Uut infot tekib pidevalt juurde ja üha kasvavas tempos antakse välja ka värsket muusikakirjandust kõige erinevamatel teemadel. Jätkuvalt tuntakse huvi 340 aastat tagasi sündinud Johann Sebastian Bachi vastu, kelle kohta leitakse ikka veel uusi dokumente, töötatakse taas kord läbi juba tuntud allikaid, analüüsitakse varem ilmunud uurimusi ja kirjutatakse uusi. Materjali on rohkem kui kunagi varem, aga kas oleme selle võrra ka targemaks saanud, tõele lähemale jõudnud?
Mõlgutasin selliseid mõtteid, kui lugesin Martin Gecki raamatut “Johann Sebastian Bach”, mis on eesti keeles ilmunud 2009. aastal Ilme Rebase tõlkes. Hea oli värskendada teadmisi emakeeles, Gecki käsitlusviis on kergesti loetav, aga mitte lahja ega liigselt lihtsustatud. Tegu on igati soliidse väljaandega, autoriks lugupeetud teadlane ja õppejõud, esindatud kõik olulisemad valdkonnad ja vormistus igati korrektne. Siiski tekkis aeg-ajalt tunne, nagu ei oleks kõik päris paigas, nagu oleks miski natuke nihkes. Juurdlesin selle äratundmise üle, kuni lugesin ridu leheküljel 153: “Iseteadlik, auahne, oma õigust taga ajav võis ta olla; mitte tingimata heasüdamlik.” Need sõnad panid mind mõtlema, sest ei läinud kokku tunnetusega, mis mul omal on armastatud helilooja elu ja loomingut tundma õppides tekkinud.
Bachil ülemustega palju õnne ei olnud, põhiliselt oli tal tegemist tuimade ametnike või meelevaldsete ülikutega ja aeg-ajalt tekkis olukordi, kus oli vaja asju klaarida. Kirjanduses on kõige enam valgustatud Bachi suhtlemist Leipzigi rae ja konsistooriumiga, viimastes biograafiates on endisest üksikasjalikumalt käsitletud ka vangistust ja dramaatilist lahkumist Weimari õukonnast. Siinkohal vaadelgem aga paari episoodi Bachi tööelu algusajast Arnstadtis aastatel 1705 ja 1706.
1702. aasta kevadel lõpetas 17-aastane Bach õpingud Lüneburgi Miikaeli koolis (Wolff, lk 565) ja Georg Böhmi juures (Gardiner, lk 592) ning pärast mõnekuist töötamist Weimari õukonna kapellis kutsuti orelite asjatundjana tuntust kogunud noormees 1703. aastal Arnstadti kiriku vastvalminud orelit hindama. Bachi tehtud ekspertiis ja pilli tutvustamine avaldasid kohalviibijatele nii suurt mõju, et 9. augustil sõlmiti tööleping, mille kohaselt pidi ta mängima orelit Uue kiriku jumalateenistustel, palvetundides ja vespritel. Lisaks otsestele kohustustele hakkas Bach kantori esindajana korraldama lihtsamate mitmehäälsete teoste ettekandeid gümnaasiumi koori ja orkestriga. Arnstadti õpilaskond oli kirju, õppurite hulgas oli jõukate linnakodanike täisealisi poegi, kelle ohjeldamine oli paras katsumus mitte ainult õpetajatele, vaid kogu linnarahvale.
Selle seltskonnaga hakkas Bach tööle, aga aja jooksul on pidanud mingil meile teadmata põhjusel tekkima ebakõlad, sest ühel 1705. aasta augustipäeval nimetas 20-aastane õpetaja oma 23-aastast õpilast Johann Heinrich Geyersbachi sõnaga “Zippelfagottist”, millest lahvatas äge tüli. See on raskesti tõlgitav sõna, mida on eri keeltesse mitut moodi ümber pandud. Tegu on selgelt ebaviisaka pöördumisega, mille täpset tähendust siinkohal ei lahata. See tiitel pahandas Geyersbachi nii sügavalt, et kui mõni nädal hiljem Bach ühel õhtul koos oma sugulase Barbara Catharinaga Neidecki kindlusest koju tuli, ründas kaikaga varustatud vihane õpilane koos viie kaaslasega oma õpetajat ja nõudis solvangu eest vabandamist. Bach oli Lüneburgi koolis vehklemist õppinud ja juhtumisi oli tal ka mõõk vööl. Ta tõmbas selle tupest välja, tõrjus tagasi näkku suunatud löögi ja ajas riiukuked minema.
Bach informeeris intsidendist konsistooriumi, kes kutsus noormehed välja juhtunust aru andma. Tol ajal oleks taolise teo eest olnud kartser kõige leebem võimalik karistus, kuid Geyersbachi ainult hoiatati, et ta oma tulevikku ohtu ei seaks, ja noomituse sai hoopis Bach, kellel kästi edaspidi ennast vaos hoida. Seepeale märkis noor organist, et tööle oleks vaja võtta muusikadirektor, vihjates asjaolule, et tema lepingus kohustust õpilastega töötada ei ole. Kaks päeva hiljem tuli Bachi juttu kallaletungist kinnitama Barbara Catharina, aga kuna tema tunnistuse andmise ajal polnud kohal ühtki ametnikku, jäigi Geyersbachile karistus määramata ja Bach sai juba varakult kogeda, et mõjuka isiku järeltulija ohjeldamine ei ole ohutu tegevus. Nimetatud vahejuhtum oli teadaolevalt ainus kord kogu Bachi elu jooksul, kui talle sobimatut sõnakasutust ette heideti.
Bach ootas kannatlikult rohkem kui kaks kuud, et esitada konsistooriumile omapoolne nägemus toimunust, aga kui seda võimalust ei antud, palus ta novembrikuus neli nädalat puhkust, et minna advendiajaks Lübeckisse. See asus 420 km kaugusel ja Bachil oli kavatsus läbida see vahemaa jala, kuna transpordivahendiks raha polnud. Noormees pidi teadma, et nelja nädalaga pole võimalik Lübeckis ära käia, sest oli 1700. aasta märtsikuus Ohrdrufi koolist Lüneburgi kooli üle minnes jooksnud ja kõndinud 350 km, milleks kulus rohkem kui kaks nädalat. Bach otsustas siiski võtta riski ja kutsus ennast asendama oma sugulase Johann Ernst Bachi. Reisi eesmärk oli tutvuda legendaarse organisti Dieterich Buxtehudega, kuulata tema korraldatud kontserdilaadseid õhtumuusikaid ja tõenäoliselt ka selgitada välja võimalus pääseda kuulsa orelivirtuoosi mantlipärijaks.
Bach läkski Lübeckisse ja jõudis Arnstadti tagasi alles 1706. aasta veebruaris. Seal juba oodati teda konsistooriumile aru andma, miks ta lubatud nelja nädala asemel oli ära olnud peaaegu neli kuud. Ühtlasi kritiseeriti tema koraaliseadeid, mille julged harmooniad tekitasid mõnes inimeses võõristust (protokoll 21. veebruarist 1706). Tundub, et ka õpilased olid saanud uut ainest õrritamiseks, sest samast protokollist võib lugeda: “Õpilane Rambach: Organist Bach on siiani väheke liiga pikalt mänginud, aga pärast seda, kui härra superintendent talle selle kohta märkuse tegi, langes ta otsemaid teise extremum’i ja hakkas mängima liiga lühidalt.” (Geck, lk 23)
Bach ei tahtnud teist korda narriks jääda olukorras, kus tal puudusid hoovad distsipliini kehtestamiseks ja mida superintendent Johann Gottfried Olearius kirjeldab linnanõukogu aruandes konsistooriumile 16. aprillil 1706 järgmiselt: “Nad ei häbene oma õpetajaid, kaklevad nende juuresolekul ja kohtlevad neid (siis mitte ainult Bachi, vaid ka teisi õpetajaid – R.M.) eemaletõukavalt.” (Eidam, lk 64) Bach ei tundnud ennast linna tänavatel enam turvaliselt ja ilmselt kaalus, kas on mõtet kulutada aega ja närve vägivaldse jõugu peale, kes üritas teda õhtupimeduses läbi peksta. Hoop noore muusiku käe pihta võinuks anda kogu tema elule hoopis teise suuna.
Kuna konsistoorium ootas uusi muusikaettekandeid, kirjutas Bach kantaadi “Nach dir, Herr, verlanget mich” (BWV 150), mida mõned uurijad peavad tema esimeseks säilinud kantaadiks ja milles hakkab kõrva eriti nõudlik fagotipartii virtuoosse soolokäiguga V osa lõpus.
Mühlhausenis vabanenud organistikoht pakkus Bachile võimaluse ummikseisust väljuda. Ta ei kiirustanud, vaid lasi teistel kandidaatidel endid esitleda, enne kui läks ise ette mängima. Mühlhausenis oldi temast vaimustuses ja valik kindel. 1707. aasta juunikuus oli 22-aastane Bach juba oma uues töökohas.
Tüli Geyersbachiga on ainus Bachiga seotud seik, mida on mainitud Arnstadti tolleaegsetes dokumentides. Kajastus on saanud üleelusuurused mõõtmed, mis on varjutanud kõik muu, mis tema elus sel perioodil toimus. Tegelikult oli Arnstadt noore innuka muusiku jaoks üldiselt hea aeg: tal oli esimest korda elus korralik sissetulek, vaba aega, privaatsust ja iseseisvust. Noore virtuoosi käsutuses oli hea orel, millel ta sai harjutada nii palju, kui tahtmist oli, ja pühenduda senisest rohkem muusika kirjutamisele. Seal sündis osa Bachi võrratust oreliloomingust, mh üks kõigi aegade populaarsemaid oreliteoseid, ilmutuslik tokaata d-moll. (Boyd, lk 17–23; Eidam, lk 47–70; Gardiner, lk 189–196; Geck, lk 21–28; Schweitzer, lk 95–97; Spitta, lk 19–36; Wolff, lk 85–114)
Bachi biograafiates on eelkirjeldatu kohta tõlgendusi seinast seina. Esimene elulookirjutaja Johann Nikolaus Forkel, kelle raamat ilmus aastal 1803, tundis isiklikult suure muusiku vanimaid poegi Wilhelm Friedemanni ja Carl Philipp Emanueli, kellelt sai palju väärtuslikku infot, mis oleks muidu kaotsi läinud. Väidetavalt jättis Forkel osa sellest välja, kuna Bachile endale ei olevat meeldinud, kui neid lugusid jutustati. Arnstadti fagotimängija juhtumit ei puuduta Forkel üldse ja Bachi loomuse võtab ta kokku lühidalt ja lihtsalt: “Ta käitus kõigiga meeldivalt.” (Forkel, lk 81) Oma hinnangus toetub autor Carl Philipp Emanuel Bachi 1788. aastast pärit ütlusele, et ta isa “ei lasknud kellelgi tunda oma üleolekut. Vastupidi, ta oli äärmiselt tagasihoidlik, salliv ja väga viisakas teiste helikunstnike suhtes.” (Wolff, lk 198)
1873. aastal andis Philipp Spitta välja I osa oma kaheköitelisest põhjapanevast uurimusest Bachi elu ja loomingu kohta. Selles kirjeldab ta helilooja keerulisi suhteid oma tööandjatega ja võtab Arnstadtis toimunu kokku järgmise konstateeringuga: “Siin ilmnes tema iseloomus kergelt ärrituva ülitundlikkuse ja kangekaelsuse joon esimest ja mitte viimast korda.” (Spitta, lk 28) Seda Spitta vaba tõlgendust on hakanud hiljem kordama peaaegu kõik tähtsamad Bachi uurijad.
Pikka aega suureks autoriteediks olnud Albert Schweitzer pidas oma 1905. aastal ilmunud biograafias vajalikuks Bach veel tõsisemalt hukka mõista: “Niisiis ilmnes juba Arnstadtis organiseerimisvõime täielik puudumine, mis pidi hiljem Leipzigis tema olukorra nii raskeks tegema. [—] Ta ei olnud pedagoog; ta ei osanud isegi distsipliini hoida. Kui asjad ei läinud nii, nagu tema tahtis, muutus ta ägedaks – millega tegi olukorra ainult hullemaks – kaotas julguse ja lasi asjadel omasoodu minna.” (Schweitzer, lk 95–96)
Asja tuumale natuke lähemale tundub olevat jõudnud Paul Hindemith, kes 1962. aastal tõdes, et kunstiline kannatamatus on igaveses vastuolus õpetamisega. (Hindemith, lk 16) Tema äratundmist toetab John Eliot Gardineri 2013. aastal edastatud avastus, et ka Bachi eelkäijad Leipzigi kantori ametis Adam Krieger ja Johann Kuhnau maadlesid sarnaste probleemidega. Krieger püüdis korduvalt raele selgeks teha, et kantori tööd on raske ühendada heliloominguga ja Kuhnau ei olnud oma karjääri lõpus üldse enam võimeline looma muusikat täiskoosseisule. Selle info valguses ei paista Bach küll kuidagi eriliselt oma õigust taga ajavana. Asjaga seotud isikud teadsid hästi, kui raske on “sumbata Leipzigi bürokraatia lõputus soos”. (Gardiner, lk 172–176)
Malcolm Boyd, kes üldiselt läheneb suure meistri elule ja loomingule küllaltki mõistvalt, peab oma 1983. aastal ilmunud biograafias Arnstadti sündmustega seoses siiski vajalikuks lisada: “ta pidi mõjuma talumatult ülbe ja kangekaelsena” ja korrata Spitta sada aastat varem väljakäidud seisukohta: “kannatlikkus ei kuulunud kindlasti tema põhivooruste hulka”. (Boyd, lk 22 ja 230)
Tänapäeva juhtiv Bachi uurija Christoph Wolff kordab 2000. aastal erinevates variatsioonides oma eelkäijate ütlusi, kirjutades muuhulgas: “Meil on tema käitumise kohta vaid infokilde ja ei oleks kohane nende põhjal tema iseloomust järeldusi teha. Kuid mõningatest stseenidest võib välja lugeda, kui kannatamatu ja resoluutne, sageli isegi järeleandmatu ta oli ning kui raevukalt ta provokatsioonidele reageeris.” (Wolff, lk 437)
Martin Geck leiab 2003. aastal koguni, et konsistooriumil oli täielik õigus kritiseerida Lübeckist uute ideedega tagasi tulnud noore Bachi orelimängu ilmunud julgeid harmooniaid: “vaevalt saab konsistooriumile süüks panna ebaõiglust”. (Geck, lk 24)
Kõik eelpool nimetatud teadlased on teinud ära aukartustäratava töö ja väärivad sügavat lugupidamist, aga mõni nende tõlgendus ei ole ajaproovile vastu pannud. Elu mitmetahulisust omal nahal tunda saanud populaarsete spiooniromaanide autor John le Carré on nentinud oma krüptilises elulooraamatus “Tuvitunnel”: “Kui üldse kusagil on tõeline tõde, siis ei peitu see mitte faktides, vaid nüanssides.” (le Carré, lk 14)
Just neid on Bachi elu kohta esitanud Klaus Eidam oma 1999. aastal ilmunud raamatus “Das wahre Leben des Johann Sebastian Bach”. Ta on uuesti läbi töötanud algallikad, seadnud kahtluse alla mõned varasemate biograafide tõlgendused ja saanud selle eest nii kiitust kui ka laitust. Clemens Goldberg on oma kriitilises artiklis “Kreuzzug für Bach” (1999) heitnud Eidamile ette vastumeelsust muusikateaduse vastu, vanamoodsust, impulsiivsust, subjektiivseid järeldusi ja palju muud, aga samas tunnistanud, et mõningates Bachi töösuhteid puudutavates episoodides on Eidamil rohkem õigus kui eelnevatel autoritel. Kindlasti on Eidami raamatul puudusi, eriti kui väga tahta neid leida, aga selles on ka nii mõndagi huvipakkuvat. Arnstadtis toimunu kohta arvab ta, et vahejuhtumitest säilinud protokollid ei anna alust süüdistada Bachi kalduvuses kergesti vihastuda, mida on talle ette heitnud Spitta ja mida järgnevad biograafid on hakanud kordama. Eidam leiab, et väljend “kergesti ärrituv” tuleks asendada sõnaga “nõudlik”. (Eidam, lk 67)
John Eliot Gardiner, kes on ise palju Bachi muusikat esitanud, nendib oma 2013. aastal ilmunud uurimuses: “Tegelikult tundub, et teame temast vähem kui ükskõik millisest teisest viimase 400 aasta jooksul elanud suurest heliloojast”, et “inimesena on Bach endiselt kättesaamatu” ja et “lõppkokkuvõttes on kõik tõed rohkem või vähem subjektiivsed”. (Gardiner, lk xiv, xvii ja xxi) See aga ei takista Gardineri taas kord kinnitamast visalt püsinud veendumust: “On ärrituvust, jonnakust, eneseupitamist, ebakindlust intellektuaalsete väljakutsete ees, lisaks on tema viisi meelitada kuninglikke isikuid ja teisi autoriteete segunenud umbusklikkust ja ülipüüdlikkust.” (Gardiner, lk xvi) Ja mõtiskluste kokkuvõttena tuleb traditsiooniline epistel: “Kerge on mõista, miks Arnstadti ametnikke Bachi suhtumine ärritas.” (Gardiner, lk 194)
Ka Hindemith peab Bachi pöördumisi kõrgemalseisvate isikute poole ilmselgeks liialdamiseks: “Ta vaidleb ägedalt lõpututes kirjades oma ülemustega, et oma seisukohti maksma panna. Lugedes teise poole avaldusi, ei pruugi teda ümbritseva maailma sügav kurjus tõestatud tunduda.” (Hindemith, lk 12) See väide tundub natuke arusaamatuna, sest Bach ei tõesta oma pöördumistes maailma kurjust, vaid selgitab, et talle esitatud nõudmised ja olemasolevad töötingimused ei ole vastavuses. Bachi selgitused on osa tolleaegsest laiemast protsessist, mis on seotud muusikute kehva sotsiaalse staatuse parandamisega ja milles said osaleda ainult kõige tugevamad. On teada, et ka Bachi kuulsal kaasaegsel Georg Philipp Telemannil tuli ette konflikte Hamburgi senatiga. (Wolff, lk 376)
Bachil oli tööandjatega palju arvete klaarimist, aga see ei tõesta veel, nagu oleks ta kannatus kergesti katkenud. Lihtsalt suure muusiku ja tema elu suunavate bürokraatide mõttemaailmade vahel ei olnud piisavalt kokkupuutepunkte. Eidam väidab, et Leipzigi tolleaegsetes raeprotokollides pole kedagi nii põhjalikult ja üksmeelselt kirutud kui Bachi ja ükski raehärra ei vaielnud vastu, kui Christian Ludwig Stieglitz ühel 1729. aasta istungil nentis: “Kantor ei tee mitte midagi!” (Eidam, lk 228–229) Jahmatav on lugeda midagi sellist inimese kohta, kes töötas suure koormusega koolis, korraldas igal pühapäeval muusika neljas kirikus ja kõigele lisaks lõi selle tarbeks sadu meisterlikke helitöid, mh ületamatu šedöövri “Matteuse passiooni”. Tema hiigelsaavutused ei tähendanud ametnike silmis lihtsalt mitte midagi.
Bachile endale ei lähe enam korda, mida temast arvatakse ja kirjutatakse. Armastatud helilooja muusika kõlab jätkuvalt kirikutes, kontserdisaalides, raadiojaamades, õppeasutustes ja kodudes üle kogu maailma. Meile endile on vajalik säilitada side reaalsusega, sest üks eksitav algoritm võib jääda inimest saatma alatiseks ja moonutada kogu pildi. Tegelikult teame Bachi elust liiga vähe, et üldse mingeid hinnanguid anda. Me lihtsalt ei tea tema isiksuseomadustest peaaegu midagi. Kindel on ainult see, et Bach oli inimene, mitte jumal ega robot, ja tal olid tunded nagu meil kõigil.
Üks vähestest dokumentidest, mille põhjal saame otseselt teada, mida Bach mõtles ja tundis, on Leipzigist 1730. aastal saadetud kiri Georg Erdmannile – koolikaaslasele, kellega koos ta 1700. aastal Ohrdrufist Lüneburgi jooksis. Selles kirjutab Bach, et peab “elama peaaegu pideva pahameele, kadeduse ja kiusamise all”. (Eidam, lk 230) Seda on mõistnud Hindemith, kes nendib: “Me teame, et ta pidi võitlema raskustega, millest Bachi mastaabiga loojat oleks õigluse korral tulnud säästa.” (Hindemith, lk 24)
Allikad:
Malcolm Boyd, “Bach”. Oxford University Press, 2000.
John le Carré, “Tuvitunnel: lugusid minu elust”. Varrak, 2025.
Klaus Eidam, “Das wahre Leben des Johann Sebastian Bach”. Piper, 1999.
Johann Nikolaus Forkel, “Ueber Johann Sebastian Bachs Leben, Kunst und Kunstwerke”. Henschel, 1968.
John Eliot Gardiner, “Musiikkia taivaan holveissa: Johann Sebastian Bach: muotokuva”. Fuga, 2015.
Martin Geck, “Johann Sebastian Bach”. Ilo, 2009.
Clemens Goldberg, “Kreuzzug für Bach: der Dramaturg Klaus Eidam im Kampf gegen das Böse in der Musikwissenschaft”. www.welt.de, 08.05.1999.
Paul Hindemith, “Johann Sebastian Bach: ein verpflichtendes Erbe”. Insel, 1962.
Albert Schweitzer, “Johann Sebastian Bach”. Breitkopf & Härtel, 1977.
Philipp Spitta, “Johann Sebastian Bach”. Breitkopf & Härtel, 1941.
Christoph Wolff, “Johann Sebastian Bach”. Fischer, 2005.
