Toivo Nahkur. “Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust”. Küljendaja: Eve Nukk; kaanekujundus: Arvo-Artur Palu; keeletoimetaja: Ingrid-Annelie Koit. Tallinna Raamatutrükikoda, 2016.
Märtsikuus ilmus omajagu märkamatult haarav raamat ühest erakordsest isiksusest ja eluteest, sel aastal oma 92. sünnipäeva tähistanud pianistist Erna Saarest. Väljaande koostaja ja autor on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Toivo Nahkur, mitmete põhjalike ja sisutihedate raamatute autor. Üks neist, “Vestlusi Bruno Lukiga”, on kirjutatud veel legendaarse klaveriprofessori eluajal, kogudes kokku hindamatu väärtusega vestlusi. Väga eriline on Toivo Nahkuri raamatutriloogia “Muusika läbi vaimu”, suure haardega mõtisklused ja vaated muusikaajaloole, pianismile ja pianistidele personaalsest-filosoofilisest aspektist.
Mulle on alati elulooraamatud väga huvi pakkunud. Reaalsed elud pole vähem haaravad kui ilukirjandusteosed. Seda enam veel sellise isiksuse puhul nagu Erna Saar, kes on elanud nii erinevatel ajastutel, näinud eri riigikordi, erinevaid mõtteviise ja väärtushinnanguid.
Väga huvitavad on raamatu algusosa lapsepõlvemälestused. Tollane elu tundub nii kauge, kuid kui sisukas, kasvõi lugedes Erna Saare vanemate elavast muusikahuvist ja püüdest kõige kauni poole hoolimata kõigest. Kui värvikad on tolleaegsed inimesed ning muljed, mis on tugevalt jäänud mällu kogu eluks. Paljukõnelevad meeleolud: “Kui kasvasin suuremaks, armastasin istuda tee ääres suure kase all, ümberringi avar, lage väli, ainult põllud ja üksikud puud… Mõtlesin oma mõtteid, vaatasin pilvi ja tahtsin kangesti teada, mis võiks olla seal metsade ja teede taga…” Või kasvõi selline võluv seigake, kus Erna Saar meenutab lapsepõlve väheseid mänguasju ja nagu imena tundunud suure ilusa nuku kingiks saamist, mis on tal siiani alles. “Tänapäeval olen tihtipeale imestanud mõne lapse mänguasjade külluse üle. Nad ei oska sageli neid hinnata. Ja õige on ütlus, et küllus teeb külmaks ja ükskõikseks.”
Loe edasi Muusikast 10/2016
