“Kaunimad laulud pühendan sull’” on Friedrich August Saebelmanni laul, mille sõnad on kirjutanud Peeter Ruubel. Peeter Ruubeli poeg Nikolai Ruubel hukkus/tapeti 1942. aastal Kirovi oblasti Vjatlagis (Vjatka laagris). Nikolai Ruubeli tütre Ene-Riina Ruubeliga (1939–2019) töötasin ma koos aastatel 1983–1994 Porkuni kurtide koolis. Muidugi ei teadnud ma sellel ajal midagi tema isa saatusest. Toon selle siin lihtsalt näitena, kui seotud me kõik siin ilmas oleme ja kuidas aeg oma lõimi kangaks põimib ja kuidas see kangas elu jooksul üha suuremaks ja tihedamaks kasvab.
“Kaunimad laulud pühendan sull’” on ka Kalli Paakspuu Roman Toi elukäigule pühendunud dokumentaalfilmi pealkiri. Valmis see 2023. aastal. Otsin Kalli Paakspuu kohta internetist infot. Näen, et 2018. aastal on valminud tema lühifilm Roman Toist – “Ärkamine”. “I Need a Man Like You to Make My Dreams Come True” on Kalli Paakspuu 1986. aastal valminud film soorollidest. Vikipeedia tutvustus ütleb, et see avab satiirilise vaate soorollidele. Põnev oleks seda vaadata meie ajas, mis sugude ja soorollide teemast nii tiine, et ajab kopsu üle maksa. Eesti keeles võiks selle filmi pealkiri olla “Vajan sinusugust meest, et teha teoks unistused enda seest”. Tema doktoritöö teemaks Toronto ülikoolis oli “Uuring Ameerika indiaanlaste varase fotograafia kasutamise kohta”. Aga nüüd filmi juurde.
Dokumentaalfilm võib vaadata oma tegelasi alt üles ja ülevalt alla. Või ka tegija silmade ja silmapiiri kõrguselt. Dokfilm võib olla autahvel oma tegelasele või siis järelehüüe lahkunud inimesele. Kohtuotsus. Kättemaks. Dokfilm võib avada inimese elu ja inimese aega – seda, mis talle elada anti. Seda, mida ta oma eluga peale hakkas, kuidas ta seda elas, mida ta tegi ja tegemata jättis.
Teha filmi juba lahkunud inimesest on raske ülesanne. Mina olen sellest hoidunud. Elavat filmides pakub elu enamasti üllatuslikke, prognoosimatuid olukordi, mille kinnipüüdmine ergastab. Filmi loob autor, aga film loob ka ise ennast, kui ta juba sünnib, ja tegelane loob teda omal moel. Elavast inimesest võib ka laisk autor huvitava filmi teha, kui ta laseb ajal ja elul kulgeda.
Surnud inimesest filmi tegemine on, nagu öeldud, tohutu pusimine. Väga palju käsitööd, aega ja energiat läheb kõikvõimalike materjalide kokku otsimisele, nende põhjal terviku loomisele. Kalli Paakspuu on teinud tohutult suure töö, et leida Roman Toid puudutavat materjali ja kududa sellest filmikangas. Vähe sellest. Filmi elustamiseks on rakendatud terve rida lavastuslikke stseene. Mõned neist töötavad toredasti, mõned on lapsikuvõitu. On see siis elus film või elusam film lahkunud mehest tänu nendele mängitud episoodidele? Ma ei tea.
Filmis on tegelikult kokku põimitud kaks filmi. Üks Eesti XX sajandi ajaloost, selle inimeste saatustest ja teine Roman Toist, Eesti heliloojast ja koorijuhist, kes tegi suurema osa oma elutööst Kanadas. Kas need kaks filmi on orgaaniliseks tervikuks põimitud? Ei ole, vastan ma ise oma küsimusele. Ilmselt välismaisele vaatajale, festivalikülalisele selgituseks alustab film päris iidsetest aegadest. Kunagi said kolme sajandiga põliselanikest orjad või … asjad, ütleb diktor. Verine pühapäev ja punalippe lehvitavad demonstrandid. Läbi filmi arhiivikaadrid ja selgitused Eestimaa ajaloost ja peale Eestimaad ka eestlaste ajast sõjajärgse Saksamaa põgenikelaagris. Jah. Euroopa ajaloost vähe teadvale Põhja-Ameerika inimesele ilmselt oluline ja vajalik. Eestimaa eestlasele mõjub palju sellest ilmselt ballastina, näpuga näitamisena selle peale, mis niigi mälus olemas. Veidi oleme (st olen mina, aga ehk on teisigi) väsinud ka kannatuste kandmise paatosest, mis nagu nööbid pükste ees selliste filmide juurde kuulub. Õhkõrn joon eristab seal emotsiooni autentsust õõnsusest ja kerge on libastuda enesehaletsuse libedale, lõppematule ringrajale. Kaastunne kannatustele saab vaatajal või lugejal tekkida läbi pisiasjade suurusele osutamise, läbi kohalolu selles hetkes, mida oled filminud või millest kirjutad, on minu kogemus nii filmitegija kui kirjutava inimesena.
Ja Roman Toi lugu selles ajas. Vahepeal oleks peategelane nagu AJALOO kõrvaltegelaseks taandunud. No ja mis siis. Nii võib ka. Aga mulle jääb ta selles filmis veidi elutuks, kaugeks, veidi vaid vahendiks ajaloo koorma raskuse kaalumisel. Sügavalt isiklikku lugu jääb väheks. Kaunimate, taevasse püüdlevate laulude kõrvale oleks võinud mahtuda midagi maalähedast, lihtsat, elulist ja isiklikku.
Režissöör kirjutab ühe festivali filmitutvustuses, et selle aluseks on adapteering Roman Toi autobiograafiast, mis ilmus 2007. aastal. Muidugi on ka autobiograafia pealkirjaks “Kaunimad laulud pühendan sull’: mälestused”. Raamatu on toimetanud Tiina Sarv. Ma ei ole seda lugenud, aga võibolla on Roman Toi enesekohane tekst filmis (esitaja A. C. Peterson), võibolla ka diktoritekst vähemalt osaliselt sellest raamatust pärit. Nõnda on ehk Roman Toi veidi ka filmi kaasautor?
Film ei ole saja ühe aastaseks elanud Roman Toi terve elu lugu. Ei peagi olema. Põhjalikum käsitlus tema elust saab otsa lahkumisega Saksamaalt Kanadasse. Ei ole muidugi seal midagi ka elu viimaste aastate kohta Toronto Ehatare vanadekodus. Selles armasvalusa atmosfääriga asutuses kohtusin temaga 2015. aasta mais. Olin Torontos tegemas filmi veel olemas olevatest Kanada soomepoistest. Paar soomepoissi leidsin Ehatarest. Ja nende filmimise käigus kuulsin, et samas elab Roman Toi. Ta oli lõpetamas tundi oma kompositsiooniõpilasega. Läksin ja tutvustasin end. Küsisin, kas tohin meie kohtumist filmida. Tohtisin. Mul olid Toile tervitused edasi anda. Tervitused tema eakaaslaselt, küll mõned aastad nooremalt Eva Ganitševalt, Klassikaraadio “Sooviklassika” saate andunud kuulajalt ja kirjasõbralt Viljandi lähedalt Viiratsi hooldekodust. Evat filmisin Viiratsis 2014. aasta kevadel. Ta rääkis ka noorepõlvesõbrast Roman Toist, kellega nad aastakümneid kirjavahetuses olid, enne kui see katkes. Kas Roman Toi on elus, muretses Eva. Kas Eva on elus, oli Roman Toi suuril silmil esitatud küsimus mulle. Oli veel sellel ajal ja nägi ära ka minu filmi “Sooviklassika viimane tund”. Ja sinna sobis täiuslikult Ehatares filmitud episood Roman Toist. “Sooviklassika viimane tund” on laisa autori film elavatest inimestest, kellest mitu küll juba aastaid surnud on. Veidi-veidi on see film ka Roman Toist, kellest tema pika Kanada elu vältel oleks võinud ju mitmeid filme sündida. Aga oleks ei ole hea poiss. On on hea poiss. On on see, mis on. On “Kaunimad laulud pühendan sull’”. Väga hea, et on. Film sai ka XXXVIII Pärnu rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil eriauhinna Eesti muusikaajaloo särava jäädvustamise eest.
