Mida teame eestlaste kultuurielust Rootsis? 1944. aastal põgenenud jätkasid Rootsis vilka kultuuritegevusega, mis on oma traditsioonides toetunud iseseisvas Eestis loodud praktikatele. Peale selle on Rootsis üles kasvanud mitu põlvkonda eestlasi, kes osalevad koorides, ansamblites või löövad muul moel kaasa eestlaskonna tegemistes. Tänu mitme põlvkonna tublile tööle on rootsieestlaste kultuurielu ka pärast Eesti taasiseseisvumist silmapaistvalt aktiivne, tegevkollektiive on mitmeid, säravaid juhtfiguure samuti. Kuidas mõtestavad oma tegevust eesti kogukonnas need, kes on sündinud Rootsis, ent kelle jaoks on eestlus südameasi? Põgusa sissevaate rootsieestlaste ja üleilmsete eestlaste kultuuriellu annab dirigendi ja helilooja Toomas Tuulse tegevus.
Toomas Tuulse on sündinud Rootsis 1946. aastal, vaid kaks aastat peale suurt põgenemist. Esimese väljaõppe poolest on Tuulse hoopis arhitekt, ent ta on lapsest saadik õppinud muusikat mitmete eraõpetajate juures ja sooritanud pärast esimese kõrghariduse omandamist kirikumuusiku eksami. Eestlaste kogukonnas Rootsis on ta palju tegelenud kooridega, professionaalses plaanis olnud aktiivne nii arhitekti kui muusikuna. Muusikaarmastuse sai ta kaasa kodust, ent sõjajärgse aja keeruliste olude tõttu ei soovitanud isa tal muusiku elukutset valida. Ometi jõudis Tuulse muusikani nii klaveri- ja orelimängu, heliloomingu kui ka kooridirigeerimise kaudu.
Vanemate põgenemislugu ja sõjajärgsed meeleolud
Toomas Tuulse vanemad põgenesid nõukogude okupatsiooni hirmus 1944. aastal üle Läänemere. Nende lähisugulased jäid Eestisse ja kuni Stalini surmani 1953. aastal ei teatud kodumaale jäänud perekonnast midagi. Toomas Tuulse ema vennad olid sakslaste poolt mobiliseeritud, neist vanem viidi Siberisse ja jäi sinna kuni 1961. aastani. Kasvades oli Toomasel vanemate põgenemislugu pidevalt mõttes, identiteediküsimused – kas ta on eestlane või rootslane – kujundasid ta ajapikku kahe kultuuri hoidjaks, kuigi noorpõlves põhjustasid sellised küsimused siseheitlusi. Kuna Toomas ei õppinud Stockholmi Eesti Koolis, vaid Rootsi omas, kujunes eestlastest sõpruskond välja alles täiskasvanueas. Siiski puutus ta lapsepõlveski kokku eestlastest täiskasvanutega: tema kunstiajaloolasest isa (Armin Tuulse (1907–1977) – Toim.) oli üks neist, kes asutasid Rootsis Eesti Teadusliku Seltsi ja ema (Liidia Tuulse (1912–2012) – Toim.) oli kirjanik – nii sai erudiitide koosviibimistest osa ka Toomas, kes sinna vanematega kaasas võeti. Isa spetsialiseerus Rootsis keskaegsete kirikute uurimisele ja pälvis selle eest suure tunnustuse. Enne põgenemist olid Toomase vanemad Euroopas ringi reisinud, isal oli doktorandistipendium ning ema kirjutas reisikirju Postimehele.
Toomase erialane taust haakub sõjajärgsete kümnendite meelestatusega – surve oli õppida midagi kasulikku. Soovitus valida elukutseks midagi “kindlat” tuli ka tema isalt, kes oli küll ise muusikat päris tõsiselt õppinud, alustanud juba koolieelikuna viiulimängu, mida harrastas elu lõpuni, saavutades kõrge taseme. Paraku oli ta varakult oma isa kaotanud, mistõttu pidi juba teismeeas hakkama leiba teenima. Toomase isa pidas muusikute elu aga karmiks ning toonitas sageli, et muusika võiks jääda vaid hobiks. Nõuandeist hoolimata kasvas Toomase muusikasoon nii tugevaks, et ta pidas musitseerimist hädavajalikuks ning tegeles muusikaõpingutega küll eraviisiliselt, ent järjepidevalt. Nii on ta õppinud klaverit Harri Kiisa juures, teoreetilisi aineid Eduard Tubina juhendamisel ning mõnda aega võtnud tunde ka Käbi Lareteilt.
Muusikaõpingud ja professionaaliks sirgumine
Tunnid nende nimekate muusikutega ei olnud edasiviivad üksnes muusikalises mõttes, vaid kätkesid ka põnevaid vestlusi elu üle. Tubina tundide järel oli kombeks koos kohvi juua ning suitsetada, toonased arutelud olid sama väärtuslikud kui muusikaõpetus. Tänu rahvuskaaslastest muusikute innustusele kujunes muusikast oluline täiendus Tuulse arhitektikarjäärile. Oluliseks liiniks sai koorijuhtimine: juba keskkooliõpingute ajal laulis ta eesti koguduse kooris, hiljem ülikoolis arhitektide kooris, seejärel mitmetes Stockholmi koorides ning võttis huvi kasvades ka dirigeerimise kursusi. 1975. aastal palutigi teda Stockholmi Eesti Naiskoori dirigendiks, seda ametit pidas ta viis aastat, peale seda juhatas ka segakoori Vikerkoor ning 2000-ndate alguses Stockholmi Eesti Segakoori.
Töö kooridega on Tuulset pikalt aktiivsena hoidnud, ent sama tegus on ta ka heliloomingus. Ta on loonud muusikat teatritele (koostöö on teda sidunud näiteks Stockholmi Eesti Kabaree Teatriga ja Eestis teatriga Varius), aga samuti kirjutanud nii oma kooridele ja interpreetidest lähedastele kui ka selliste suursündmuste puhuks nagu “ESTO” (ülemaailmsed eesti kultuuripäevad) ja “Estival” (rootsieestlaste samalaadne sündmus). 1980. aasta “ESTO-le” valmis tal lausa kantaat. Ta on kirjutanud palju vokaalmuusikat, nii koorile kui solistidele, aeg-ajalt kasutades isegi oma ema tekste. Loometöö on Tuulse jaoks sageli sümbiootiline ja viinud koostööni Stockholmi eestlaste kultuurielu juhtfiguuridega. Nii jõudis tema osalusel lavale Eduard Wiiralti elust ja loomingust jutustav “Wiiraltiaana” (lavastas Hando Kask, s 1938), mille tarbeks ta komponeeris kümme muusikalist numbrit, nii laule kui ka vahemuusikat.
Tuulse muusikaarmastuse sügavust näitab ka see, et eeltoodule lisaks tärkas tal soov saada kirikumuusikuks. Peaaegu viiekümneselt asus ta õppima kantoriks, sest kodusaar Väddö vajas organisti. Nii mängib ta praegugi aeg-ajalt, eriti tähtpäevadel, oma kodukiriku orelil. Elujõust pakatav mitmekülgne muusik on klaverisaatjaks nii mõnelegi eesti koorile Stockholmis, aga ka rootslastest vokalistidele.
Eestlased okupeeritud kodumaad külastamas ja üleilma laiali paisatuna
Kui küsida, kuidas Toomas Tuulse suhtus Eesti külastamisse siis, kui see oli veel okupeeritud, vastab ta, et saab aru neist, kes kahe riigi vahet käisid. Näiteks ei mõista ta hukka Tubinat. Taustateadmiseks: kui Eesti polnud veel taasiseseisvunud, aga eriviisaga oli võimalik Eestit külastada, jaotusid väliseestlased Eestisse reisimise küsimuses kahte leeri. Oli neid, kes arvasid, et okupeeritud Eesti külastamine tähendab kommunistliku režiimi heakskiitmist, aga leidus neidki, kes sellistele käikudele mingit sügavamat tähendust ei omistanud. Tubina visiite Eestisse peab Tuulse kultuuridiplomaatilisteks: helilooja tahtis tutvustada oma loomingut ja leida sellele laiemat kõlapinda. Nii ei leia ta Tubina käikudes midagi poliitilist, kuid pidas ise siiski oluliseks tõmmata nõukogude ajal Eesti saatusele tähelepanu. Näiteks osales ta 1985. aasta sügisel ühe esinejana meeleavaldusel Eesti vete eest. Selle käigus peatas laev Eesti vetest möödudes mootorid ning demonstratsioon algas Tuulse esitatud luuletusega.
Toomas Tuulse külastas Eestit ühe korra 1970-ndatel, mil oli äsja abiellunud, tutvustamaks siinsetele sugulastele oma abikaasat, ning 1980-ndate lõpus teatriprojekti pärast, ja pärast Eesti taasiseseisvumist küllaltki sageli. Küll aga oli üks põnev seiklus Kodu-Eestis käimisest tema kunstiajaloolasest isal, kellele anti sel ühel ja ainsa korral, kui ta okupeeritud Eestis käis, tööreisi viimasel päeval kaasa Cyrillus Kreegi “Taaveti laulude” mikrofilm, mis tal tuli viia Eduard Tubinale. Toomas viibis selle üleandmise juures ning kirjeldab seda kui miskit pühalikku.
Üks huvitav seik Tuulse elust, mis näitab, kui väike on maailm ja kuidas eestlasi jagub igale poole, pärineb ülemaailmsete eestlaste festivalilt. 1984. aasta “ESTO-l” Torontos kuulis ta järsku juhuslikult seljatagant häält, mis tundus talle tuttav – see pidi kuuluma tema ristiemale, keda ta polnud kunagi varem päriselt kohanud, kuid kelle kohta oli kuulnud oma emalt. Uskumatuna näiv oletus osutus tõeks: tegu oligi Detroidis tegutseva aktiivse eestlasest pianisti ja organisti Emilie Kuusk-Kalkuniga (1907–2002). Viimane pidas muuhulgas kirjavahetust Ellu Elleriga ja tema käes olid ka mitmed Heino Elleri käsikirjalised noodid.
Taasiseseisvunud kodumaal on Tuulse sõlminud palju kontakte ning jäänud truuks ka rootsieesti kogukonnale. Väikese, kuid tugeva kogukonna liikmed hoiavad eestlust elavana ja annavad seda edasi uutele põlvkondadele. Dirigent ja helilooja Toomas Tuulse on selle kultuurielu üks silmapaistvaid näiteid – tema looming ja tegevus peegeldavad Rootsi eestlaskonna identiteediküsimusi, kahe kultuuri piiril elamise kogemust ja pühendumust eesti kultuuri hoidmisele.
