirjutamata varsti unustatud.
