Oleg Pissarenko album “Jalutuskäik iseendaga” on kuulatav ühe hingetõmbega ja nagu pealkirigi ütleb, viib see rändama sisemaastikele. Kuigi Oleg Pissarenko on eelkõige tuntud kitarristina, helisevad albumil üheksa meditatiivset mõtisklust seekord hoopis sooloklaveril, mis põimuvad loomulikuks tervikuks nagu pärlid helikees.
Kuigi igal palal on programmiline pealkiri ja pisut omamoodi tunnetus, on kogu album harmooniline tervik, mida soovitaksin kuulata just sellises formaadis – albumina. Tänapäeval on väga moes muusikat kuulata playlist’ides, kuid on muusikat, mis sinna esimese valikuna ei sobi. Pissarenko sametised klaveripalad hakkavad mõjuma just tervikuna, sest iga lugu on järgnevaga loomulikult seotud. Helikandja algusepoole muusika on mõtlikumas laadis – palad “Jalutuskäik iseendaga”, “Vanaisale”, “Nullpunkt” ja “Talvise suurlinna tuled”. Mida lugu edasi, seda helgemaks ja mažoorsemaks meditatiivne maastik muutub. Albumi kuuenda laulu pealkiri “Aprill” viitab juba sisemisele tärkamisele ja plaadi soojad lõpunoodid palades “Borghese villa aed” ja lõpulugu “Päev Veneetsias” võtavad tuldud mõtliku teekonna helgelt kokku salapärase ja unenäolise reisiga Itaaliasse.
Ma usun, et seda albumit saab kuulata kahte moodi: võib minna jalutuskäigule muusika enesega, kuid võib ka hoopis laskuda sügavale intiimsesse mõtisklusse, nii et kaob ajataju ja olulisemaks saab sisekõne, mille see muusika aitab kuuldavale tuua. Usun, et seda plaati kuulates on võimalik end nii kaotada kui leida. Minu hingemaastikelt ilmus plaadi kuulamise ajal üks luuletus.
Väga sobiv kuulamine hingedeajal, aasta pimedaimal kuul, mil nii loodus kui ka inimesed pöörduvad üha enam sissepoole. Oleg Pissarenko helikeel hoiab hinge ja teeb pai mõtlikumal eluetapil.
Üle ega ümber ei saa asjaolust, et plaat on salvestatud Arvo Pärdi keskuses, paigas, kus on väga eriline ja rahulik energia. See on omamoodi taustahoovusena jätnud oma vaikse jälje ka Pissarenko klaverimõtisklustele. Julgen väita, et nendele, kes oskavad kuulata, kõlab albumil ka Laulasmaa metsade vaikus ja mustikate helin. Üks ehedamaid ja siiramaid albumeid, mida viimasel ajal kuulnud olen. Helikunstnik Peeter Salmelale taaskord kiitus iga õrna heli hoolika kinnipüüdmise eest kvaliteetses kõlakujunduses. Puudutas sügavalt.
