Viimsi Artiumis esietendus 10. mail Eesti muusika päevade raames Liisa Hõbepappeli kammerooper “Põrmuline”. Libreto autorid on Liisa Hõbepappel ja Eva Koldits, lavastajaks Eva Koldits, esitasid ansambel U:, Nicholas Tamagna (kontratenor), Salomėja Petronytė (sopran) ja Ryan Adams (tenor). Teose libreto või kuivõrd teksti on ooperis minimaalselt – narratiivi aluseks on eesti muinasjutt “Seitse venda”.
Taaskord alustaksin palvega: “Veel!”. “Põrmulist” mängiti vaid ühe korra ja ei tea, kas ja millal seda veel näha saab. “Põrmuline” oli lummav. Karm ja kütkestav, õrn ja raju. Ooperi tugevus peitub tema terviklikkuses. Nii teose vorm, muusika, esitus, lavastus kui visuaal olid allutatud ühele – meeleseisundite loomisele. Vähem olulised polnud ka esitajad, kellega koostöös ooperi materjal valmis. “Põrmuline” on kindlasti ka ansambel U: nägu, kes oli tavapärase saateansambli asemel peategelaste rollis. Solistid sulandusid ansambliga ühte, loovutamata samal ajal oma solistlikkust. “Põrmulisel” on ometi ühe hingetõmbe asemel õigus ja vajadus hakata kontserdilaval oma elu elama. Jään ootama!
Proloog, Avamäng, “Unistus”, “Klippadi-klopp”, “Pietà”, “Mets” – kahtlemata on “Põrmulise” tugevuseks tema vorm. Ooper on üles ehitatud klassikalises numbriooperi vormis, ent kaanoni ümbermõtestamise tööriistaks on võetud osade ja nende piiride rõhutamine. Osade vahelisi piire tõmbasid rõhutused muusikas, nagu näiteks valjud löökpillipartiid. Piiride esiletoomiseks olid kasutusel ka visuaalsed võtted nagu osade pealkirjade kuvamine tagaseinal, järsk black-out või kardinaalne lavakujunduse ehk visuaali muutus. Iga osa tähistas teatav lavastuslikult jõuline misanstseen. Esimeses osas liikusid lauljad Nicholas Tamagna ja Salomėja Petronytė pikkamööda üksteise poole ansambli kohal rõdul, kogu “Pietà” vältel lamas Tamagna elutult maas lava keskmes laulva Petronyte kõrval. Iga osa andis edasi teatava tugeva visuaalse pildi, mis ei olnud siiski staatiline, vaid sujuvas arengus koos muusikaga.
Numbriooperi vorm võimaldas seisundilise kontseptsiooni jõulist lahendust. “Põrmuline” ei järginud muinasjutu “Seitse venda” täpset narratiivi, vaid pigem edastas erinevate karakterite, nagu – vennad, neiud, vanamees, olekuid sündmustikus. Osade vaheline selge eraldatus võimaldas igas osas käsitleda erinevat seisundit, mis olid omavahel kokku seotud muinasjutu narratiivi kaudu. Leian, et piiritletud osad võimaldasid hästi kehtestada üksteisest erinevaid seisundilisi maailmu. Kuigi varem on selgitatud, et ooper käsitleb muinasjutu tegelasi ühe psüühe osana, jäi mulje, et psühhoanalüüsiga oli siin pigem vähe tegemist, kuivõrd teos ei jälginud karakterite psühhoanalüütilisi tõlgendusi. Miks oli vanamehe süda kirikus linnu sees? Seda tõestab ka muinasjutu narratiivi kuvamise vajadus ooperi lõpus, mis teatavaid stseene ja seisundeid vaatajale selgitas ning tervikuks sidus. Minu jaoks on see sõnastamise küsimus ja ei mõjuta ooperiteost ennast.
“Põrmulist” iseloomustas eritahuline pingestatus. Nüüdisooper ei vaja narratiivi klassikalist mõtestamist, ent see võib siiski tuua välja mõningaid huvitavaid aspekte. Iga osa oleks olnud justkui uus sõlmitus, uus vaatenurk surelikkuse probleemile, mingis mõttes uus probleem. Üksindus, igatsus, kartus, unistus. Seetõttu tundus, et kuigi “vanamehe surmaga” toimus muusikas suurim kulminatsioon ei olnud ooper edasi minemas lahenduse poole, vaid pakkus aina sõlmitusi juurde. Igas osas toimus teatav uus ekspositsioon ja arendus, ent lahenduseni ei mindud. See võimaldas taas kord anda edasi erinevaid kõlailmu, säilitades pinget ning venitades aega välja ühe oleku vaatlemiseks. Muusika kõlas ei olnud raugemist, lahenemist, olid aina uued nüansid ning harmooniad. Iseäranis olulisteks muutusid siin ainsad sõnad, mida kasutati “Kuhu te lähete?” ja “Sa oled juba vana ja sured varsti ära”.
Liisa Hõbepappel vaatas seisundeid tämbrimängu ning mikroskoopiliste muutustega muusikalises materjalis. Kuigi lauljad olid lavastuslikult klassikalises mõttes solisti rollis, toetas teksti vähesus hääle ja instrumentide omavahelist tämbrimängu. Näiteks oli kohati keerukas aru saada, kas kuulda on laulja või modulaarsüntesaatori helisid. Meeleseisundid kui ooperi peategelased moodustusid ansambli ning solistide partiide koosmõjul. Kui varem on Hõbepappeli loomingut kirjeldatud heledavärvilisena, siis antud ooperis lõi Hõbepappel vastavalt materjalile nii jõulisi, tumedaid, raskeid ja samas ka õrnu kõlasid. Kõiges selles mitmekesisuses kumas muusika kihistatus ning autori detailitundlik käekiri.
“Põrmuline” on multimodaalne teos. Lavadekoratsioonina oli kasutusel visuaalide projitseerimine tagaseinale, mis pakkus teosele uusi tähenduskihte. Visuaaliks oli toodud näiteks lillepärg, mille sümboolikat mujal teoses ei esinenud. Lillepärg on esindatud ka ooperi plakatil, muutudes nii oluliseks intertekstuaalseks märgiks teose kontekstis. Ka see märk on seotud narratiivist tuleneva pulmatemaatikaga, ent seda võib pidada ka igatsuse märgiks, kuivõrd on seotud peiu ennustamisega folklooris. Olulise märgina mõjus ka rõdu ja lava tasandite mäng. Kui ooper algas kahe solisti kokku liikumisega rõdul, siis üsna pea laskus peaosaline Tamagna ühe olulise motiivina üle rõduääre alla lavale, kus suurem osa tegevust jätkus, sidudes ka ansambli solistidega samale tasandile.
Kogu ooper mõjus kui üks uni, üks muinasjutt. Üks hämar meenutus kaugetest olekutest ja üksikhetkedest. See uni on korraga hirmutav, kutsuv, unistav, kummitav. Ma tahan seda und veel näha.
