XVII sügisfestival “Värske heli” 4. – 8. X Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
ETV sarja “Plekktrumm” saate lõpetab traditisooniliselt kultuurisoovitus. EMTA äsjasele sügisfestivalile mõeldes meenub kultuuriteoreetik Rein Raua soovitus: “Kuulake head eesti klassikalist kaasaegset muusikat. See on raske, see on nagu töö! Aga kui palju sealt leiab! Sellist, mida poleks uskunudki!” Ja tõepoolest – värske heli festival, küll ainult osaliselt eesti nüüdismuusika, oli põnev, inspireeriv ja avardav, ja väsitav. Aga see väsimus ei ole üldse halb, vaid väga mõnus väsimus.
Värske heli festival on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) oodatud ja põnev uue muusika sündmus. Festival annab ülevaate sellest, mis EMTAs parasjagu nüüdismuusika vallas käimas, sest esinejad on suurelt jaolt EMTA üliõpilased, kuid igal aastal kutsutakse esinejaid väljaspoolt. Tänavune kava tekitas põnevust ja huvi, eriti siis, kui olin läbi lugenud info EMTA kodulehelt. Plakatid ja flaierid andisid ainult osaliselt edasi seda, mis toimuma hakkas, kohati jäi info isegi poolikuks ja väheütlevaks.
Festivali avakülaline oli Poola keelpillikvartett Neoquartet oma uue kavaga “Läänemere maade uue muusika spekter”, milles mängiti teoseid viie Läänemere maa heliloojailt (meilt festivali kunstiline juht Helena Tulve ning Zapf Saksamaalt, Kościów Poolast, Safronov Venemaalt ja Munakata Rootsist). Kontsertki antakse selle kavaga kõigi viie autori kodumaal. Mainimist väärib, et Neoquartet on samas koosseisus – Karolina Piątkowska-Nowicka, Paweł Kapica, Michał Markiewicz, Krzysztof Pawłowski – musitseerinud juba kümme aastat ja on tunntud eelkõige nüüdismuusika, sh elektroakustilise muusika esitajana. Kavalehelt võis veel lugeda, et Neoquartet on salvestanud mitu plaati ja käivitanud Poolas festivali “Uue muusika spekter”.Poolakad alustasid esinemist Helena Tulve teosega “nec ros, nec pluvia” ehk “ei kaste, ei vihm …” (2004). Ei kaste, ei vihm halasta päikese põletusele kividel / hääletu liivavine muudab tuule nähtavaks / kõrbe tummus tõukab valguse tagasi, peletab vee ja elu/nähtamatud jäljed juhivad üksinduse teise otsa, öö kaledusse / udu möödub / uni laskub. (J. M. G. Le Clézio “Kõrb”). Tulve muusikat sõnastada ja lahti seletada püüdes lakkab see olemast, just nagu Clézio luulereadki. Neid kumbagi saab üksnes tajuda, hingata, tunda.
Teisena kuulasime Helmut Zapfi 3. keelpillikvartetti. Helilooja kasutab siin keelpille väga põnevalt ja solistlikult, lühikesed konkreetsed väljaütlemised ja helikeel lähenesid oma olemuselt isegi vabaimprovisatsioonile. Zapfi teos moodustas tohutu kontrasti Tulve ülimalt tunnetusliku muusika ja helikeelega. Kuna selle teose tellis Sonar Quartett, jõudis Zapf töö käigus tsitaadini: “Kui kastad bambustoru ühe otsa vette ja teist hoiad kõrva ääres, võid kuulda sõitmas väga kaugeid laevu” – jutt on sonari ehk kajalokatsiooni efektist, millel põhinevad ka paljud mõõteriistad. Loo ühekordset kuulamist see teadmine otseselt ei mõjutanud, küll tekitas põnevust, et mida see kõik muusikalises mõttes tähendada võiks.
Loe edasi Muusikast 11/2016
