Möödunud aastal, kui tähistasime Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva, oli üks paljudest sel puhul välja toodud sündmustest kontsert-lavastust “Ringlemisi” – põiming peamiselt Tormise koorilauludest, mille vahele oli poetatud ka loodusega seotud soololaule. Peaosalised selles etenduses olid Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kaspars Putniņši dirigeerimisel ja sopran Liisi Koikson. Kõlalisi täiendusi Tormise loomele olid teinud Ülo Krigul ja Sander Mölder, ehitades tema helimaastiku ümber “laiendatud akustilise ruumi” ja luues elektroonika abil helisildu erinevate esitajate ja osade vahele. Kui lavastusest on jäänud meelde, et peategelane oli ikka koor ja soolonumbrid seal vahel sellised intiimsemad vahepalad või sillad, siis siinsele plaadile ongi jõudnud just see kammerlik osa ehk siis soololaulud, mida nüüd hoopis koor kergelt kaunistab-täiendab (ikka EFK ja Putniņš), lisaks Kriguli-Mölderi elektroonika ja Kristjan Randalu klaverisaade.
Iseenesest hädavajadust Tormist kusagile poole “laiendada” ju ei ole, aga – miks ka mitte! Plaadile valitud vähesed laulud on seotud üsnagi katkematuks tervikuks. Lisandused, ehkki elektroonilised, annavad loodusteemalistele lauludele loodusest lähtuva heliseva täienduse, vastavalt laulu teksti aastaajale ka tooni ja fooni. Liisi Koiksoni oskab kuidagi isetult, egovabalt teiste loomega liituda. Tema lähenemine Tormise soololauludele annab neile vabama, pingutuseta, loomuliku, “loodusliku” vaatenurga, mis on ühtaegu sümpaatne ja mingis mõttes isegi vabastav – minu meelest oleks klassikalise kooliga lauljailgi siit mõndagi õppida ja tähele panna. Kristjan Randalu kohati jazzilik klaverisaade on maitsekas, ka siin on sellist sümpaatset, pieteeditundelist austust Tormise loodu vastu ja mitte (jazzile sageli omast) egoistlikku esiletrügimist. Seega töödeldud Tormis, kuid seda üpris leebes vormis. Kõik kokku on aga ainult napp 23 minutit – nii et kiire kuulamine! Vinüüliga kaasas käiv kergelt nostalgiline krabin on kauba peale.
