Mihhail Gerts, “Eduard Tubina kujunemisaastad”. Toimetaja ja konsultant Virge Joamets. Heino Elleri Muusikakool, 2025, 215 lk.
Eduard Tubin sai 120. sünniaastapäevaks ilusa ja kaaluka kingituse – dirigent Mihhail Gertsi sulest ilmus sügisel raamat “Eduard Tubina kujunemisaastad”, mis vähendab edukalt distantsi tänapäeva lugeja ja anonüümseks jääma kippuva eesti suurima sümfooniku vahel. Sedalaadi käsitlustega täieneb eesti muusikakirjandus võrdlemisi harva, seega on väljaanne igati tähelepanu väärt.
Kui mõelda eesti muusika krestomaatilistele nimedele, siis piisava arvu uurijate üle võib rõõmustada vist küll ainult üks autor, teiste väljavaated põhjaliku teadustöö orbiidile sattuda on märksa tagasihoidlikumad. Muusikateadlaste kogukond on Eestis väike ja ei saa ka nõuda, et igaüks tegeleks süvitsi just eesti muusikaga. Seetõttu on eriti tänuväärne, kui tippinterpreedid n-ö appi tulevad, võttes südameasjaks mitte ainult ühe helilooja teoseid ette kanda, avaldada ja salvestada, mis juba tähendab tohutut tööd ja pühendumist, vaid leides aega ka temast kirjutada. Siinjuures tuleb tõdeda, et praktiseerival muusikul on seda tehes ka teatud eelis: täiesti vahetu kokkupuude loominguga annab minu meelest juurde mõõtme, mis võib teoreetikul kergesti jääda kättesaamatuks. Viimastel aastatel on olnud rõõmustav näha, et näiteks Heino Elleril on olemas Sten Lassmann ja Eduard Tubinal on Mihhail Gerts. Nii nagu kõnealuses raamatus tuleb juttu Tubina omaaegsetest mõttekaaslastest-toetajatest Karl Leichterist, Olav Rootsist ja Eevalt Turganist, on Gerts justkui helilooja nüüdisaegne esimene “ihuinterpreet” ja “advokaat”, täites rolli veenvalt ja sütitavalt. Kui Gertsi loovuurimuse projekti pealkiri algab küsimusega “Kuidas jagada vaimustust?”, siis raamatut lugedes nähtub, et ta ise valdab seda kunsti küll väga hästi.
Väljaanne on varustatud kaaluka eessõnaga, mis loob järgnevale vajaliku konteksti. Gerts tutvustab tagamaid, miks Tubina positsioon nii eestlaste seas kui rahvusvahelises teadvuses on kujunenud just selliseks, nagu see on; kuidas ajaloo keerdkäigud on takistanud tema loomingul saavutamast selle väärilist populaarsust. Samuti ilmneb sissejuhatusest väljaande üks peamiseid sihte – vaadelda lähemalt Tubina noorusaastaid, mida Gerts peab teiste kuulsate heliloojate taustal ainulaadseteks, ja sellest tõukuvaid huvipakkuvaid küsimusi.
Loomingust lähtudes võib Tubina kujunemise piiritleda tema arvates 1934. aastaga (valmib esimene sümfoonia, milles juba olemas kõik helilooja käekirja põhilised tundemärgid), kuid isiklikku elu ja ühiskondlik-poliitilisi muutusi arvesse võttes on vaatluse all ka veel järgnevad kümmekond aastat kuni Tubina elu suure veelahkmeni – põgenemiseni Rootsi 1944. aasta septembris. Kuigi käsitluse ajalised raamid on niisiis selgelt paika pandud, põikab Gerts korduvalt põhjendatult ka hilisemasse aega, näiteks iseloomustades Tubina (kirja)suhet Elleri ja teiste mõttekaaslastega pärast Eestist lahkumist või analüüsides Kaarel Irdi rolli Tubina elus ja loomingus (ptk 4.7).
Raamat koosneb viiest sisupeatükist, mis annavad tervikliku ülevaate helilooja perekondlikust taustast, lapsepõlvest, õpinguaastatest, õpetajast Heino Ellerist ja teistest mõjuisikutest, samuti tegevusest Tartus nii orkestri- kui koorijuhina ning noorusaastate loomingust kuni esimese sümfooniani välja. Tubina kujunemisloos kerkib tõepoolest esile mitmeid huvitavaid küsimusi, näiteks kuidas seadis karjas käiv poiss ilma juhenduseta virtuoosseid viiulikontserte pikoloflöödile (ptk 1.5.1) või millistest vahenditest hankis õpinguteajal huvipakkuvaid partituure. Neid momente on Gerts osanud märgata ning ka anda oletatavaid loogilisi vastuseid. Toredad on mitmed kõrvutused, näiteks Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsertide võrdlemine Euroopa ühe vanema kuurortlinna Baden-Badeni orkestri tegevusega või paralleelid Tubina ja Brahmsi teekonnal esimese sümfoonia loomiseni.
Tuttavamaks ei saa lugedes mitte ainult Tubin, vaid tema ümber kasvab justkui tähenduslikke seoseid täis võrgustik, mis muudab rikkamaks korraga nii pildi heliloojast endast kui laiemalt eesti muusikaelust (sama muljet olen täheldanud festivali “TubIN” külastades). Uusi tahke saavad juurde mitmed eesti muusika olulised nimed nagu Eduard Oja, Eevalt Turgan ja Kaarel Ird; täiendusi saab Heino Elleri kuju ja tema pedagoogilised põhimõtted. Harivaid ekskursse on teemadesse nagu näiteks Vanemuise sümfooniaorkestri tegevus ja repertuaar 1920. aastatel (ptk 2.2), sümfooniažanri positsioon XX sajandil (ptk 5.6) või veidi kooli muusikalootundi meenutav peatükk isa rollist erinevate sümfonistide eluteel (ptk 1.11), mis on noort lugejat silmas pidades igapidi kohane.
Isiklikult oli väga põnev lugeda Tubina suhestumisest dirigeerimisega (ptk 4.5) ning kuidas helilooja sõnakasutusest võib aimata, et orkestrist rääkides oli see “vastu tahtmist”, koori puhul aga “kutsumus”. Silmiavardavad olid ka peatükid Tubina tööst Vanemuises ning 1930. aastate välisreisidest. Teistest veidi raskemini annab “ennast kätte” viies peatükk, mille keskmes on žanriüleste seoste leidmine Tubina varases loomingus. Kui sinnamaani on minu meelest tegu kerge lugemisega ka võrdlemisi muusikakauge inimese jaoks, siis siin on Tubina muusikat tundmata keerulisem mõttega kaasas olla. Samas annab see hea tõuke näiteks partituur ja/või salvestis välja otsida ja näpuga järge ajades (taktinumbrid on abistavalt mitmel pool välja toodud) end rohkem kurssi viia ja lasta Tubina muusikal end vaimustada.
Ehkki eessõnas ei ole eraldi iseloomustatud kasutatud allikaid ja oma lähenemist nendele, on selge, et läbi on töötatud suur hulk eriilmelist materjali alates nõukogudeaegsetest konservatooriumi diplomitöödest kuni kõige värskemate publikatsioonideni nagu äsja ilmunud “Eesti muusikalugu I”. Suures osas on muidugi toetutud Tubina enda kirjadele ning Vardo Rumesseni töödele. Olemasolevaid allikaid sünteesides loob Gerts sidusa narratiivi, mille taga seisab suur ja põhjalik töö. Ta ei traagelda niisama huvitavaid fakte kokku, vaid teeb palju enamat – loob konteksti, toob paralleele, intrigeerib, küsib palju küsimusi, analüüsib ja järeldab, tõstes nii oma käsitluse väärtust. Nagu õigele uurimusele kohane, siis ei olegi kõigile küsimustele vastuseid ning välja on toodud ka võimalikud edasised uurimissuunad, sh kuidas mõjutas Tubina hilisemat loomingut tema töö baroki ja varase klassitsismi lavateoste restaureerijana Drottningholmi ajaloolises teatris. Gerts oskab olla allikakriitiline, olles vajalikult tundlik näiteks külma sõja aegse kirjavahetuse tõlgendamises (enesetsensuuri võimalus) või arutledes selle üle, miks sisaldab Tubina Leningradist saadetud isiklik kiri ametlikku viisakusvormelit (ptk 4.14). Siiski oleks minu arvates võinud lisada kasvõi lühikese lõigu allikatest, kas ja mis võimalusi pakuvad arhiivid Tubina ja tema lähikondsete uurimisel jms. Näiteks jäi mulle selgusetuks, millist uut kättesaadavat infot on silmas peetud (lk 25), mis võimaldab nüüd rohkem teada saada Tubina esimeste eluaastate ja esivanemate kohta.
Väljaande ülesehitus on väga liigendatud, kohati minu maitsele isegi liiast (rohked lühikesed alapeatükkide alapeatükid), tekitades emotsiooni väga paljude peatustega lugemisteekonnast. Samas tuleb tunnistada, et kui raamat on kirjutatud noort lugejat silmas pidades, siis võibolla sellel sihtrühmal ongi kergem kirjandusega suhestuda väikeste “ampsudena”. Lisaks on tegelikult nii mõnegi väikese peatüki pealkiri vahvalt ja tabavalt sõnastatud, näiteks “Viiulikontsert pikoloflöödile seakarjuse seades”. Üldse kirjutab Gerts väga ladusalt, lennukalt ja haaravalt. Võiks öelda ka, et tekst on temalik – nii mõnigi kord kujutasin teksti ette kõlamas Gertsi häälega näiteks festivali “TubIN” vestlusringis ja need kaks (hääl ja tekst) sobisid valatult kokku. Raamatule annavad kaalu juurde hästi valitud fotod, mis lugu veelgi elavdavad. Küsimusi ajendavad või lisainfot nõudvad kohad on kenasti joonealustega varustatud. Tänusõnad kuuluvad kindlasti toimetaja Virge Joametsale.
Kokkuvõtlikult on Gertsi käsitlus Tubina kujunemisaastatest äärmiselt sümpaatne. Imponeerib nii tema kirjutamise stiil, nähtav pühendumus oma südameteemale kui ka julgus avada isiklikku teekonda Tubina vaimustuseni. Iseäranis sooja tunde jätab järelsõna, milles autor jagab ausalt oma elu keerulisi hetki ning mida on Tubina pärandi uurimine talle andnud. Raamatu alguses tsiteerib Gerts Paavo Järvit, kes on öelnud, et “enne kui me hakkame oma väärtusi teistele müüma, peame ise väga veendunud olema selle väärtuses – veendumus tuleb siis, kui oleme selles muusikas kodus, tunneme igat nooti”. Näib, et Gerts ise on Tubina väärtust tunnetanud kogu oma olemusega, seepärast suudab ta seda ka teistele edasi anda ja teisi sellesse uskuma panna. Oma käsitluses nimetab ta korduvalt ainupäraseid ajaaknaid, mis Tubina elus avanesid ja sulgusid. Praegu paistab ka üks ajaaken lahti olevat Tubinat rohkem avastada ning tema väärtuses veenduda, kasvõi festivali või ilmunud raamatu kaudu. Kasutagem seda!
