See, milliseid kõlavärve Tuulikki Bartosik suudab oma akordioniga luua, on imetlusväärne. Akordion kõlab terve plaadi vältel nüansirohkelt, selgelt ja kõlarikkalt. Eriline skandinaavialik kargus tuleb välja “Josefini hällilaulus”. Olles umbes poole plaadi jagu muusikaga mahedalt kaasa liuelnud, hakkasin ootama vihjeid tormile, millele plaadi pealkiri viitab. Olgu kasvõi veeklaasis, aga seda tormi võinuks rohkem üles tuuritada. Album tekitas pigem õrna lainetust sügisõhtus, aga seegi oli väga nauditav.
Albumit plaadimasinasse lükates olin pisut kahtlev, kas suudan järjest ära kuulata terve plaaditäie akordionimuusikat. Akordion meeldib oma mitmekesisuse ja kõlavärvirikkusega mulle väga, aga millegipärast nõuab oreli-, akordioni- või klaveriplaatide kuulamine teatavat eneseületust. Õnneks oli eelarvamus asjatu ja leidsin ennast põnevusega küsimas: mis järgmiseks? Bartosiki plaadile on lisatud sõrmeotsaga ka kannelt, laulu ja kellamängu, maitsekalt ja muusikalist teksti üle komponeerimata. Väga sümpaatselt mõjuvad kaks niiöelda traditsioonilist lugu. “Rõuge valss” on ilus ja armas, sobides kenasti ka peenemale tantsuõhtule jalakeerutamiseks. Samuti mõjub värskelt ja rõõmsalt “Mälutaguse polka”, mida kuulates tekkis kohe tahtmine see mõnel pillil selgeks õppida. Küll oleks olnud tore seda koos oma kadunud külapillimehest vanaonuga suguvõsa kokkutulekul mängida.
