Anne Lille ladinakeelsetele tekstidele ja Tiberianuse teosele “Locus amoneus” loodud kogumik sisaldab intrigeerivalt filosoofilise ning mediteeriva olemusega muusikat. Klaveripartii on valdavalt minimalistlik, aja halastamatut tiksumist tajuma kutsuv. Anne Lille tõlked toovad
kuulajani ladinakeelsed igavikulised mõtted, mis on heliloojat inspireerinud. Toon näiteks mõned meeliköitvamad mõtted.Teosest Epigram IV (“Unest”): “…sepitsen unes olematuid hirme, ilma mingi tõelise hädaohuta”. Epigram IX (“Tähtedest”): “…hoiavad nad tasakaalukas korrapäras oma rännakut…” Epigram III (“Lootusetusest”): “…lootust ei saa võtta, lootus ei lase puhata igavese surma väraval… ta petab, kuid tahab siiski, et teda usutaks.”
Kõiki laule hoiab selgroona koos äärmiselt vaoshoitud ja läbipaistev klaverifaktuur. Muutuse
toovad sisse impulsiivsed puhangud osades Epigram II (“Veinist ja lõbust”) ja Epigram V
(“Veinist”), siin kuuldub debussylikke värvimänge. Mõtlemisainet annab Epigram VI
(“Vanadusest”), kus Ovidiuse tekstile on lisatud saksakeelne mõttetera “Das Leben geht schnell!”
Lauljatest on kaasatud soliste meilt ja mujalt. Kuulaja maitse valib oma lemmikud. Minu
meeltesse jäid Sauli Tiilikainen, interpreet, kes kasutab oma baritonihäält ülima meisterlikkusega, sõnu ja muusikat mõtestades, ning sopran Kaia Urb, kelle häälel on leebe ja soe tämber ning kes rakendab esitustes vaheldusrikast dünaamikat.
