2020. aastal sulgusid piirid ja paljud pagesid maale. Plaat “Hinged” peegeldab just seda aega. Maarja Nuut ütleb: “Tekkis seletamatu tung harida maad ja ootamas oli vanaemalt päritud talu. Läbimatu võsa puhastamisest ja kola sorteerimisest, mida hooned paksult täis, sai justkui üks pikk rituaal, mil tuli otsa vaadata kihtidele, mis viie põlvkonna vältel talletunud olid.” Oma mereäärses stuudios modulaarsüntesaatoreid juhuslikult ühendades, häält ja vana orelit katsetades plaat sündiski. Maarja sõnul on tema laulud kokkuvõte aastast, mis kulus tal oma perekonna ajaloo ja enda koha uurimisele selles. Plaadi pealkiri “Hinged” on kakskeelne, luues ühendusi mineviku ja tuleviku vahel (“hing” tähendab eesti keeles lahkunud vaime ja hinge, inglise keeles ühendust, mis elemente koos hoiab).
Muusik on kõik kümme lugu ise kirjutanud ja produtseerinud. Tegu on vinüülplaadi ja kassetiga, kus kolmes loos teeb kaasa šveitsi avangardne jazzitrummar Nicolas Stocker, miksinud Evar Anvelt, masterdanud Rafael Anton Irisarri Black Knoll Studiost, albumi visuaalse keele autor on Elisabeth Klement. CD kujul ei ole plaati endale võimalik soetada, küll aga saab seda osta virtuaalselt.
Kõige mõnusam on seda kuulata lihtsalt end muusikast kaasa haarata lastes. Vahepeal on võimalus omaette naeratada, rütmidele kaasa liikuda, sõnu kuulata, nende üle mõtiskleda ja elu keemist iseendas tajuda.
Mitmendal kuulamisel tekkis omapärane taju sellest, kuidas lugude pealkirja keel mõjutab seda, kuidas muusikat tajun. Nüüd palu pealkirjaga “Subota” ja “Feast” kuulates tekkis mõlema puhul kujutlus peost ja tähistamisest, kuid need pildid olid kardinaalselt erinevad … “Vaheala valgus” algas põneva oreliliku kõlaruumiga ja asus müstilis-muinasjutuliselt tühjust avama. “Mees, kes aina igatses” tõi sisse turvalise viiuli kõla, minnes õige pea lendu kaunitesse loitsivatesse kõladesse ja lauluhäälde. “Kutse tantsule” on mänglevalt õrn ja kelmikas, mõtisklev ja ettevaatlik, omamoodi võluda püüdev, ning tegelikult ei teagi, kas siis tantsule minnakse või mitte. “A scene” tekitas füüsiliselt sellise tunde, nagu Salvador Dali sulavad kellad. Viimane lugu plaadil “Moment” viis ära igavikku.
